Fotod: Indrek Seiga ujumas

Möödunud kuul käisime Indrek Sei  käe all oma ujumistehnikat timmimas ja sellest Tervis Plussile lugu vorpimas. No olgem ausad - me peatoimetaja ehk sai väikest timmimisnõu, aga mina ja kaastoimetaja Maret oleme puhta konnapoisid... kusjuures kehva tehnikaga konnapoisid!

Ometi sain ma teada, kuidas õigesti ka konna ujuda ja kuidas võiksin harjutada kroolimist. Nii palju, kui olen vette saanud, olen ka katsetanud. Kuid see vette hingamisega õige rütmi leidmine ilma pilti kaotamata, pole mul siiani käppa saanud. Tunne on, et ei saa ka.

Aga kes tahab ka tarvilikku nõu, siis haarake Tervis Plussi juulinumber.

Treener ja kuulekad õpilased. Fotod: Aivar Kullamaa.

Konnnnnnnnnn

Tervis Plussi tiim: Maret, Evelin, mina ja meie "treener" Indrek Sei.

Eesmärgid-üritused-plaanid

Sisulist juttu pole mul ammu olnud ja hetkel on selleks ka võimalust, sest mul on puhkus ja laps magab - kaks üliharuldast kokkusattumust.

Treeningud kulgevad stabiilselt ja olen Ööjooksu-ebaõnnest ammu väljas. Selgeks sai vähemalt see tõsiasi, et šokolaad karmimal jooksupäeval ei sobi. Sellest sain aru nii Ööjooksul kui ühel järgneval treeningul.

Kuigi kuklas tiksub vaikselt 8. septembri maraton, elu esimene, vähem kui kolme kuu pärast, siis praegu keskendun väiksematele üritustele ja liigun tasapisi.

Esmalt Paide triatlon.

Probleem on endiselt selles, et ma ei oska kroolida. Käisime küll Tervis Plussiga Indrek Sei juures õpetussõnu saamas, aga tänu Eestimaa suvele pole saanud neid praktikasse panna.

Olgu, kolm korda proovisin uppumise moodi kroolida ja ühe korra harjutasin kodus vette hingamist. Niimoodi:

Veidi aja pärast panin käed ka juurde. Kui ma päriselt järve läksin, siis see muidugi nii kerge enam polnud nagu potis.

Nädal hiljem peaks kõikide eelduste kohaselt toimuma Järva-Jaanis Ants Nurmekivi jooks ehk siis 14. juulil. Loodan olla platsis ja ehk seekord õnnestub mitte jääda viimaseks!!

Augustis korraldame taaskord Aleksandri poolmaratoni. Lähem info tulekul!

Ja siis ongi juba soe ja kuldne sügis koos maratoniga käes. Ega mul vist rohkem eesmärke polegi kui et edaspidi veel kiiremaks.

Praegu liigub kõik plaanipäraselt ja üllatustevaeselt, khm-khm. Esimest korda elus olen suutnud joosta lõike alla viie minuti. Möödunud nädal katsetasin viie kilomeetri rekordjooksu ja seal õnnestus lausa kaks kilti järjest alla viie mindi saada ja kolm esimest neist viis ja mõned sekundid peale. Minu jaoks siiski suur saavutus!

Nüüd on tulnud siis need ajad, kus okei tempo on alla kuue ja tõsisem veri ninast panemine alla viie. Ma mäletan üliselgelt, kuidas 2010 oktoober jooksin Paide statkal lõike 6 min/ km ja ma SURIN! Kusjuures, ma arvasin siis, et olen päris kiire :o) Üleeile jooksin 11 km tempos 5.25 ja vaatasin ennast varjult - appi, ma olen ikka niiiii aeglane!

Aga tegelikult pean olema rahul ja tundma rõõmu, sest esimest korda elus olen ma ka unenäos kiire! Olete vast kõik näinud, kuidas tahaks kiiresti joosta, aga jalad on nagu nähtamatus vees või oled ise metsikus tuules ja liigud üliaeglaselt edasi? Ma näen nüüd, kuidas ma ise olen tuul ja jooksen, kiiresti!

