Eesti Ööjooks ja shit happens

NB! Järgnev tekst sisaldab naturaalseid ja värvikaid kirjeldusi - nõrganärvilistel mitte lugeda!
PS! Pilte seekord pole, sest ka SEL aastal jäi ihufotograafil mälukaart koju (kena!).

Esmalt palju õnne kõigile mu tänase juubeli puhul, kuigi see postitus saab tõenäoliselt valmis 10. juunil, mil ma juba olen ammu vanamutt valmis.

Ööjooks - 21,1 kilomeetrit. Eelmise aasta ülevoolavad tunded püsisid mul igal aasta järgneval päeval eredalt meeles ja ootasin juba uut Ööjooksu. Mullu 10 km, seekord juba poolmaraton.

Ootasin ürituse nautimist, rahvast, melu, muusikat - kõike!

Hommikut alustasin sünnipäevatortide valmistamisega. Seetõttu polnud mul terve päeva aega ega võimalust korralikult süüa. Jätke meelde - sellest algasid mu möödapanekud!

Mõtlesin, et täna sealiha ei söö, et seedimine oleks kerge ja kõht samuti, kui teele lähen. Ainult kiired süsivesikud. Seejuures polnud mul sugugi aega, et pöörata tähelepanu kvaliteedile. Nokitsemist küüslauguste singirullidega (khm), valge šokolaad, näpud kreemi sisse, jäätis, rasvase majoneesiga salat, kanavõileib, dipikaste juustu, maisi ja kurgiga jne.

Oma snäkkimiste, koristuste, küpsetustega olin lõpuks jõudnud kuidagi Rakvere kesklinna. Sellele eelnes veel tunnike lohutamatut nuttu ja ülevoolavat vihastumist. See aga kirjutamist ei vääri.

Olin Rakveres. Melu juba peal, kuigi stardini jäi 1,5 tundi.

Et numbrit kätte saada tuli seista ülipikas järjekorras. Paraku oli see tekkinud täiesti tobedalt. Võistluskeskusel oleks võinud olla avatud kaks ust, sest ühest uksest ei pääsenud korraga kaks inimest sisse-välja. Seega oli staabis sees numbritele ligipääs nagu naksti, aga uksest sisse pääsemiseks tuli seista piiiikas järjekorras.

No pole viga! Sain kätte ka oma kena musta võistlussärgi, mille tõmbasin kohe selga! Naiss!

Aeg tiksus nii ruttu, et oli aeg siirduda stardikoridori. Sain jalga ka oma esimesed kompressioonisokid (Asicsi omad - üllataval kombel ei tundnud ma tohutut survet nagu paljud bloginud on). Kuigi Järvamaal sadas vihma ja asi meenutas Noa laevale siirdumist, selga said aetud juba pikad dressid, siis Rakveres oli küll Vanajumal ise kohal ja volksutas isegi oma säravaid silmi.

Seisingi siis juba lühikestes pükstes, kenades põlvikutes ja uhkes Ööjooksu särgis mitmete teiste seas. Olin niiii uhke, et mu rinnal oli kollane silt, mis tähistas seda, et ma siirdun täna poolmaratonile - ma lähen jooksen 21 kilomeetrit, mina olen see, kes stardib täna tuhande esimese seas!

Rind kummis, peatselt lisandus kõrvale ka treener Meelis Minn oma lustaka kaaslasega. Lehetäirohelised noormehed olid ülevoolavas tujus, ma endiselt kodusündmustest pisut häiritud, kuid proovisin keskenduda. Käis stardipauk, õhku lendas ilutulestik, mis kahjuks päevavalges suurt välja ei paistnud, ja tuhatkond vasikat lippasid karjamaale.

Võtsin enda arvates liiga aeglase tempo, aga pigem see kui kiire. Esimene km oli vast mõned sekundid üle 6 minuti. Lehvitasin ja karjusin tuttavatele. Ikka vana tuttav rõõm - lehvitavad inimesed, noored muusikud, naeratavad inimesed. Ilm oli võrratu, sünergia võimas ja minek sees. Teine kilomeeter tuli juba 5.40 kanti.

