Blogi läheb puhkusele

"Jutt sai otsa
lendas metsa
suure kännu otsa,"

luges mu ema igal õhtul salmi, kui ta enam muinasjutte ei viitsinud lugeda ja see tähendas, et on aeg magama minna.

Nii võib ka öelda ringonvormi kohta.
4 aastat tagasi alguse saanud projekt on justkui lõpule jõudnud. Paljude tegevuste juures on blogimine muutunud niivõrd teisejärguliseks ja samas kohustuseks, mis kuskil kuklas tiksub, et targem on see jätta ilusaks ja toredaks perioodiks, mis sai alguse, kestis ja sai lõpu.

Ometi jääb mulle siia palju toredaid mõtteid, retsepte, muljeid ja imekauneid meenutusi.

Iga asi peab kord lõppema, kuid ma ei taha, et ringonvorm saaks niivõrd dramaatilise viimase postituse.

Seega - ringonvorm läheb puhkusele. Võib-olla ärkab taas ellu. Võib-olla mitte.

Tervislikult toitun edasi. Liigun edasi, ka jooksen.
Oma hobiaja pühendan edaspidi oma fotosaidile www.pamela.ee

Spordiradadel kohtume! :)

Kallistusi-suudluseid kõikidele armsatele ja toredatele lugejatele-jälgijatele!

JÄLLE need haigused!!

Olen veel elus! See-eest terve mitte.
Praegu seis päris kehvaks läinud. Ma juba lonkan aasta otsa kahte jalga, iga kahe kuu tagant haige. Paraku on töö- ja elukohavahetusega veel hullemaks läinud ja olen nüüd olnud praktiliselt iga paari nädala tagant haige olnud. Nagu ka praegu.

Mõni nädal tagasi tabas ootamatu oksetuur - seoses vale toitumisega. Siis võtsin väga kergelt ja otsustasin lisaks veel ühe jooksuvaba nädala võtta.
Nüüd sain esimese katsetuse esmaspäeval teha ja pljauhti! taas haige. Paraku on need haigestumised olnud nii, et enesetunne on küll päris kehv, nina täiesti paks ja läbimatu, kurk kergelt valus, kuid palavikku pole.
3,5 kuu jooksul on mul selliseid sutsakaid olnud 3-4. Kestavad nädal-kaks.

Teooriaid on mul palju. Tavainimese jaoks loogilisim - laps hakkas käima novembrist lasteaias ja tassib mulle kraami seedimiseks koju. Siiski olin ma juba 1-2 korda haige ka enne novembrit.

Teine variant - olen kogu aeg olnud metsas isolatsioonis (siiski käisin Tallinnas u kord nädalas + muud pisikohtumised), kuid nüüd olen E-R kontoris 9st 17ni. Palju erinevaid inimesi, stress, uue elukorraldusega harjumine jne ning võtan sealt nüüd batsille kaasa.

Kolmas variant - mitmed probleemid mõtlemises, mis sunnivad mind peatuma ja asju paika seadma.
Paraku nende selgitamiseks mul pole võimalust olnud, kuid plaanin seda ühe ekstreemsema võttega saavutada. Kui läheb nii, siis on juba pikemat kirjutamist.

Ma ise usun kolmandat varianti.

Põhjustest hoolimata - olen haigustest väsinud, kurnatud, kurb. On ka mu lemmikaeg - pühad! Ja mul on nii vähe võimalusi olnud, et seda nautida. Kahju.

Kindel on see, et mul on hädasti puhkust vaja ja veel kindlam on see, et enne jaanuari lõppu ei paista seda tulevat.

Kahju on ka sellest, et blogi seisab, pühademeeleolu seisab... kuid asi on mõistagi prioriteetides!

Uuu, proovin teha lähiajal ka mingi kasulikuma postituse, aga vähemalt saan märku anda, et kõik pole korras! No olgu - on ikka küll! :) Teeme või jaa!!

Mõned mõtted

Blogi tiksub mul kogu aeg kuklas... nagu ka mu inglisekeelne blogi... ja üks tööalane blogi... ja mu kodulehekülg... ja ajaleht... ja Tervis Pluss... oh issand!

Minu käesolev probleem on pigem see, et mul on raske end kokku võtta, sest on niivõrd palju emotsioone ja juhtumisi viimastel kuudel olnud, mis on mu tasakaalu üsna paigast löönud. Rääkimata sellest, et ma tervenen nüüd selle aasta... viiendast, kuuendast haigusest??

Seekord siis kerge häälemure, suur nohu jälle, väsimus. Õnneks juba parem.

Ma ei saa aru, kas ma olen nagu laps, kes sattus lasteaeda ja nüüd korjab üles ja elab läbi igasugu haiguseid? Siiani istusin 6 aastat turvalise metsa sees ja käisin mõned korrad nädalas inimestega suhtlemas. Nüüd aga igal kuul haige olnud, mis on kergelt frustreeriv.