Kuid ega kerge ole. Tööd on tavaolukorras metsikult. Lisaks nõuavad hoolt 14 vagu porgandeid, herneid, sibulaid, suvikõrvitsaid, arbuuse, 4 väikest vagu maasikaid, kasvuhoonetäis taimi, 1 hiiglaslik vagu last ja veel rohkem vagusid majas. Tegelikult on jooksutreeningu päevakavasse mahutamine üsna stressirikas ja trennipäeval kratsib kogu aeg kukalt see vastik väike sundus varsti trenn ära teha. Ühest küljest on see vastik tüütus, teisalt pingemaandaja ja suur rõõmu allikas.

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"

Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

199. päev, ujulas

Kuna täna oli arstide vahet liputamisi, siis jooksma ei jõudnud minna. Küll sundisin end üle pika aja taas ujulasse. Ega seegi kergem olnud. Ei hakanud vägisi pressima ja võtsin rahulikult.
50 basseiniotsa ehk 1250 m. Aeg: 42:21, AVG 149, max 159.
I 250 m 7:57
II 8:10
III 8:29
IV 8:29
V 9:14

Kahjuks homset 200. juubelipäeva ei saa tähistada, sest viibin varahommikust õhtuni kiirabibrigaadiga. Seekord siis tööalaselt :o)

181. päev ujulas

Ei miskit suurt ja erilist. Joosta täna ei viitsinud või olin väsinud, emb-kumb, pigem esimene.
Läksin siis ujuma, 1250 m nagu ikka.
I 250 m 7:40
II 7:51
III 7:55
IV 7:56
V 8:10

Jõle imelik, et kui jooksus jaksad veel tempot lisada, siis ujumises absull null, pressi palju tahad, aga aeg tuleb ikka halvem kui enne.

Koguaeg 39:34 ehk 36 sekki kiirem kui möödunud korral. Seekord läks juba 5. ringil käsi krampi ja jäi ka lõpuni krampi. Lisaks sellele kohtusin vana sõbra härra Pistega.. Ujumisel pistab - midagi uut. See läks aga päris kiiresti üle. AVG 155, max 172. 160se pulsiga ujuda on sama raske, kui 180sega joosta. No ausalt. Pingutasin täna ka rohkem, sest tahtsin kiiremini lõpetada. No 36 seki võrra isegi õnnestus.

Siis läksin poodi ja õgisin vitamiinisalatit, karamelliseeritud banaanilaaste, soolaküpsiseid ja pudingut. Nüüd kõht täis ja jälle tore olla :o)

170. päev, hommikuvõimlemisest

Hakkan nüüd jaanuarist üles märkima ka oma hommikusi võimlemisi, mida tegelikult olen teinud järjepidavalt minimaalselt praegu kuu jagu, aga vahelduva eduga ka enne.

Täna kontrollisin ka ära, kui kaua aega läheb ja mis pulss on. Avg 115, max 148. Aeg 30 min. Ühesõnaga väga vaikne äratus. Alustan ülevalt ja liigun alla. Venitused ja ringid kaelale, käeringid-vehkimised-venitamised, puusaringid, küljevenitused-painutused 100x, painutused ette seljale 100x, jalavenitused, spagaadiharjutus (mis meenutab rohkem lihtsalt harkisjalu seismist), venitused seljale ja jalgadele (istumine jalad sirgelt, pea vastu põlvi nt), turilseis jalaharjutustega, säärelihaseharjutused 60x, 10 vedelat kätekõverdust, 100 kõhulihast, 100 kükki endamoodi.

Ja jälle vonks olla! Tegu on omaloominguga ja täielikult vastavalt tunnetele, kuidas hea ja parem on. Tegu puhtalt aeroobse treeninguga, lihaseid ei arenda nendega juba ammu. Varem tegin 350 kõhulihast ja polnud piuksugi, aga lõpuks muutub see tulutuks ja hakkab seljale. Nüüd teen lihtsalt 100 seljale ja 100 kõhule, et midagigi tehtud oleks.

Täna ootab ees veel ujumine. Eks siis jõuab õhtul veel täiendada, mis ja kuidas.

Edit: Ujumine tehtud, seekord korralikult loetud 1250 m ehk 50 basseiniotsakest. Aeg 40:10. Imelik, et tänane 1250 on möödunud nädala 1250st lausa 5 minti kiirem. Aga täna ma tegin ka tempokamalt. Suutsin keskmise pulsi lausa 149 peale viia, max lausa 169.
I 250 m 7:44
II 7:54
III 8:12
IV 8:10
V 8:05
Üritasin küll viimased kaks 10list otsa tempokamalt teha, aga no vot ei jõudnud. Käsi kiskus ka 30. ringi kandis krampi, üle pika aja.

