Söömasööstud ja ainete puudus

Tõlkisin Tervis Plussi FaceBooki lehele ühe vahva tabeli. Toon selle ka teile.

Ma olen alati kirjutanud, et tuleb oma keha kuulata ja märkidele õigesti reageerida. Vastasel juhul oled tühjas nõiaringis. Nii nagu ka ma ise olin oma seitse aastat magusasõltuvuses. Kui ma lugesin inimeste kommentaare ja tabeli jagajaid, siis väga palju kostus signaali, et no šokolaadi ju ikka võib ja elu ilma selleta on halb. Nagu mõtted Pamela suust aasta tagasi.

Üllatav on see, et nüüd ma võin öelda, et selline mõtlemine ei ole okei. Sa annad ühe väärtusliku toidukorra asemel oma kehale suhkrut ja mannetult vähe toitaineid ja praktiliselt ei mingeid vitamiine. Mul tekkis küll oma keha ees auvõlg ja süütunne. Kas ma annaksin oma lapsele šokolaadi iga päev, sest see teeb teda õnnelikuks ja ta muutub nii rahulolevaks selle peale? Aga miks ma peaksin iseendasse halvemini suhtuma?

Kui me konverteerime šokolaadi puhtalt suhkruks üle ja kujutame ette lusikate viisi seda sisse söömas, siis me seda ju ei teeks. Me teeme seda, sest šokolaadis on ka muud, mis tekitab sõltuvust ja inimesed ON naudingutest sõltuvuses, sest igapäevaelu on niivõrd stressirikas ja rõõmudevaene. Kuna see aga reaalselt meie kõhtu ei täida, siis nälg jääb alati, küllastumust aga ei teki.

Ma tean väga hästi, milline mõnu on nautida magusaid asju, torte, kooke, jäätiseid jne, ning ma teen seda igal nädalal ka ise. Kuid ma ei suudaks seda enam igapäevaselt teha, sest mu keha on väärt paremat. Ja et olla terve, selleks on mul vaja ühte toidukorda puuviljadest-marjadest, mitte suhkrust.

Kui oled suutnud nõiaringist välja astuda, siis maitsemeel teravneb ja see tähendab seda, et keha saab naudingu puuviljasalatist, mis on samaväärne tordiga. Suur vahe on selles - puuviljasalatile ei järgne mitte kunagi süümepiinu!

Kuula oma keha!

Kuidas ma seljatasin magusaisu

Ma olen sel teemal tegelikult kirjutanud, aga küsimusi on endiselt tulnud. Ehk siis - kuidas ma magusaisust ikkagi lahti sain.

Alates keskkoolist, mil mul tekkis väikeste lisatöödega enda raha, tekkis ka võimalus lubada endale asju, mida ma kogu aeg soovisin, aga ei saanud, sest meie perel polnud lihtsalt raha. Üks peamine soov oli magus, ja rohkelt! Kommid polnud meie peres tihti laual ja kui, siis väga vähe. Vahel käisin kapi kallal lihtsalt suhkrutükke pätsamas, et magusaisu leevendada.

Taskuraha teenimisel võisin lõpuks hakata pea igapäevaselt magusat lubama. Mäletan veel selgelt, kuidas keskkoolis pärast koolilõunat oli mul kotist alati võtta neljakroonine Tiko kookosbatoon šokolaadiglasuuris. Pärast keskkooli tööpõllule siirdudes avanesid mu magusaväljad veelgi.

Kogused suurenesid iga aastaga ja margid vaheldusid pidevalt, sest igapäevaselt ühte ja sama süües, sai lõpuks isu täis. Nii on mu ring täis Twixi, Lioni, Suffle, Bounty, Snickersi, Kismeti, KitKati, Kinderi ja VÄGA paljude teiste batoonidega. Lisaks valged šokolaadid eri marki ja lisanditega, piimašokolaadid, kommid, küpsised jne.

Lõpuks jõudsin ma seisu, kus sõin igapäevaselt minimaalselt 100 gr kuni veerand kilo magusat.
Kaalule ei mõjunud see suurt kuidagi, välja arvatud siis, kui ma avastasin pärast reisi Mauritiusele, et ananassimahlast, jäätisest ja rummist saab ulmeliselt hea kokteili. Veetsin pool suve võrkkiiges lamades ja kokteili lürpides. Sügiseks olin niimoodi kogunud pea viis kilo. Ja ma räägin rasvakilodest, mitte keldrisse kogutud kartulitest.

