Talv teeb aeglaseks?

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ma talvega nii aeglaseks olen jäänud. Tore muidugi, et ma 190ni ei suuda ka rämedalt kiirustades joosta, aga see-eest on mul selline 190-tunne juba kellal 174 nähes. Aga rämeda kiiruse asemel on tempo ikkagi päris aeglane.

Võib tuua enesetundes võrdusmärgi, et sügisene 5:30 min/ km tempo on hetkel sama enesetundega mis 6:15 min/ km. Rääkimata sellest, et seda 6:15 min/ km ei jaksa ikka väga pikalt teha.
Eile oli idee, et teen tempokama jooksu, aga muffigi. Ühe kildi tegin 6:15ga ja siis lõõtsutasin oma 7:20 tempos edasi.

Mul on oma kilpkonluse kohta mõned teooriad.

1. Ma ei tegele jooksutehnika ega kiirenduste harjutamisega. Jooksuharjutused, lõigud, fartlek jne. Lisaks puudub mul treeningutes nagunii korraline rutiin, arvestades superkompensatsiooni jne.

2. Ma jooksen kogu aeg vaid pikki ja aeglaseid ringe. Minimaalselt jooksengi 10km, enamjaolt 11, vahel ka rohkem. Väga harva tuleb ette 8 ja veelgi harvem 6. 6 km on kõige minimaalsem distants viimase poole aasta jooksul. Samas tundub mõttetu mingi 4-5 km pärast hunniku vammuseid selga ajada.

3. Aeglaseks teeb ka rohkelt riideid, liigutamine on raskendatud, lumesoga või jää jala all, külm temperatuur. Väike faktor.

4. Viimasel kahel kuul olen teinud palju suusatrenne ja vähem jooksmist. Detsember oli üldse aasta üks lahjemaid kuid.

Seega - plaan. See ja järgmine nädal tuleb veel suusatamisele keskendudes, sest juba järgmisel nädalavahetusel pean läbima kuidagi 16 km Tervis Plussi Tartu Maratoni naistesõidul. Seejärel prooviks teha enam-vähem nii: 1 pikk ja rahulik ots jooksu, 1 veelgi pikem, 1 lühike (nt 5 km) ja väga kiire jooks ja 1 suusatamine või jalutus+jooks.

See oleks üleüldine idee, iseasi, mida ma reaalselt teha viitsin. Selge see, et fartlekki või jooksuharjutusi ma ei viitsi teha. Eesmärk pole siis hirmsat moodi end kiiremaks arendada, vaid veel rohkem tegevusi varieerida ja kord nädalas ka kiirem olla.

Muust asjust, siis mu arvuti otsustas anda otsad, mistõttu olen nüüd arvutivabal dieedil või nuian teiste rüperaale mõneks hetkeks.. nagu praegu. Seetõttu pole võimalik põnevamaid ja erutavamaid postitusi edastada.

Aga plank on mul endiselt päevakorras ja ehk teil ka! Mis teie kõige esimene katsetusaeg tuli?

Juuni trennide ilus statistika

Juuni jooksude ajad olid lõppeks päris ilusad. Kokku jooksin 91,16 km, kõndisin 8,78 km ehk kokku liikumist 99,94 km. Trennide keskmine pulss oli 177, sama mis möödunud kuul.
Keskmine jooksutempo oli 6:44 min/km. Möödunud kuul oli see 7:08.

Parim 10 km aeg oli 1.03:32, mis on peaaegu täpselt 6 (!) minuti võrra parem kui möödunud kuul. Parim 5 km aeg oli 28:52. Möödunud kuuga parandus ca 2:22 minti. Need 5 kilomeetrit jooksin ka kuu parimas tempos: 5:47 min/km kohta. Kuna mul too kord Endomondo ei träkkinud, siis sealt tuli ka parim 1 km aeg, milleks on 5:47. Parim 15 km aeg oli 1.45:13. Kuna nii pikka otsa teen endiselt üsna rahulikus tempos, siis ajaparandus möödunud kuuga võrreldes 4,5 minutit.
Kui tagasi minna 5 kilomeetri jooksu juurde, siis oli tempo selline, millega ma ca 2 aastat tagasi lõigutrenni jooksin. Vahe oli selles, et seekord olid need tempokad kilomeetrid jutti ja midagi okseleajavat seal polnud.