Rahvast oli palju, kes plärtsatasid kloorivett hingetorru ja põsekoobastesse. Mõni rohkem tekitas küll laineid kui ujus, aga täitsa vahva oli sportivaid inimesi näha. Ja muidugi ähkivaid taadusid, kes kül panid suure hooga must kogu aeg mööda, aga iga 2 ringi tagant tõmbasid raskelt hinge, samal ajal kui mina järjepidevalt oma distantsi nühkisin :o) Olen tubli konnake!

164. päev ujulas

Ca 1250 m, ca seetõttu, et lugemine läks vist sassi ja võib olla 50 m rohkem, aga ütleme, et 1250 m ehk 50 25meetrist otsa. 264 kcal. AVG 138, max 148. Aeg 45 minti.

135. päev, ujulas

Kuna oli linnapäev, siis joosta ei jaksanud.
1 km konnaujumist, 33:44.4. Esimest korda siis kellaga - ohoo, vee all kellaga, päris põnev. Kogukeskmine 145. A 16:52 avg 143, B 16:51 avg 146. Teise otsa tegin siis ühe seki kiiremini, wii. Pulsid päris madalad. Aga no ka ujumine, mitte hüplemine tuisus. Kuigi mõni kuu tagasi oli keskmine 180 (tagantjärele mõeldes tundub kuidagi uskumatu, et nii kõrge võis olla).

Tänase päeva juhtmõte (mis ühtlasi kattub ka mu üleüldise uskumusega): minu arusaam korralikult tasakaalustatud dieedist on kummaski käes küpsis.

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.

89. päev, villis käed

Alles said mu jalavillid ravitud, nüüd siis käte kord. Kerge nostalgia tuleb peale mõhnasid vaadates. Pole neid juba päris kaua aega näinud.

2 km sõudsin soojenduseks, aeg 10.33 (pagana Concepti jalapaelad olid läbi ja pidin neid ca 7 korda taassiduma). 2,5 aastat tagasi üritasin hoida aega 9.45 kandis - kõva kukkumine.

Seejärel harjutused jalgadele, seljale, kätele ja kõhule. Koguaeg jõusaalis 50 min.

Lõdvestuseks 1 km ujumist, sips alla 35 minuti. Käsi krampi enam ei kiskunud - keha on ujumisega harjunud.

Aga nendele tainapeadele, kes ei oska enda järelt raskuseid ära koristada: ###### ###### #####!!!!!!
Ma saan aru jah, et olete ilgelt kõvad mehed ja suudate hack pressil 130 kilo suruda, aga kuidas te nii kõvad pole, et neid raskuseid sealt pärast tagasi tõsta? Kuidas te mõtlete, kuidas ma peaks oma kehakaalu suuruse raskuse sealt otsast ära kiskuma??!?
Ühe kangutasin ära ja lasin peaaegu varbale kukkuda - 50 kg oleks jalale kukkudes isegi veidi tunda! Teine variant, et see oleks kukkunud läbi põranda alla massaažisalongi.

Paraku oli 80 kg pressiks minu jaoks siiski liiga raske ja see masin jäi minu poolt kasutamata. Ja kõikide ülejäänud masinate puhul kulus mul pool trennist raskuste äravõtmisele. Tainad!!

Aga no see selleks. Trenn oli ikka normaljuk ja homme näeb siis, mis lihased tegelikult tööd said ja valusaks jäid.. mmmmm.. hää trenn! hää trenn!

82. päev, puhkus

Täna 750 m ujumist. Ei midagi erilist.

68. päev, täitsa vees

Täna pidi olema taastumise päev, aga kuna ma nii totulotu olen, siis keerasin selle peesse ja asusin veesse... no sinna ma pidin asuma, aga mitte nii kauaks kui ma lõpuks seal olin.
35 min 1 km, pulss ca 180. Väga meeldiv oli. Pärast ajasin burksi näkku ja olin endaga täitsa rahul. Hull rammestus on tegelikult siiamaani, aga enesetunne on ilgelt hea.
Eks siis homme puhkan... meibi :-))