Aga kõikide nende aastate jooksul ma teadsin, et pean sellest orjusest väljuma. Magus lihtsalt juhtis mu elu. Ma planeerisin oma tervet päeva magusalaksu järgi ja ühe kapi hiiglaslik sahtel pidi olema alati erinevaid maiustusi täis (komme, küpsiseid, šokolaade, batoone jne). Kui magusat, väga harva, rohkem polnud, siis võisin seinu kraapida või hädapärast midagi suhkrust kokku küpsetada.

Ma proovisin kroomi, mille puhul aitas kõige esimene kuur. Hiljem proovides enam vahet ei märganud ja samas ütles apteeker, et pikaaegne kroomi tarvitamine kahjustab maksa (samas ma pole sellele väitele mujalt tõestust leidnud). Proovisin kuivatatud puuviljadega - ei võta magusaisu ära. Proovisin meega - 1 tl ajab südame läikima ja siis on jälle magusaisu platsis kuni lõpuks šokolaadilaadung peale tuleb.

Proovisin ka tahtejõuga. Seda jagus mul lausa paariks tunniks ja ma loobusin sajakümnel korral.
Ma lihtsalt ei suutnud ega tahtnud magusast loobuda. Miks ma peaksingi millestki loobuma, mis on niivõrd hea? See ju ei tõstnud mul ka kaalu!

Kui teema sattuks aruteluks kulturisti ja treener Marek Kalmusega, siis tuli tal muidugi pead vangutada. Täna võib ju seis olla kena, aga aastate pärast? Mida teeb kõhunääre, kes sellise magusalaadungi peale peab pidevalt rasket tööd tegema? Ja üldse terve organism?

Mul oli sellega üks toidukord päevas, mil ma ei saanud praktiliselt ühtegi vitamiini, vaid ainult süsivesikuid ja suhkruid. Vitamiininäljas keha vajab endiselt toitu ja see on ka kaalutõusu põhjuseks. Magusast lihtsalt ei saa iialgi kõhtu täis. Sellega saab südame läikima ja isu täis, aga kõhtu täis mitte. Mitte siis arvestades tortide ja saiakestega, vaid puhtalt šokolaadiga.

Rääkimata sellest, et ma olin ikkagi ühe toiduainegrupi ori. Ma pidin sellest lahti saama. Ma tahtsin olla iseenda peremees.

Tellisin toitumiskava ja otsustasin, et jälgin seda rangelt kuu aega. Edasi läheb, mis läheb.

Oli viimane päev nautida tavatoitu ja mõtlesin, et söön siis end ka magusast oksendamiseni. Paraku ei läinud mul rohkem sisse kui üks ribakene šokolaadi. Nagu kiuste.
Kuid ka järgmistel päevadel oli magusaisu pigem väiksem, aga neelud ikka käisid.

Olin maksnud oma kava eest ja ma ei kavatsenudki seda raha tuulde lennutada! Jään endale kindlaks!
Läks umbes nädal aega, mil magusaisu reaalselt kaduski. Küll läks päris mitu kuud, enne kui poodides suutsin magusaletist täiesti külma kõhuga mööda kõndida. Ikka tuli vana kurat mõttesse: "Aga ma ei saa nii pea siin kauges poes veel süüa, võtan selle šokolaadi siis toidukorra asemel!" Võitlesin oma vanade mõtetega.
Raske oli, kuid ületamatu mitte. Varsti võisin laual istuda hiiglasliku tordi või kommikarbi ees, kuid mul ei tekkinud isegi kiusatust. Mul oli otsus ja ei mingit põhjust sellest taganeda.

Mis olid siis põhilised abimehed magusaisust loobumiseks?

1. Rikkalik ja korralik hommikusöök! Kindlasti peaks see sisaldama piisavalt valku (munapäeval söön nt 3 muna värske salatiga, pudrupäeval veega nelja vilja putru koos maapähklitega vms).