Olin keskendunud, kuid miski hakkas tasapisi häirima. Väikesed pisted alakõhus. Iga sammuga muutusid pisted aina tajutavamateks ja tugevamateks valudeks. Jooksin küll tempos 5.40, mis tõotanuks aega alla kahe tunni ja varu oli loomulikult veel, kuid valud hakkasid aina enam häirima. Hakkasin mõtlema, et mis pagana jama see on? Gaasid? Midagi välja ei tulnud ja pistsin edasi.

Varsti hakkas aina selgemaks saama, et pean VÄGA RUTTU vetsu saama. Hakkasin jälgima kullipilgul, kas taeva päralt on kuskil välikemmergut? Mõistagi ei tulnud seda ei ühe, ei teise kilomeetri pärast. Sai ka turvade käest küsitud ja ilmselgelt polnud plastikpellerit ette nähtudki.

Mõtlesin, et okei. Kui peldikut ei tule, siis sorri, minu tee katkeb täna. Kõik mu lootused, mu eesmärgid, aasta suurt ootamist.. kõik... Kõik jääb ühe peldiku taha. Ma pole küll linnapreili, kuid põõsad ei ole mu teema.

Paraku ei oodanud mu kõht enam mingit varianti ja edasi kõndida polnud füüsiliselt võimalik. Oli õnn, et just siis ilmus üks üksildane ja kauge põõsastik välja. Sinna jõudes oli selge, et seda on kasutanud juba mitmed hädalised. See-eest oli palju kurvem asjaolu see, et sinna jõudes oli selge, et mu kõht on absoluutselt korrast ära.

Sain vaevast lahti ja lippasin edasi. Mel oli saatjaks ja küsis pidevalt, mis ja kuidas, kuid olin tõsiselt häiritud sündmustest. Kaotasin kaks minutit ja see tähendas alla kahe tunni lõpetamise välistamist. Kõik. Tsau. See on läinud!
Kõht hakkas veel hullemini valutama. Läks päris kehvaks ja õnneks olime jõudnud juba linnaservale, kus oli hiiglaslik peldik - paks mets! Teatasin Melile, et pean taas minema. Jooksin metsa võimalikult kaugele, sest nägin liiga selgelt mööduvaid jooksjaid. Siis selgus, et kõht on ikka VÄGA HULLULT korrast ära. Oh, olgu tänatud vahtrapuud! Küll mitte need põõsad, mis kasvatavad mingeid imelikke okkalisi lehti - võehh!!

Proovisin tagasi teele minna. Siis selgus, et mets (vets) kutsub ikka tugevalt tagasi. Lippasin taas padrikusse. VALU, ai valu! Lõpetasin, astusin kaks sammu.. ei, taas tagasi!

Pärast mitut valelootust rajale tagasi jõuda, lõpuks ikkagi teele ma sain. Mel küsis kohe, kas kõht lahti. Polnud muud varianti kui pattu tunnistada.

Kõht oli valus ja sääsed ka kannikatest tükid kaasa viinud, ütlesin, et edasiminek oleks vaid enesepiinamine. Pean lõpetama. Oli tohutu kahju, kurbus, pettumus, kuid muud võimalust ma ei näinud. Seis oli kehv.

Paraku olime linnast eemal, rajal meedikuid ratastel ei näinud, joogipunktini oli maa ja ilm - seega tuli edasi rühkida. Mel ütles mu jaoks otsustavad sõnad: "Ega mul pole ka sellest medalist sooja ega külma.."
Ah, medal, mõtlesin... Ma tulin juba nii kaugele ja kuidas nüüd pooleli jätan?

Kõndisime. Üks taadike lõõpis: "No, mis tulite siia kurameerima või!!" ja põrutas meist nagu (siia kõlbaks paremini väljend - si..uvast kassist) postist mööda. Ma olin nii kurb, et oleks tahtnud pigem vastata, et "Ma pasandasin terve metsa täis - ei ole mul kuramaažiks võhma", kuid mul polnud jaksu ja olin niigi liiga õnnetu.

Lonkisime veel ja proovisin vahele ikkagi veidi sörkida (kurameerivast taadist saime isegi mööda!). Kuid häda kutsus taas. Nägin üht toredat prouat ja palusin ta juurde tualettruumi kasutama. "Oh, mul siin juba mitu meest käinud!". Huh, ma polegi ainus! No milline õnn on pärast kaktusel istumist maanduda valgele troonile! Andku muidugi see armas proua mulle andeks, sest prantsuse parfüüm, mis ma endast jätsin, ei pruukinud olla just maitse järgi. Ja vabandan ette, et ma paar lõiku vetsupaberit kaasa haarasin.

