Söömasööstud ja ainete puudus

Tõlkisin Tervis Plussi FaceBooki lehele ühe vahva tabeli. Toon selle ka teile.

Ma olen alati kirjutanud, et tuleb oma keha kuulata ja märkidele õigesti reageerida. Vastasel juhul oled tühjas nõiaringis. Nii nagu ka ma ise olin oma seitse aastat magusasõltuvuses. Kui ma lugesin inimeste kommentaare ja tabeli jagajaid, siis väga palju kostus signaali, et no šokolaadi ju ikka võib ja elu ilma selleta on halb. Nagu mõtted Pamela suust aasta tagasi.

Üllatav on see, et nüüd ma võin öelda, et selline mõtlemine ei ole okei. Sa annad ühe väärtusliku toidukorra asemel oma kehale suhkrut ja mannetult vähe toitaineid ja praktiliselt ei mingeid vitamiine. Mul tekkis küll oma keha ees auvõlg ja süütunne. Kas ma annaksin oma lapsele šokolaadi iga päev, sest see teeb teda õnnelikuks ja ta muutub nii rahulolevaks selle peale? Aga miks ma peaksin iseendasse halvemini suhtuma?

Kui me konverteerime šokolaadi puhtalt suhkruks üle ja kujutame ette lusikate viisi seda sisse söömas, siis me seda ju ei teeks. Me teeme seda, sest šokolaadis on ka muud, mis tekitab sõltuvust ja inimesed ON naudingutest sõltuvuses, sest igapäevaelu on niivõrd stressirikas ja rõõmudevaene. Kuna see aga reaalselt meie kõhtu ei täida, siis nälg jääb alati, küllastumust aga ei teki.

Ma tean väga hästi, milline mõnu on nautida magusaid asju, torte, kooke, jäätiseid jne, ning ma teen seda igal nädalal ka ise. Kuid ma ei suudaks seda enam igapäevaselt teha, sest mu keha on väärt paremat. Ja et olla terve, selleks on mul vaja ühte toidukorda puuviljadest-marjadest, mitte suhkrust.

Kui oled suutnud nõiaringist välja astuda, siis maitsemeel teravneb ja see tähendab seda, et keha saab naudingu puuviljasalatist, mis on samaväärne tordiga. Suur vahe on selles - puuviljasalatile ei järgne mitte kunagi süümepiinu!

Kuula oma keha!

Kuidas ma seljatasin magusaisu

Ma olen sel teemal tegelikult kirjutanud, aga küsimusi on endiselt tulnud. Ehk siis - kuidas ma magusaisust ikkagi lahti sain.

Alates keskkoolist, mil mul tekkis väikeste lisatöödega enda raha, tekkis ka võimalus lubada endale asju, mida ma kogu aeg soovisin, aga ei saanud, sest meie perel polnud lihtsalt raha. Üks peamine soov oli magus, ja rohkelt! Kommid polnud meie peres tihti laual ja kui, siis väga vähe. Vahel käisin kapi kallal lihtsalt suhkrutükke pätsamas, et magusaisu leevendada.

Taskuraha teenimisel võisin lõpuks hakata pea igapäevaselt magusat lubama. Mäletan veel selgelt, kuidas keskkoolis pärast koolilõunat oli mul kotist alati võtta neljakroonine Tiko kookosbatoon šokolaadiglasuuris. Pärast keskkooli tööpõllule siirdudes avanesid mu magusaväljad veelgi.

Kogused suurenesid iga aastaga ja margid vaheldusid pidevalt, sest igapäevaselt ühte ja sama süües, sai lõpuks isu täis. Nii on mu ring täis Twixi, Lioni, Suffle, Bounty, Snickersi, Kismeti, KitKati, Kinderi ja VÄGA paljude teiste batoonidega. Lisaks valged šokolaadid eri marki ja lisanditega, piimašokolaadid, kommid, küpsised jne.