Cooperiks arvutas endomondo 2,08 km.

Halvim keskmine pulss tuli pärast pikemat puhkust, kergelt külmetatuna Nurmekivi jooksul 3,44 km joostes. See oli siis 189 lööki minutis, elu halvim maksimum tuli samuti sealt - 199. Madalaim pulss tuli 10 km jooksul ja see oli 167 lööki minutis.

Juunis jäi ideaalist puudu 2 trenni. Ehk siis eesmärk iga nädal 3 korda end teele vedada. Aga muus osas jään siiski rahule. Olen väga rahul oma 5 kilomeetri ajaga. Samuti on rõõmustav 10 km aeg. Enda hinnangul olen juba üsna lähedale jõudnud selle vormini, mis oli mul aasta tagasi jaanuaris, mil mu jooksutreeningud katki jäid. Samas tunnen, et praeguse vormini läinud vähem võhma, pisaraid ja vingumist. On olnud kiired viis ja pool kuud.

Eesmärke mulle seada ei meeldi, sest kui see ei õnnestu, siis on pettumus suur. Aga hoian kiival kinni 2011. aasta Pamelale ära tegemisest ehk siis joosta alla 61 minuti.

Mai trennide statistika

Mais jooksin 98,53 km, mis on seni kõige mahukam kuu. Mahukuselt eelmine oli jaanuar 64kmse liikumisega, seega 30 km rohkem.
Ajalises mõttes jooksin 11 tundi 42 minti ja 17 sekundit.
10 km parim aeg oli 1.09:31. Seega kordasin 2 aasta tagust ülepingutusega jooksu. Seekord aga väga kergelt, lisaks 2 km lõbu pärast otsa.
5 km parim aeg oli 31:16. 1 km parim, mida Endomondo salvestas oli 6:15. Cooper 1,92 km.

Maikuu olulisim sündmus oli 15 kilomeetri läbimine. Ma pole elus mitte kunagi suutnud nii pikalt joosta. Lisaks sellele - tegin seda maikuus kaks korda. Parim aeg oli 15,11 km 1.51:10. Tegin seda väga kergelt, nautides, keskmise pulsiga 172 (see on minu jaoks väga hea tulemus!).

Parim tempo oli 6:15 min/km kohta, millega läbisin 5,11 km (aeg 31:57).
Parim keskmine pulss 169 7 km läbimisel (tempos 7:07 min/km kohta). Halvim keskmine pulss 190 Maijooksul 7 km läbimisel.
Peab ütlema, et võrreldes kuu algusega on keskmised pulsid aina alla tulnud. Aga olen ka temposid rahulikumaks võtnud.

Maikuuga võib rahule jääda. Sinna mahtus ka nädalane trennipaus. Edasi jooksen nagu ikka - kolm korda nädalas ja nii pikalt kui tuju on (5, 7, 10 või 15 km). Järgmine ettevõtmine on 8. juunil Ööjooks Rakveres, millega jooksen siis oma sünnipäevale sisse (loodetavasti lõpetan siiski enne keskööd) ja nädal pärast seda väike Nurmekivi sprint.

Fotod: Maijooks ja õhtu kodus. Hullud pulsid!!

Täna kell 13 asusin Maijooksul teele. Õigemini 13.01 või isegi 02, sest stardis oli metsikult-metsikult rahvast ja asi lihtsalt ei liikunud kuidagi edasi. Ja põhimõtteliselt sarnases vaimus oli kogu ülejäänud jooks.

Kogu aeg töllerdas keegi jalus, kõrval või tallus taga. Mõni oli oma kostüümiga väga liiale läinud (palun pidage meeles, et laiade liblikatiibade kõrval on üsna keeruline joosta). Ja loomulikult oli sadu ja sadu vale tempo valinuid, kes lihtsalt igal nurgal jalutasid või lausa seisid. Väga palju tuli joosta murul, et mööduda aeglasematest ja kõndijatest.

Rõõmsad naiskad enne starti.