2. Toiduvahed rangelt 3,5-5 tundi. Vahele EI MINGIT näkitsemist. Ka siis mitte, kui kõht on tühi (ehk pettevajadus).

3. Toidukorral süüa kõht korralikult täis.

4. Üks patupäev nädalas, mille nimel end igapäevaselt joonel hoida. Nt reede õhtul või laupäeval süüa mida iganes hing ihaldab. Küpsetan kooki või söön jäätist.

5. Korrastada mõtlemine. Kes on siin tugevam - mina või magusaisu? Mõelda, kui palju tublisid päevi ma kaotan nüüd alla andes! Ma ei vaja seda magusat, see ei paku mu kehale midagi.

6. Tuua päeva sisse siiski üks magusalaks. Minu jaoks on see puuviljasalat lahja kohupiimaga. Ideaalis võiks leida mustikaid (või ka maasikad, vaarikad), mida tampida kohupiimaga läbi, et see kuidagigi meeldivam oleks. Peale lõigata banaani, pirne, ananassi, kompottvirsikuid, melonit vm meelepärast. Kompotiviljad sisaldavad samuti mõttetuid suhkruid, aga ehk saan ma sellest pahest ka millalgi lahti. Praegusel juhul on mul salatis 1 poolik kompottvirsik ja käputäis ananassitükke.

Mis siis muutus magusast loobumisega?
1. Vähenes tselluliit.
2. Kuigi on praegu tagasi tulnud, aga alguses kadusid ära lõunauinakuvajadused.
3. Kadus ka natuke kaalu.
4. Hakkasin tarbima rohkem kehale vajalikke toitaineid.
5. Maitsemeeled on teravamad. Kui varem polnud olemas liiga magusat kooki, siis tunduvad paljud koogid liiga magusad.
6. Kadus sõltuvus ühest toiduainest ning tekkis vabanemistunne.

See tee ei ole kerge ja nõuab ka enesedistsipliini, aga see on igal tunnil olnud pingutusi VÄGAGI väärt.

5 päeva toitumiskaval

Tänasega võib siis joone alla tõmmata viiendale toidukava järgimise päevale.

Kõige suurem edu ja saavutus peitub selles, et olen nüüd viis päeva olnud täiesti ilma magusata olnud. Minu jaoks on see midagi võimatut.

Oma tavapärase toitumise juures on väga raske magusaisule vastu panna. Toitumiskavaga pole aga metsikuid isusid tekkinud. Igatsus on ikka, harjumus ka, aga sellist kriipivat vajadust pole.

Suur erinevus peitub ka selles, et söön hommikuti üsna palju (nt munad ja värske salat). Ja söön enda jaoks palju ka õhtuti.

Pole just kaua siin uut menüüd katsetanud, aga ausalt öeldes on munast ja kanast juba villand küll. Ja viskab juba üle ka värsked salatid. Ehk siis ma pigem eelistan täiesti mitmekesist söömist: täna riis, homme tatar, ülehomme pasta, täna siga, homme kana, ülehomme kala, eile lasanje, ülehomme sibulapirukas jne.

Kuna mul pole vaja alla võtta, vaid magus maha kriipsutada, siis ma veel 25 päeva püüan vastu pidada ja siis otsustan, kas jätkan oma meelepäraste retseptidega, siiski endiselt magusat välja lülitades, või siis suudan kana, kala ja munaga edasi tammuda.

Aga kui visuaalne pool paraneb märgatavalt, eks võin hambad ristis edasi pürgida. Neid näidiseid siis alles mõne nädala pärast.

Personaaltrenn Marek Morozoviga

Kuna plaanin varsti lisada treeningutesse jõusaali, siis otsustasin vanu teadmiseid värskendada ja üleüldist vormi profil üle vaadata.

Kohtusin teisipäeval Viimsi spaa jõusaalis kulturisti ja treeneri Marek Morozoviga. Kuna ta treenis ammusel aal pikki aastaid mu venda, siis julgesin teda seekord ka ise usaldada.

Vestlesime mõned minutid ning põhiteemad, millele kohe vastuseid ei saanudki, olid ikka pulss ja magusaisu.

Pulss pidanuks möödunud aastal aprillist-septembrini igapäevaselt 5-10 kilomeetrit kiirkõndi tehes ammu hakkama alla tulema.