Tagapool olid igatahes meeleolud ülevad. Kohalikud OH-lembid elasid väga kaasa, majaomanikud tulid väravate ette oma joogipunkte moodustama (pakkusid kuuldavasti isegi õlut ja kurki!), mõned lasid suurtest kõlaritest muusikat, üks preiliga jooksnud noormees suhtles absoluutselt iga kaasaelaja, mööduja ja möödutavaga. Väga äge!

Suutsin taas joosta, kuigi üliaeglaselt, samas tasapisi tempot tõstes ja jõudsin "lausa" 6.25 peale.

Kui jõudis kätte 17. kilomeetri joogipunkt, siis otsustasin, et olgu siis. Nägin nii palju vaeva, et siia jõuda, küll jõuan ka lõpuni!

Paraku hakkas tõeline Kolgata tee just siis, kui olin joogipunktist läbi saanud. Soolestik pöördus nagu pahupidi, sisikond oli lausa krampis, jalad muutusid kangeks, organism oli sooladest, vedelikust, mineraalainetest tühi, keha nõrk. Ma ei suutnud füüsiliselt enam joosta.

Hoidsin kahe käega pihast ja oigasin valust, jalad liikusid all robotlikult edasi. Ma ei mäleta enam, mida Mel ütles või tegi. Ma lihtsalt liikusin ja olin kuskil omas süsteemis.

Mäletan vaid seda, et mingil hetkel pakkus keegi mööduv kena naisterahvas geeli, kuid selle peale suutsin vaid oksendavat nägu teha (vabandust - ma ei jaksanud vastata). Teadsin isegi, et geeli peale läheks asi veel hullemaks.

Proovisin tibusammul sörkida, kuid ei suutnud. Keha ei tulnud kaasa. Haakisin siiski ca 900 meetrit enne lõppu ühele naisterahvaste kambale sappa. Lõpuks jäin geelipakkuja kandu talluma.
Ma vaid jooksin, surusin valu ja hädad alla, lihtsalt jooksin. Ja siis ma nägin - tuled, leegid, valgus. "Issand jumal, finiš!!" hüüatasin. Nüüd läks uus käik sisse ja andsin tuld (nii vähe, kui seda anda oli).

Geelinaine jooksis eest, kuid mul oli oma teekond. Varsti olingi tulevihkudes ja lippasin üle kumm-mati, mis mu aja kinni lõi kahe tunni ja 25 minuti peal. Abikassa hüüdis veel "TUBLI, PAMELA!" ja ma jõudsin talle vaid näidata miimikas kõrilõikamist.
LÄBI! Ma jõudsin finišisse!! Tegin ära!!
Kuulsin kõlaritest oma nime ja olin ühekorraga nii õnnelik ja kohutavalt kurb.
Rääkisin siis oma kaasaelajale esimese kahe lausega, kuidas ma pool teed pasandasin ja läbi tulemere kohale jõudsin. Pisarad olid kahjutundest silmis ja hääl värises.

Kuigi siis, paar hetke kivil istudes ja suurelt ekraanilt Ööjooksu reklaame silmitsedes, tundsin pisarsilmi kahjutunnet, et mu oodatud üritus nii läks, siis tegelikult olen tänaseks ikkagi väga rahul. Ma ju jõudsin finišisse ja sain selle medali kaela, mille ma NIIII välja teenisin!

Kõht imiteeris ka kojusõidul etendust "Vesi elevantidele", kuid järgmisel päeval ehk täna/eile olin ma ponks, nagu ikka! Jäin ellu!

Kahjuks ei saanud ma üritust nautida ja ümbritsevat märgata, saada osa melust ja realiseerida oma aastast ootust ja lootust, siis... ah, lõppeks ei saanud must täispasandatud lühkaritega internetihitti nagu ühest väljamaa mehest!

Ja eks ma olin ju ise sada protsenti süüdi. Ja pigem siis poolmaratonil kui sügisesel maratonil! Sain igatahes väga väärt õppetunnid:
1. Jooksupäeval olgu toitumine sama, mis tavapäraselt.
2. Jooksupäeval EI VIHASTU.

Aga nagu ma läbi valust kissist silmade suutsin ikka näha - Ööjooks on siiani aasta parim ja ägedaim spordisündmus! Hurraa!