Kuigi olen ühest küljest sisse elanud ja harjunud, siis teisest küljest kasvan ikkagi läbi valude edasi. Suurimaks üllatuseks on mulle olnud inimesed... Ma olen alati arvanud, et ma olen üsna paksu nahaga ja väheusaldav, kuid nüüd ma ei saa enam millestki aru. Olen hakanud mõtlema, et ma elasin oma maamajas justkui suures kookonis, põimituna õndsusest, ühes rahu ja tasakaaluga. Tulles linna, puutudes igapäevaselt kokku kümnete eri iseloomude ja küllalt kammitsevate kontoriseintega, siis tunnen end nagu väike tüdruk esimest korda laias maailmas.

Ma kõnnin tavaliselt naeratus näol ringi (minu jaoks on see loomulik olek) ja vahel muigan klemmid päris kõrvuni, sest paljud asjad teevad südame väga soojaks. Kuid nüüd olen hakanud kartma, et äkki mõeldakse, et ma olen midagi korda saatnud, sest see naerev kakuke tekitab kõrvaltvaatajais alati küsivaid nägusid.

Lisaks olen tundnud, et minu siirast heatahtlikkust kasutatakse ära, mis on tekitanud minus suurt kurbust ja samas piinlikkust, et ma nii kergelt inimesi usun ja usaldan.

Harjumatu on see, et on inimesi, kes ei taha sulle vastata, kui sa nende vastu huvi tunned... Harjumatu, et sa pead järjepidevalt kõiki tülitama ja kurjem olema, et sinu hääl ja soovid loeksid.

Ma ei räägi hetkel töökaaslastest (kellest mõnega ma läheksin kohe homnepäev sõtta sanitariks!!), aga kokkupuuteid on olnud siin küllalt.

Kui mulle on varem korratud, et ma olen liiga järsk ja otsekohene, siis ma olen hakanud end tundma hoopis väga haprana. Ja ma tunnen, et ma pean muutuma järjest tõsisemaks ja karmimaks, et selle kõige keskel ellu jääda.

Sellised muutused käivad väga aeglaselt ja märkamatult ning mul on kahju, kui see ka minuga juhtub.

Mul tunne, et kõik peaksid hoopis maale siirduma... Inimestel on vaja rahu, endaga olemist, endaks saamist ja jäämist, mitte teiste matkimist. See on teaduslikult tõestatud, et inimesed armastavad pigem massiga koos liikuda, kartes jääda oma arvamusega üksi (Elisabeth Noelle-Neumann The Spiral of silence).

Kui ma tavaliselt olen ikka positiivne ja rõõmus, siis praegu on mul selline natuke nukram periood, aga küll see läheb üle. Kui päris hea olla ja argised kiired möödas, siis proovin hakata teadlikumalt enda ja ümbritsevaga tegelema. Hetkel kogun selle jaoks ka infot. Osho on läbi, Gunnar Aarma käsil, Luule Viilma ees.

Lõpetuseks üks tuntud laul ka:

Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik koidab See minu mina mitte keegi, mu teadvus koidab Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe R: Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Kui õues vihmutab ja ilmad on hoopis külmad Siis võtaks pöidla, pistaks põske ja suleks silmad Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe Kuhu lähed, oo tavade tundija kelle viia jääb viimane rõõm See mis ainuke ülesse sundija ära hingede jahtunud lõõm Kostab kõrvu sealt hirmude toast tema hääl, mis meid endaga hõikab Neid kes taganend keelust ja loast kestev igatsus nuudliteks lõikab Kõik see mul muret suurt ei teegi kui suvi saabub Siis Kanaari saare lahes mu mõte maabub Ka seal ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe

Treening ON sõltuvus

Lugedes mitmetest trenniblogidest muljeid-meeleolusid, mida treening tekitab, siis otsisin välja ühe oma vana Naistemaailm.eesse tõlgitud uuringu. Seda ajendas leidma ka üks vahva trennitüdruk Heidi, kes oma emotsioonidega trennist eemal olles mulle nii tuttav on. Praegu on mul küll üsna lõdva režiim, aga kui trennikordi tuleb nädalas jälle 5, siis ühegi päeva vahele jätmine on valus, ning samas raske trenn nii meeletult magus.

Teadlased on "avastasid" vana tõsiasja, et pidev treenimine tekitab sarnast sõltuvust, nagu seda on täheldatud heroiini puhul.

Uurijate sõnul aktiveeruvad nii intensiivselt treenides kui ka heroiini manustades samad ajuosad, kirjutas Behavioural Neuroscience.

Samuti on neil kahel sarnased võõrutusnähud. Treenimise kui ka heroiini tarbimise äkiline katkemine tekitab krampe, külmahooge ja uimasust.

Teadlased andsid spordisõltuvusele nimeks anorexia athletica. Selle all kannatavad eelkõige need, kes püüavad meelheitlikult kaalus alla võtta.