Lõpuks jõudsin ma seisu, kus sõin igapäevaselt minimaalselt 100 gr kuni veerand kilo magusat.
Kaalule ei mõjunud see suurt kuidagi, välja arvatud siis, kui ma avastasin pärast reisi Mauritiusele, et ananassimahlast, jäätisest ja rummist saab ulmeliselt hea kokteili. Veetsin pool suve võrkkiiges lamades ja kokteili lürpides. Sügiseks olin niimoodi kogunud pea viis kilo. Ja ma räägin rasvakilodest, mitte keldrisse kogutud kartulitest.

Aga kõikide nende aastate jooksul ma teadsin, et pean sellest orjusest väljuma. Magus lihtsalt juhtis mu elu. Ma planeerisin oma tervet päeva magusalaksu järgi ja ühe kapi hiiglaslik sahtel pidi olema alati erinevaid maiustusi täis (komme, küpsiseid, šokolaade, batoone jne). Kui magusat, väga harva, rohkem polnud, siis võisin seinu kraapida või hädapärast midagi suhkrust kokku küpsetada.

Ma proovisin kroomi, mille puhul aitas kõige esimene kuur. Hiljem proovides enam vahet ei märganud ja samas ütles apteeker, et pikaaegne kroomi tarvitamine kahjustab maksa (samas ma pole sellele väitele mujalt tõestust leidnud). Proovisin kuivatatud puuviljadega - ei võta magusaisu ära. Proovisin meega - 1 tl ajab südame läikima ja siis on jälle magusaisu platsis kuni lõpuks šokolaadilaadung peale tuleb.

Proovisin ka tahtejõuga. Seda jagus mul lausa paariks tunniks ja ma loobusin sajakümnel korral.
Ma lihtsalt ei suutnud ega tahtnud magusast loobuda. Miks ma peaksingi millestki loobuma, mis on niivõrd hea? See ju ei tõstnud mul ka kaalu!

Kui teema sattuks aruteluks kulturisti ja treener Marek Kalmusega, siis tuli tal muidugi pead vangutada. Täna võib ju seis olla kena, aga aastate pärast? Mida teeb kõhunääre, kes sellise magusalaadungi peale peab pidevalt rasket tööd tegema? Ja üldse terve organism?

Mul oli sellega üks toidukord päevas, mil ma ei saanud praktiliselt ühtegi vitamiini, vaid ainult süsivesikuid ja suhkruid. Vitamiininäljas keha vajab endiselt toitu ja see on ka kaalutõusu põhjuseks. Magusast lihtsalt ei saa iialgi kõhtu täis. Sellega saab südame läikima ja isu täis, aga kõhtu täis mitte. Mitte siis arvestades tortide ja saiakestega, vaid puhtalt šokolaadiga.

Rääkimata sellest, et ma olin ikkagi ühe toiduainegrupi ori. Ma pidin sellest lahti saama. Ma tahtsin olla iseenda peremees.

Tellisin toitumiskava ja otsustasin, et jälgin seda rangelt kuu aega. Edasi läheb, mis läheb.

Oli viimane päev nautida tavatoitu ja mõtlesin, et söön siis end ka magusast oksendamiseni. Paraku ei läinud mul rohkem sisse kui üks ribakene šokolaadi. Nagu kiuste.
Kuid ka järgmistel päevadel oli magusaisu pigem väiksem, aga neelud ikka käisid.

Olin maksnud oma kava eest ja ma ei kavatsenudki seda raha tuulde lennutada! Jään endale kindlaks!
Läks umbes nädal aega, mil magusaisu reaalselt kaduski. Küll läks päris mitu kuud, enne kui poodides suutsin magusaletist täiesti külma kõhuga mööda kõndida. Ikka tuli vana kurat mõttesse: "Aga ma ei saa nii pea siin kauges poes veel süüa, võtan selle šokolaadi siis toidukorra asemel!" Võitlesin oma vanade mõtetega.
Raske oli, kuid ületamatu mitte. Varsti võisin laual istuda hiiglasliku tordi või kommikarbi ees, kuid mul ei tekkinud isegi kiusatust. Mul oli otsus ja ei mingit põhjust sellest taganeda.

Mis olid siis põhilised abimehed magusaisust loobumiseks?