Levis info, et distants on hoopis 6,68 km, mistõttu arvestasin kogu jooksu valesti. Ja ka süda ei pea veel võistlusärevusele vastu. Kohe alguses ka teiste järel topates läks pulss 185 peale ja sealt alla ta ei tulnudki. Põhimõtteliselt nägin kellal ees enamiku ajast 194. Nähtavasti aitas adrenaliin peita tunnet, et tempo oli vale, sest tundsin end terve distantsi hästi. Pigem olen karmimaid jookse teinud oma trennide ajal.

Suutsin oma keskmise pulsiga 190 hoida selga sirgena, pea püsti ja naeratada ka päris lõpus. Samas tahtsin päris mitmele maha jäänule öelda: "Palun, võta tempo alla!". Nägin mitmeid, kes jooksid juba praktiliselt pea maad kündmas või siis valju häälega hingeldades. Karm...

Ütlesin kaasjooksjaile kohe alguses, nähes oma uskumatut pulssi, et täna pole minu päev. Ega olnudki. Rahvast oli liiga palju, pulsid kõrged, distants siiski 7,06. Aeg 47:40, koht 1539. 2377 seas. Keskmine pulss 190, max 197. Tempo: 6:45. Ka see tempo jääb mu senistele parimatele alla. Pole midagi!

Õppisin mitut asja: 1) Liiga suured rahvaspordiüritused pole minu jaoks. Eelistan väiksemaid ja edaspidi valin ka neid.

2) Tuleb käia rohkem võistlemas, et pulssi ka võistlustingimustes normaalsena hoida.

Anduri kinnitasin päris valesti, aga ajas asja ära.

Aga suured tänud korraldajatele! Väga suure asjaga on hakkama saadud. Kui norida, siis selle kallal, et finišieelne "ussina" looklemine Lauluväljaku mäest alla oli pisut liiast.

Puhkus samal õhtul kodus. Lõõgastav istutustöö. Maha sai prunus triloba ehk kolmehõlmaline mandlipuu. Väga ilus puu - soovin, et terve aed oleks neid täis!

Sääskedele söödaks! Õhtuloojangul koduuksel.

Aprilli trennide statistika

Aprillis ujusin 3 km, jooksin 55,03 km.
Aprilli parim 5 km aeg: 33:09.
Kaks korda jooksin ka 10 km väga rahulikus tempos. Parim aeg oli 1h 13 minutit.

Kui meenutan 2010. aasta esmakordset 10 km jooksu, mil ma jooksin ligi 190se pulsiga, enda jaoks metsikus tempos ja seetõttu ülepingutuse tõttu nädalaks auti vajusin, siis toona oli aeg 1 h 09 minti. Ehk oleks võinud tempokama jooksuga sama aega korrata, kuid eesmärk oli ikka rahulikult-rahulikult.

1 km parim aeg, mille Endomondo salvestas: 6:10 min.
Kiireim 7 km tempo: 6:38 min/km.
Kokku jooksin 7 korda, BodyJammisin 2 korda, jõusaalis käisin 2 korda, ujumas 3 korda.  Ühe korra jooksin ka fartlekki (pulsid 30 seki kiirenduse lõpus: 183, 187, 185, 188, 183, 189, 191, 189, 188, 187).
Kõrgeim keskmine pulss: 182 7kildisel jooksul, madalaim 170.
Kogu trenniaeg: 12 h 29 m 56 s.

Kuu lõpp vajus väheke ära, sest on aiatööde- ja kodunokitsemise hooaeg. Pärast tundidepikkust füüsilist rassimist on päris raske veel jooksma end sundida,

Veebruari liikumiste statistika

Veebruaris oli 6 jooksu ja 6 rühmatrenni (5 BodyJami ja 1 Zumba).
Veebruari parim 5 kilomeetri aeg oli: 38:18. 1 kilomeetril 7:26. Cooper 1,6 km.

Selle statistika arvutab Endomondo välja minu 50mindiliste jooksude seest. Ehk siis puhtalt Cooperit joostes oleks tulemus märgatavalt parem, sama ka kilomeetrise ja viiekilomeetrise jooksuga. Aga vähemalt annavad need ülevaated arengust.

Veebruaris sai põletada 4020 kilokalorit, joosta 36,47 kilomeetrit ajaga 4 h ja 43 minutit. Jaanuaris oli distants enam-vähem sama, aeg tunni võrra suurem.