Dieedipäev!

Täna oli päris vahva üllatus hommikul, et toimiv soolestik oli digimuutunud smuutivabrikuks.
Milles probleem?
Üks ülimürgitatud eilne söödud ploom?
Või siis lisaks sellele söödud õun, õllevorstid, jäätis, Brasiilia pähklid, 2 koogitükki, kõrvitsaseemned, lõunane metsik BabyBacki praad, mis ajas isegi aeglase jalutamise pealt pistma?
Mõni linnast korjatud viirus?

Vahet pole, sest tänane päev on möödunud kergelt iiveldades, vahel teravate kõhuvaludega, üldise nõrkuse ja muu kaasneva hädaga, üsna vedela hädaga.

Selge see, et tuli eilse rämetsemise peale üks kergem päev teha.
Seega -
hommikusöök: smuuti (apelsin, pirn, õun, jõhvikad, banaan). Ilma õuna ja jõhvikata oli isegi parem.
Lõunasöök: kõrvitsa-avokaado toorsupp (blenderdatud kõrvits, avokaado, porgandid + vesi ja mõned maitseained).
Teine lõuna: puuviljasalat (melon, pirn, banaan, ananass, veidi pähkleid ja 1 dattel).
Õhtunäksid: veerand pirni, banaanijäätis (külmutatud jäätisetükid blenderdatult).
Ja 2 tassi kummeliteed.

Kõhuhädadega ma tean värskeid puuvilju ei soovitata, aga soolestikule igatahes tunduvalt kergem kui keedukartulid sealihaga.

Homme olen terve! Teeme või jaa!

Fotoõpetus: kõhulihased trimmi, õigesti!

Kõhulihaseharjutused on läbi aegade olnud naiste kui ka meeste lemmikud. Arvan, et isegi rohkem naiste. Paraku kipub sel võluval treeningul olema ka kõige rohkem väärarusaamu.

Esiteks armastatakse teha kõhulihaseharjutusi täisistesse tõusmisega. Sellega pannakse tööle puusapainutajalihas, mis on sprinteritel tarvilik plahvatusliku kiiruse arendamiseks. Tegelikult pole rohkemat vaja kui ülakeha tõstmist.

Teine probleem on see, et nende harjutuste juures jäetakse tähelepanuta seljalihased. Kui treenid kõhtu, pead treenima ka selga või lõpetad kehva rühi või valutava seljaga.

Kolmas ja põhiline probleem on see, et pontsikud arvavad, et kui vihuvad igapäevaselt 500 kõhulihast, siis saavad nad kohe kuuspaki. Kas te olete näinud ühtegi inimest, kel on all jämedad kintsud, ülal lodevad käsivarred ja selle kõige keskel ilusasti välja joonistunud pesulaud? Kui rasvasulatusega ei tegeleta üleüldiselt, siis võid kasvatada peki alla lihast, aga välja ei paista see kuskilt. Iseasi, kui treenitakse kõiki lihaseid jõusaalis. Vastasel juhul diivanil peputamise ja õhtul 50 kõhulihaseharjutusega unelmate kõhtu ei saavuta.

Siin 9 harjutust, millega muu treeningu kõrval sikspäkki voolida. Alustuseks võiks panna stopperi käima ja teha igat harjutust 30 sekki, siis 45 ja siis 1 minut. Olgu need sooritatud rahulikult ja veidi paremini kui mul siin näidatud on. Pidin selle postituse juba ammu tegema ja pildistamiseks oli 3 minutit. Ei olnud võimalus rühti ja positsioone parandada, aga selles osas on iga treenija ju nagunii targem ;)


1. Basic crunch - eestikeelset vastet ei tea, aga pilt räägib enda eest. Lähtepositsioon on vasakul ja lõpptulem paremal pildil.


2. Jalgratas. Üks raskemaid minu jaoks, sest vahepeal end lõdvaks lasta ei saa.

3. Jalad lakke ja samamoodi nagu basic crunch.

4. Samuti nagu basic crunch, aga käed on kintsudel ja nihkuvad üles tõustes põlvedele.

5. Vastaskäsi-vastasjalg. Erinevalt jalgrattast saab siin jala ja selja vahepeal maha toetada.

6. Nagu eelmine harjutus, aga ilma jalatõsteta. Lisaks siis pööre käel oleva kõhu suunas on sügavam.

7. Sama asi vastaspoolele.

8. Vertical leg crunch. Jalad on kogu harjutuse sooritamise aja õhus.

9. Plank. Ma siin veidi liiga küürus, aga põhimõtteliselt kõik teavad seda vana head planku. NB! Tegemist pole siis plankinguga!

