145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

2 kuud täis, tormine!

Tänane plaan oli SJ 10' + V + JH 4-5x40m/40m + K 3x50m/50m + LJ 5'. Mida ma ka tegema läksin. Kui olin ühe minuti ära teinud, siis ainult vandusin. Mitu korda üritasin pulsikella käivitada, aga see näitas ainult 220t. URRR! Lõpuks pakkus mul kuupäeva ja aastaja muutmist. Ehk siis hetkel olen aastas 2013 ja kuskil oktoobris juba. Aaaga... Ära tühja vannu! Kohe hakkas igatahes rämedat padukat tulema, tuul tõusis.

Hullumaja. Olin jõudmas kohta, kus harjutused pidid hakkama, aga tuul oli vinge, olin aluspesuni läbimärg ja seisma jäämine kindlustanuks külmetamise. Mis siis teha? Panin edasi... Seisma ei saanud jääda, sest tõepoolest räige torm oli.

Nii... Ja kokkuvõttes... Tuli tänane treening... Ei julge öeldagi, sest siis juhtub midagi, millest ma kirjutada ei tohi.... Ilma vahepeatuste (kui välja arvata 4 adi tossupaelte sidumist - urr!) ja kõnnita seekord - sips üle 40 minuti, järjest.

Oleks jõudnud rohkemgi. Jaksu oli kõvasti veel. Keskmine pulss 176, mis on väga hea saavutus minu arvates, max 187. 36. minuti paiku nägin veel numbreid 160 lõpus.

No ma lubasin Meli eeskirjadest mööda astumist vaid tänase tähtpäeva ja tormi puhul - sorrrriii!
ET! Kui läbiligunenud riietest ja jalanõudest saad kuuma sauna ja sooja toidu kõhtu, siis midagi peale suurepärase ei saakski vastata!