Kaalun keskeltläbi 54 kilogrammi. Langus on juba mitu kuud peatunud, detsembris olin sama kaaluga. Oma aastatagusel treenimise kõrghetkel kaalusin ca 51 kg. Aga nagu mulle öeldi, siis ma olin kole kõrendik.
5,5 kuuga olen kaotanud ca 15 kilogrammi (NB! Loomulikult ei mingit dieeti ja trenni olen teinud vaevalt 2 kuud). Kaks kilo raputaks veel hea meelega maha, aga see ei ole mul üldse eesmärk kuni ma aktiivselt liigun.

Enesetunne hea, tervis korras. Loen kannatamatult päevi kella keeramiseni, mis tähendab seda, et kui lapsevalvur tuleb töölt ja ma veel kogun end ringile minekuks, siis lõpetan oma tiiru ikkagi valgel ajal. Ja siis ongi juba aprill terendamas - viimane kuu enne Maijooksu. Tunne on sees küll juba väga kevadine! Juhhhaidiiiiaidaaaa!

Minu kiirus täna ja 1,5 aastat tagasi

Vahepeal olen jäänud paratamatult uinuma ja oma suured lubadused seljalihaste fotoõpetusest samuti soiku jätnud. Paraku tabas mind pikk madalseis. Täielikult ei kinnita, kuid nähtavasti 5-6 treeningkorda nädalas ei sobi veel kokku 5kuuse lapsega tegelemisega. Seetõttu imestan ma ikka väga-väga, kuidas Egle Uljasel õnnestus sama vana lapse kõrvalt Eesti meistriks tulla.

Ma ei oska sel teemal ka väga spekuleerida. Võimalik, et tema saab terve öö magada ega pea iga kahe tunni tagant ärkama, võimalik, et ta ei imeta last, mis tõmbab päevas naiselt ca 500 kCal, rääkimata vajalikest toitainetest. Aga kui ta jällegi nende asjaolude kõrval tegeleb tipptreeninguga, siis ma kummardun küll sügavalt maani.

Mina igatahes hakkasin toitainetest märgatavalt tühjaks jooksma juba kuu tagasi, mil juuksed salkudena peast hakkasid langema. Ega mõnusalt intensiivsed trennid ka abiks olnud, vaid nõudsid oma. Kaalulangust sellega ei tulnud, sest söön, nagu ikka, suure rõõmuga, aga söögist hoolimata jäid energiapaagid tühjaks. Seega imetamise + trenniga kaotasin ma päevas ca 1000 kCal, rääkimata vajalikest toitainetest.

Seega ühel hetkel olin omadega augus ja võtsin ette vitamiinide topeltannused (tuletan meelde, et hoolimata kunstlike ainete vastasusest olen ma korduvalt öelnud, et ekstreemoludes peab võtma lisaabi).

Ühel oma augupäeval suutsin end kraavis olevast autost välja sundida ja kõndisin paar kilti hullueelses lumetuisus Johan Pitka matkalistega (fotol)... kuni auto kraavist välja sai. Muide, mul on nüüd jooksukäru, XLander X-run.

Aga pika sissejuhatuse taustal siis pealkirja teemal ka. 1,5 aastat tagasi käisin pärast 2,5 kuud treeninguid Paide-Türi rahvajooksu lühemal distantsil. 6,5 km distantsi aeg oli siis 46:17.8, kilomeetri keskmine tempo 7:07.4. Praegu olen järjepidevat trenni teinud peaaegu 1,5 kuud. Nädalase augu järel sundisin end täna välja ja.. Distants 7,16 km, aeg: 49:04, km tempo ca 6:55. Panen enam-vähem umbes, sest jätsin Endomondole sisse automaatse pausi, kui ma seisma jään, aga süsteem arvas ca 15 korda jooksmise ajal, et ma pean pausi. Aeg on siiski paari sekundi eksimisvõimalusega täpne. Seega - olen ma praegusel trennihooajal kiirem kui 1,5 aastat tagasi. Aasta kestnud paus seega pole laastavalt mõjunud. Samas treenin ma praegu puhtalt enesetunde järgi, piitsutamata ja lõpuks ometi ka protsessi täielikult nautides.

