Tõlkisin Tervis Plussi FaceBooki lehele ühe vahva tabeli. Toon selle ka teile.
Ma olen alati kirjutanud, et tuleb oma keha kuulata ja märkidele õigesti reageerida. Vastasel juhul oled tühjas nõiaringis. Nii nagu ka ma ise olin oma seitse aastat magusasõltuvuses. Kui ma lugesin inimeste kommentaare ja tabeli jagajaid, siis väga palju kostus signaali, et no šokolaadi ju ikka võib ja elu ilma selleta on halb. Nagu mõtted Pamela suust aasta tagasi.
Üllatav on see, et nüüd ma võin öelda, et selline mõtlemine ei ole okei. Sa annad ühe väärtusliku toidukorra asemel oma kehale suhkrut ja mannetult vähe toitaineid ja praktiliselt ei mingeid vitamiine. Mul tekkis küll oma keha ees auvõlg ja süütunne. Kas ma annaksin oma lapsele šokolaadi iga päev, sest see teeb teda õnnelikuks ja ta muutub nii rahulolevaks selle peale? Aga miks ma peaksin iseendasse halvemini suhtuma?
Kui me konverteerime šokolaadi puhtalt suhkruks üle ja kujutame ette lusikate viisi seda sisse söömas, siis me seda ju ei teeks. Me teeme seda, sest šokolaadis on ka muud, mis tekitab sõltuvust ja inimesed ON naudingutest sõltuvuses, sest igapäevaelu on niivõrd stressirikas ja rõõmudevaene. Kuna see aga reaalselt meie kõhtu ei täida, siis nälg jääb alati, küllastumust aga ei teki.
Ma tean väga hästi, milline mõnu on nautida magusaid asju, torte, kooke, jäätiseid jne, ning ma teen seda igal nädalal ka ise. Kuid ma ei suudaks seda enam igapäevaselt teha, sest mu keha on väärt paremat. Ja et olla terve, selleks on mul vaja ühte toidukorda puuviljadest-marjadest, mitte suhkrust.
Kui oled suutnud nõiaringist välja astuda, siis maitsemeel teravneb ja see tähendab seda, et keha saab naudingu puuviljasalatist, mis on samaväärne tordiga. Suur vahe on selles - puuviljasalatile ei järgne mitte kunagi süümepiinu!
Kuula oma keha!
Ma olen alati kirjutanud, et tuleb oma keha kuulata ja märkidele õigesti reageerida. Vastasel juhul oled tühjas nõiaringis. Nii nagu ka ma ise olin oma seitse aastat magusasõltuvuses. Kui ma lugesin inimeste kommentaare ja tabeli jagajaid, siis väga palju kostus signaali, et no šokolaadi ju ikka võib ja elu ilma selleta on halb. Nagu mõtted Pamela suust aasta tagasi.
Üllatav on see, et nüüd ma võin öelda, et selline mõtlemine ei ole okei. Sa annad ühe väärtusliku toidukorra asemel oma kehale suhkrut ja mannetult vähe toitaineid ja praktiliselt ei mingeid vitamiine. Mul tekkis küll oma keha ees auvõlg ja süütunne. Kas ma annaksin oma lapsele šokolaadi iga päev, sest see teeb teda õnnelikuks ja ta muutub nii rahulolevaks selle peale? Aga miks ma peaksin iseendasse halvemini suhtuma?
Kui me konverteerime šokolaadi puhtalt suhkruks üle ja kujutame ette lusikate viisi seda sisse söömas, siis me seda ju ei teeks. Me teeme seda, sest šokolaadis on ka muud, mis tekitab sõltuvust ja inimesed ON naudingutest sõltuvuses, sest igapäevaelu on niivõrd stressirikas ja rõõmudevaene. Kuna see aga reaalselt meie kõhtu ei täida, siis nälg jääb alati, küllastumust aga ei teki.
Ma tean väga hästi, milline mõnu on nautida magusaid asju, torte, kooke, jäätiseid jne, ning ma teen seda igal nädalal ka ise. Kuid ma ei suudaks seda enam igapäevaselt teha, sest mu keha on väärt paremat. Ja et olla terve, selleks on mul vaja ühte toidukorda puuviljadest-marjadest, mitte suhkrust.
Kui oled suutnud nõiaringist välja astuda, siis maitsemeel teravneb ja see tähendab seda, et keha saab naudingu puuviljasalatist, mis on samaväärne tordiga. Suur vahe on selles - puuviljasalatile ei järgne mitte kunagi süümepiinu!
Kuula oma keha!