Uurija selgitas, et jooksusõltuvust saab võrrelda narkootikumide tarbimisega.

Varasemate uuringutega on kindlaks tehtud, et füüsiline liikumine tekitab kehas heaoluhormoone nagu endorfiini ja dopamiini. Need ained hoiavad meeleolu üleval ka pärast treenimist ja võivad tekitada lausa eufooria. 

Läksime Heidi blogis mõni aeg tagasi trennisõltuvuse teemal vaidlema ja Kertu Jukkum tõi kommentaarides näite, kuidas ta teab konkreetseid inimesi, kes trennisõltuvusega haiglas on lõpetanud. Iseenesest oleks see huvitav teema, mida uurida, aga kes küll tihkaks rääkida, kuidas trenn ta psühhiaatriakliinikusse viis.

Isiklikult leian, et olla natuke sõltuvuses millestki positiivsest, paha ei tee. Tuleb osata vaid õigel hetkel pidurit tõmmata.

Koduperenaised ajavad end vormi!

Asjalikule jutule vahelduseks filosoofiaminutid.
Mul on suur rõõm tõdeda, et liikumisharrastus kogub pidevalt populaarsust ja inimestel on tekkinud juba vajadus hoida end vormis. Seda ka minu enda tutvusringkonnas.

Septembris emaks saanutel on väike omamoodi klubi ning seal kihavad ammu trennimeeleolud. Üks meist liitus spordiklubiga ja naudib erinevaid treeningud (sh rühmatrennid, jõusaal jms), osad käivad lihtsalt jalutamas või siis rühmatrennides kintse väristamas, kes käib suusatamas, kes proovib sörkida jne.

Üks neist.. meist tublidest on Eda (http://teeltippu.blogspot.com/). Kolme lapse kõrvalt (kellest noorim sündis muide tunnike pärast mind kõrvaltoas) on ta suutnud end välja liikuma sundida. Kuna tal muud võimalust ei ole, siis käib vankriga lumistel teedel sörkimas ja aeroobikasaali beebit hälliga võttes loodab ta, et pisipoiss peab ikka lõpuni vastu.

Mu ema hakkas pärast oma viit kõnniaastat nüüd ka sörkima. Ei ta taha hommikul trenni teha, vaid magada, pärast tööd on väsinud jne. Kuid ometi oma lõunapausist võtab ta selle aja, et minna välja ja liikuda.

Ma pole üle nelja kuu saanud magada järjest rohkem kui kolm tundi. Kahe tunni kaupa tukastades möödub hea öö, halvimal juhul tunni kaupa. Seejärel päev trillitades lapsega, kes tahab võimlemist massaaži, mähkimislauale, vankrisse, põrandale, tegelustekile, lamamistoolile, sülle, hälli, voodisse, laulda, mängida, jutustada ja jälgida mind koristamas või süüa tegemas.
Ning kui õhtul saabub moment, mil ma saaks jalad seinal puhata või magada, siis ma valin tihti hoopis tee õue, praegusel ajal -20kraadisesse külma sörkima nii et tatt kurgus paksuks külmunud.

See aeg päevas on samas kõige rohkem minu aeg. Aeg, mil ma ei kuule taustaks lapsehäält, mis paneb aju ülihelikiirusel tööle, et mida järgmiseks tegema pean. Aeg, mil ma saan unistada paremast vormist ja teada, et ma vähemalt teen selle nimel tööd PRAEGU, mitte homme.
See on ka aeg, mil ma kohtan trennisaalis või tee peal teisi samasuguseid pingutamas ja kes sunnivad mind rohkem pingutama. Neil ja mul ei ole sel hetkel kodus istumiseks vabandusi.

Ja mis on sinu vabandus, kes sa endiselt unistad diivanil peekonit järades Šebrle torsost või Šadeiko jalgadest?

Blogil 20 000 külastust - tähistame!

Ibippurraaaa - te olete vajutanud end siia 20 000 korda! Wawawiiiwa!!

Selleks puhuks mu poolt tänusõnad kõigile lugejatele ja NB! - 3 kiiremat kommenteerijat saavad kingituseks luule- ja fotokogu "Vanameestele sõbrapäevaks". Sisaldab see siis minu koolipõlves tehtud luuletusi ja Andrus Eesmaa loodusfotosid. Sõbrapäev on tulekul, seega...

Igatahes - kel huvi, siis pange lihtsalt oma e-mail kommentaaridesse, võtan ise ühendust!

Ja 20 000 külastuse puhul vastan absoluutselt (!) kõikidele teie küsimustele, mis teil aja jooksul on tekkinud. Samuti - jätke kommentaar!

Tänud kõigile, kes on vaevunud seni kommenteerima, diskuteerima, vaidlema, arvustama, kiitma. Järgmise 50 000 täitumisel viin kõige agarama lugeja jooksma ;)

Olge muhedad ja liikuge!

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!