Minu eesmärk oli Maijooksul joosta 7kildine distants alla 50 mindi. Seega olen ma selle eesmärgi juba praegu täitnud. Wihii!

Aga edaspidi jätkan ma 3 treeningkorraga nädalas. 1 neist on Bodyjam, esialgu 2 jooksu. Ehk millalgi saab ujumas või jõusaalis käima hakata.

186. päev, täis kõhuga ei tohi joosta

Täna keerdus kõik pea peale. Alustades sellest, et sain hommikul kell 10 ülimõnusat massaaži. Soovitan kuumalt Aare Uustali (http://www.virumaateataja.ee/261006/esileht/15034007.php). Pime massöör, imeliste kätega. Mudis selga, jalgu ja käsi kokku 70 minutit. Mingi jama pidi olema parema poolega seljas. Aga erinevalt mitmest spaa-massöörist, ei kuulnud ma kordagi juttu, et peaks tegema 10kordse seansi, et ehk siis hakkab päike pilve tagant paistma.

See on lausa häbitu, kui vähe ta oma suurepärase töö eest küsib, mitmed suurlinnade massöörid peidaksid seepeale oma silmi. Kohe esimene salong, mis silma jäi küsib nt 75minutilise üldmassaaži eest 750 eeki. Aare teeb tööd ka Tallinnas, paraku ei tea, kus. Aga peamiselt töötab ta oma kodukandis Järva-Jaanis.
Väike tasustamata, seejuures mitte varjatud, reklaam ka siis siinkohal.

Kui koju jõudsin lõpuks, siis olin ohtralt töölainel ning lõpuks ei viitsinud välja ronida. Kui aga end vägisi sundisin, siis tuli vend külla ning hakkasin süüa tegema. Lõpuks sõin kõhu täis ja mõtlesin, et no, kui nüüd ei lähe, siis on jama. Ehk siis lasin leiba luusse ca 30-45 minutit ja läksin ikkagi välja. VÄKK! Täis kõhuga on ütlemata rõve joosta. Kõõksusin teel nagu padakonn, vahe oli vaid selles, et mul oli helkurvest seljas.

Jalad tahtsid küll lipata alt ära, kohe väga tahtsid. Aga raske kõht surus maadligi.
Kuna mind piinatakse juba kolmandat päeva väikeste mahtudega, siis tuli rakendada ühe targa mehe ütlust - kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Ehk siis võtsin tänaselt nirult 25lt mindilt, mis võtta andis.
Siin ta on.
I km 6:09
II 5:45
Tundmatu ots edasi ja tagasi 1:08
III km 5:51
IV 5:57

AVG: 181 (ajame selle täna täis kõhu süüks).
TP autos istudes: 184/ 153/ 134. Taastus 1:53.

Koguaeg: 24:53. Tagasitulek siis 7 sekki kiirem. Km tempo ca 5:56. Lõppu veel mõned minutid jooksuharjutusi. Kogu moos. Homme vist siis jälle halli.

183. päev, 10 km personal best

Viimane kord jooksin seda marsruuti ja üldse täpselt 10 km oktoobri lõpus ehk 2,5 kuud tagasi ja enne Indiasse siirdumist. Kümpa tegin Meliga koos, tõusvas tempos. See tuli väga raskelt, täiesti tilgatumaks pingutades. Jõuvarud oli praktiliselt viimseni mängus. Loomulikult jäin pärast seda ka mitmeks päevaks haigeks.

Kuigi vahepeal on olnud 8, 9,2 kui ka 13 km, siis seda kümpat polegi läbi uuesti teinud. Eile sain siis tänaseks plaaniks 10 km ning hakkasin selleks vaimselt juba valmistuma. Madalaim eesmärk oli nüüd lumes saada sama aeg, AGA ilma oksetunde ja pingutuseta.

Jõin täna palju, hommikusöök tugev ja korralik. Ootasin kuni kõht tühjenes ja asusin pärast 12 välja. Seekord siis paar venitust ka toas ette.