1. Rikkalik ja korralik hommikusöök! Kindlasti peaks see sisaldama piisavalt valku (munapäeval söön nt 3 muna värske salatiga, pudrupäeval veega nelja vilja putru koos maapähklitega vms).

2. Toiduvahed rangelt 3,5-5 tundi. Vahele EI MINGIT näkitsemist. Ka siis mitte, kui kõht on tühi (ehk pettevajadus).

3. Toidukorral süüa kõht korralikult täis.

4. Üks patupäev nädalas, mille nimel end igapäevaselt joonel hoida. Nt reede õhtul või laupäeval süüa mida iganes hing ihaldab. Küpsetan kooki või söön jäätist.

5. Korrastada mõtlemine. Kes on siin tugevam - mina või magusaisu? Mõelda, kui palju tublisid päevi ma kaotan nüüd alla andes! Ma ei vaja seda magusat, see ei paku mu kehale midagi.

6. Tuua päeva sisse siiski üks magusalaks. Minu jaoks on see puuviljasalat lahja kohupiimaga. Ideaalis võiks leida mustikaid (või ka maasikad, vaarikad), mida tampida kohupiimaga läbi, et see kuidagigi meeldivam oleks. Peale lõigata banaani, pirne, ananassi, kompottvirsikuid, melonit vm meelepärast. Kompotiviljad sisaldavad samuti mõttetuid suhkruid, aga ehk saan ma sellest pahest ka millalgi lahti. Praegusel juhul on mul salatis 1 poolik kompottvirsik ja käputäis ananassitükke.

Mis siis muutus magusast loobumisega?
1. Vähenes tselluliit.
2. Kuigi on praegu tagasi tulnud, aga alguses kadusid ära lõunauinakuvajadused.
3. Kadus ka natuke kaalu.
4. Hakkasin tarbima rohkem kehale vajalikke toitaineid.
5. Maitsemeeled on teravamad. Kui varem polnud olemas liiga magusat kooki, siis tunduvad paljud koogid liiga magusad.
6. Kadus sõltuvus ühest toiduainest ning tekkis vabanemistunne.

See tee ei ole kerge ja nõuab ka enesedistsipliini, aga see on igal tunnil olnud pingutusi VÄGAGI väärt.

153. päev, petsin end jooksma

Nagu mõistagi, siis pole ma suutnud juba Monikast saati end korralikult teele peksta. Eilse magasin sõna otseses mõttes maha, täna siis pidin kuidagi kavalusega end meelitama. Täna oleks piisanud ka õnge kannikate vahele pistmisest ning landiks šokolaad. Siis oleks jooksnud terve tee nii et vähe pole, šoku silme ees. Nimelt, mu magusavarud ammendusid eile ja olin täna juba hullumas.

Olgu, tuli muu nipiga saada. Meesai ja šokolaadikreemisai värskelt naha vahel, hakkasin tasapisi trenniriideid selga panema. Mõtteid jooksule üldse ei viinudki. Mõtted eraldasin täielikult. Tegin seda rutiinselt, nagu peseks hambaid või pühiks lauda, no nii muuseas, et aru ei saaks, mis toimuma hakkab. Ja kui siis õue astusin, siis olin isegi üllatunud - ohooo, kas ma hakkan nüüd trenni minema või?

No ikka-ikka. Olud -15 kraadi, kell ca 15, liiklust meeldivalt vähevõitu, koerad rahulikud. Ja oiii, milline minek ja kergus. Sellist kergust ei ole kaua-kaua õues tundnud. Kõik viimased korrad on olnud ikka väga pingutatult ja raskelt. Loomulikult ei saanud ma head korda raisku minna - tegin sips pikemalt kui ette oli nähtud. Kilometraaž ca 5,8, aeg 40:23, edasi-tagasi pea sama kiirelt, tagasi ehk paar sekki kiirem. AVG 166, max 177. A AVG 163, B 170. Taastumine autos istudes: 170/ 136/ 124.

Täna oli väga hea. Ainult kintsud olid pärast tulipunased ja sõrmed siiamaani aeglasevõitu. Nägu külmetas ka ohtralt. Prrrr. Oh, kui hea on ahju ees kannikaid soojendada...