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!

186. päev, täis kõhuga ei tohi joosta

Täna keerdus kõik pea peale. Alustades sellest, et sain hommikul kell 10 ülimõnusat massaaži. Soovitan kuumalt Aare Uustali (http://www.virumaateataja.ee/261006/esileht/15034007.php). Pime massöör, imeliste kätega. Mudis selga, jalgu ja käsi kokku 70 minutit. Mingi jama pidi olema parema poolega seljas. Aga erinevalt mitmest spaa-massöörist, ei kuulnud ma kordagi juttu, et peaks tegema 10kordse seansi, et ehk siis hakkab päike pilve tagant paistma.

See on lausa häbitu, kui vähe ta oma suurepärase töö eest küsib, mitmed suurlinnade massöörid peidaksid seepeale oma silmi. Kohe esimene salong, mis silma jäi küsib nt 75minutilise üldmassaaži eest 750 eeki. Aare teeb tööd ka Tallinnas, paraku ei tea, kus. Aga peamiselt töötab ta oma kodukandis Järva-Jaanis.
Väike tasustamata, seejuures mitte varjatud, reklaam ka siis siinkohal.

Kui koju jõudsin lõpuks, siis olin ohtralt töölainel ning lõpuks ei viitsinud välja ronida. Kui aga end vägisi sundisin, siis tuli vend külla ning hakkasin süüa tegema. Lõpuks sõin kõhu täis ja mõtlesin, et no, kui nüüd ei lähe, siis on jama. Ehk siis lasin leiba luusse ca 30-45 minutit ja läksin ikkagi välja. VÄKK! Täis kõhuga on ütlemata rõve joosta. Kõõksusin teel nagu padakonn, vahe oli vaid selles, et mul oli helkurvest seljas.

Jalad tahtsid küll lipata alt ära, kohe väga tahtsid. Aga raske kõht surus maadligi.
Kuna mind piinatakse juba kolmandat päeva väikeste mahtudega, siis tuli rakendada ühe targa mehe ütlust - kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Ehk siis võtsin tänaselt nirult 25lt mindilt, mis võtta andis.
Siin ta on.
I km 6:09
II 5:45
Tundmatu ots edasi ja tagasi 1:08
III km 5:51
IV 5:57

AVG: 181 (ajame selle täna täis kõhu süüks).
TP autos istudes: 184/ 153/ 134. Taastus 1:53.

Koguaeg: 24:53. Tagasitulek siis 7 sekki kiirem. Km tempo ca 5:56. Lõppu veel mõned minutid jooksuharjutusi. Kogu moos. Homme vist siis jälle halli.

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

53. päev, ok!

Täna taas rattaga. 1h 16 minti miinus kreegipaus.
50 minti sai sõidetud, no tegelikult see häda algas varem, siis tundsin, et kõht nii tühi ja sõidan nagu auto bensiiniaurudel. Kõht oli ikka väga tühi. Jooksmise peal seda jama pole tundnud. Rattaga on nagu lihtsalt kükitamine toolil ja kulgemine. Siis jõuab igasugu tundmuseid tunda. No ja kõht oli ikka väga tühi ja energiat polnud justkui absull midagi.

Õnneks oli mul mu armas rüütel kaasas, kes leidis ühe mahajäetud kreegipuu... Mmmm... kreegid... Mmmm... Ja siis tõi mulle pihutäite kaupa kreeke ja ma muudkui ahmisin, ahmisin nagu koer, kes kondi närimata alla neelab. Sain ka vastava vihje.

Paariminutiline paus ja jaks oli taas tagasi. 5 minti hiljem küll hakkasid kõhus veidrad protsessid toimuma ning kõht andis märku, et pooltoored ja täisvalmid kreegid tühjas kõhus polnud just parim idee. Valud ja külm higi. Aga see õnneks möödus kiiresti. Leppisime kõhuga kokku, et täna me ei veiderda.

Keskmine pulss, kreegipaus sisse arvutatud, 128, max pulss kiirematel otstel 172.