Magusaisu võib tulla sellest, et tarbin õhtul liiga palju süsivesikuid ega söö päevas 4-5 korralikku toidukorda. Mul on neid enam-vähem 3. Ja hommikuti muna ja peekonit, no ei suuda süüa.

Seejärel käisime läbi jõusaali ja erinevad lihasgrupid. Alustasime suurematest lihastest ja üks piirkond korraga. Et ei oleks läbisegi lihaseid ülevalt, siis alt, siis ülevalt, siis alt, et süda ei peaks pidevalt vaeva nägema kaugemale-lähemale-kaugemale vere pumpamisega.

Käed on mul, nagu alati, nõrgad. Kõhulihastega oli probleem, et pea pool-alaspidi kõhulihaseid tehes ei andnud need tunda, ega ka jalgu sirgest asendis rinnale tuues. Samas olen kõhulihaseid 10 aasta jooksul enam-vähem järjepidevalt kogu aeg vihtunud (eks ta, vastavalt mu kõhuihaste fotoõpetusele, vale oli) ning erinevalt teistest on nad rahuldavas seisus.

9kiloste hantlitega tegin väljaasteid ja need on sama ebameeldivad nagu alati. Nii nagu ka trepist kõnd, mil reielihased teevad rasket tööd, ja süda peab neisse keha suurimatesse lihastesse rohkem verd pumpama. Võtab läbi!

Treeningu lõpuks sain kavanäidise ja kohustuse kuu aega heas vaimus jätkata. Seejärel siis uus kava.

Morozov jättis endiselt hea mulje, rahulik ja positiivne inimene. Vähemalt mu lollide naljade peale suutis hoida stoilist meelt :o)

Selle asemel, et kasutada ilusat illustreerivat pilti hr Morozovist pidi siin olema pildigalerii treeningust, aga kuna ihufotograaf otsustas magama vajuda, siis vaadake seda ja tühjust:

Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

Kroom ja magusaisu, laktoos ja laktaas

Kirjutamiseks aega napib, kuid sellest postituse lõpupoole.

Minu suur magusaisu pole enam ammu uudiseks. Kuna minu poolt söödavad asjad mõjutavad väikse ilmakodaniku tervist, siis pean hullupööra vaeva nägema, et magusaisu vähekegi kontrolli alla saada.

Ei - mesi ei asenda šokolaadi ega leevenda vajadust selle järele, ei - ka puuviljad ei täida seda rolli, ei - puder hommikusöögiks ei aita veresuhkrul magusaisu vastu võidelda, ei - tahtejõud ka pole abiks.

Seega on minu ainus võimalik päästerõngas kroom. Kord tegin selle kuuri läbi ja magusaisu tõesti kadus, kuid paraku tuli pärast kroomi võtmise lõpetamist taas tagasi,

Milles peitub kroomi võlu?

Kroom stimuleerib metabolismi soodustavaid ensüüme ning rasvhapete sünteesi. Kroom tõstab insuliiniefektiivsust ning aitab ära hoida suhkruhaigust. Ka aitab kroom koos rauaga ka valke transportida.

Üheks põhjuseks, miks kroom nii oluline on, on see, et ta kuulub asendamatute mineraalide hulka (keha ei suuda seda ise toota). Tema lisamine toidusedelisse toob tavaliselt kaasa suuri muutusi inimese füüsises, kuna enamusel meist on pidevalt kroomi kontsentratsioon soovitatavast palju väiksem, olgu põhjustajaks siis kõrge suhkrutarbimine või muidu ebatervislik toit.

Tuleb meeles pidada, et kroomi puudumine viib rasvumise, väsimuse, suhkruhaiguse ning südamehaigusteni. (http://www.fitness.ee/).

Kroomi leidub paljudes toiduainetes, kuid väikestes kogustes. Toidu rafineerimine eemaldab osa kroomist. Erinevate täisteratoodete, puu- ja köögiviljade, liha ja piimatoodete söömine tagab organismi varustatuse piisava koguse kroomiga.
Parimateks kroomi allikateks on mandlid, pähklid, täisteratooted, liha, pärm, puu- ja köögiviljad. (http://www.toitumine.ee/).

Mina kroomi seekord toitudest ei otsi, vaid söön tableti kujul. Paar nädalat pole hetkel suuri tulemusi näidanud. Ühel päeval siiski tegin rekordi ja sõin AINULT ÜHE Kismeti soksi.