Tegelikult oli mul veel suurem soov joosta terve tee tempos 6.30 ehk siis lõpetada 1.05ga. Alustasin liiga tormakalt ega osanud kuidagi tempot alla tuua. Esimese kilomeetri punktini jõudsin 6.14ga. Siis mõtlesin, et ouou, tempo alla. Teiseni jõudsin 6.15ga ja siis mõtlesin, et no hea küll, jooksin siis 30 sekki varuks, et pärast loivata. Ja nii kogunes seda varu kuidagi iga lõiguga.

Üsna kerge oli, aga samas ei jäänud loivama ning tempot oli küll. No päris jooksu veel ei meenutanud, aga enam-vähem.

Kilomeetrikohad erinesid siia-sinna, sest ei uskunud, et vot selles punktis on kilomeeter täis, kui kell näitas alles 5.45. Aaaaga:

I km 6:14
II 6:15
III 6:16
IV 6:03
V 5:39
I pool: 30.27
Tagasipööre
VI 6:03
VII 6:28
VIII 6:04
IX 6:06
X 6:10
II pool: 30.51

Koguaeg: 1.01:23. Keskmine pulss, khmkhm, 185. 614 kcal. -13 kraadi, 4 kihti riideid üleval ja all, tee oli lahti lükatud, kuid kinnisõidetud lumi oli libe. Enesetunne oli kogu aeg hea. Välja arvatud ca 100 m enne lõppu, kui hakkasin hirmsasti spurtima, sest ajasin ajus minutid sassi ja oleks juba ka alla minuti teinud. Siis tuli juba tuttav oksetunne, mis eelmise 10 km ajal oli poole teest sees.

Taastumine pea alaspidi seekord: 185/ 158/ 136. Taastus 1:48. Tempo: 6.06 min/ km

Erinevalt 2,5 kuu tagusest korrast, siis on võhma veel üheks koma teiseks, söömiseks ja trallitamiseks :o) Olen väga rahul ja õnnelik! Wiiii!

182. päev, fartlek autojälgedes

Huu, näpud siiamaani jäätunud. +20kraadise halli kõrval -13 kraadises õues on ikka märgatav vahe. Ma juba jõudsin nendes hallitrennides mõtlema hakata, et olengi jube kiire, aga külmas sai selgeks, et olen tegelenud enesepettusega.

Viimane õuetrenn ja fartlek nädal tagasi. Nüüd siis sama teema. Marsruut viis seekord huvi pärast suvistele radadele, kus sai ka rästikut kohata ehk siis jõe äärde. Ei viitsinud tagasi pöörduda, kuigi kohe alguses sai selgeks, et tuleb 25sentimeetri laiusel rajal ehk autojäljes tatsata ja fartlekki visata.

Tegin rahulikult ja punnitamata, nautisin üle pika aja jääkülma päikest, ripsmed, kulmud, juukseotsad härmas. Külm igatahes polnud. Kuigi mõne kiirenduse ajal tekkis selline karvane tunne, et hamstring (või midagi sellist) kohe rebeneb. A mis mul ikka hädaldada, kui julmalt soojendamata kohe õue torman :o)

Kõige suurem häda seisnes pigem selles, et mu taskurätikud jäätusid ära... Ja õhku nuuskamist ei kavatsegi selgeks õppida. Viimased katsetused lõppesid klimpidena näos.

AVG 176, aeg 39:50.

Iga 30sekilise kiirenduse lõpupulss: 187, 185, 186, 185, 182, 185, 188, 189, 188, 185, 190.

9 minti soojenduseks + 11x30'/ 2''30'.

TP: 188, 162, 129. 1 m 15 s tuli 119.

Kuigi ma olen fartlekki kartma hakanud (nagu kooliajal kehalist kasvatust ja pikka aega kartsin jooksuharjutusi), siis täna polnud isegi häda kedagit.

173. päev Tallinna spordihallis

Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.

Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.

Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180

Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.

Igatahes oli hää!

172. päev pole üldse hea päev

Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.

Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.

Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.

Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.

Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.

See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?

Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.

Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!

Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183

157. päev, tavaline

Täna 30 minti, kui õigesti lugesin, siis tempos 170 sammu minutis, väga kerge. AVG 167, A 15:00, 163, B 14:36, 171.
Üritasin tagasiteel hr piksevardaga võidu teha, jäin loomulikult haledalt alla. Kogu moos.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.