Seoses ääretult rahutu lapsega, keda ei vaigista massaaž, võimlemine, hüpitamine, hõljutamine, laulmine, soojakotid, vannitamine, kussutamine jne jne jne, siis olen pöördunud iseenda poole. Arsti sõnul pidi lapsel olema kõhus bakter, mis talle gaasivalusid, iiveldust ja muud häda põhjustab. Hetkel on raviks Gefiluse bakterid. Enne seda katsetasime läbi kolm gaasirohtu (Sab Simplex, Espumisan, Cuplaton), kuid neist ei paistnud suurt kasu olevat. Ka Gefiluse pulber ei paista märgatavat vahet tekitavat. Nii palju küll on muutunud, et mingil määral on laps juba rahustatav.

Ise olen seega enam-vähem täielikul piimavalguvabal dieedil. Ja oi kui keeruline on leida toiduaineid, mis ei sisaldaks piima. Mõnel õhtul olen päris näljas magama läinud, kuid see pole ka päris õige. Muretsesin paljude emade imerohtu nimega Colief. Kui leiduks ükski maaletooja, kes seda Eesti apteekidesse tooks, saaks ta ruttu rikkaks. Skandinaavias seda ei müüda, eraisikutest vahendajad tellivad seda Suurbritanniast. Seitsmemilline tibatilluke pudelike maksab üle 200 krooni. Leidub emasid, kes on tuhandeid kroone tilkadele pannud, et laps valuperioodist välja vedada.

Colief sisaldab laktaasi, mida leidub terve inimese soolestikus ja mis lõhustab laktoosi. Väikse beebi soolestik pole nii arenenud ja mitmetel neist võib laktaas soolestikus puududa, mistõttu ema söödavad piimasaadused põhjustavad väikestel tegelastel hullumeelseid gaasivalusid. Nende seedesüsteem areneb välja 3.-6. kuuks.

Seega väldin ise mitmeid piimatooteid (puder veega, võileib või- ja juustumäärdeta, šokolaadi asemel glükoositropsid või muu jura [äärmiselt suure magusaisu korral siiski luban natuke patustamist soksiga] jne). Ja selle vähese piima puhul, mis suust alla satub ja beebi kõhtu, aitab Colief.

Kui sellest kasu pole, siis jätkan tavapärast õgimist ja tita läheb taas arstitiirule. Ise paanikas pole, sest neid hullumeelseid nutvaid-karjuvaid lapsi on olnud ajast aega ja pea kõigist saanud asja.

Ainus probleem seisneb vaid selles, et last ei saa praktiliselt üldse käest panna. Vahel tuleb natuke pikemalt oodata, et hommikul üldse jõuaks riided selga panna ja õhtu eel tuleb värisevate jalgadega ja näljast pimedana külmkapi juurde roomata. Riidevahetus on vast kõige hullem, sest kõhuprobleemid tähendavad ca 20 okseläraka särgile kogumist päevas.

Magamine on küllalt pinnapealne ja auklik nagu sõelapõhi. Tumedate silmaalustega kasutan iga vaba momenti pigem magamiseks, liikumiseks puudub hetkel jõud, kahjuks ja paratamatult. Ei jõua oodatagi, millal tekib natuke aega enda jaoks ja liikumiseks.

38. päev ja tuul

Eile oli siis täielik lebopuhkus. Uskumatu, aga söögiisu on tulnud nagu hobusel. Varem nokitsesin nagu tihane, nüüd tõepoolest nagu hobune. Hullumeelne magusaisu. Ja panen kogu aeg täiega üle, et kõht on raske ja paha olla. Ning niimoodi magamaminekuni välja. Kaalule enam küll astuda ei julge.

Täna sai siis koeraga jalutuskäik tehtud. 52 minti, vahele max kahe mindi jagu sörki. Tänu sellele tuli ka väga üllatuslikuks max pulsiks 187, keskmine 140.
Aga need 52 minti möödusid ÜLLATAVALT kiiresti (huvitav küll miks ;))). Aga samas ka üllatavalt raske oli täna kõndida.

Tuul oli mõnusalt mahe, ilm päikseline.