Fotod: Maijooks - tehtud!

Start. Fotod: Andrus Eesmaa

Nii ta siis läks - 26. SEB Maijooks. Mul olid ootused ja sihid seatud kõrgeks, kuid paraku kustutas kaks nädalat haigust selle eos ära. Esimese trenni pärast haigust tegingi umbes nädala eest. Esimesed trennid olid päris vaevalised, täis röga köhimist ja raskuseid. Eks neid trenne kokku lõpuks oligi ca 3 ja siis oligi jooks.

Oma haiguseelsesse vormi nädalaga ma mõistetavalt ei jõudnud. Aga päris palavikus ka rajale ei läinud.

Kuigi tänavu oli mitu eraldi starti (ajavõtuga, ajavõtuta, kõndijad jne), siis ääretult kitsas ja ebamugav oli jooks ka tänavu. Mingit sorti sörkimine algas ca neljandal minutil. Aga see tähendas siiski seda, et ca 3-4 km oli ikkagi kitse kombel karglemist, et aeglastemast mööda saada. Kogu aeg sai küünarnukiga ribidesse, rahvas oli jalus või olid ise jalus.

Alles paar kilti enne lõppu sai lahedamalt jooksma hakata. Aga siis oli muidugi võhm selle karglemise peale väljas. Üsna raske oli ja polnud ka põhja all, millele toetuda. Ma siis mõtlen seda, et kui haigust polnuks, siis oleks tugeva baasiga jooksnud. Aga päris äpult siiski ei läinud.

Kui nägin kiirabi ca 1,5 km enne lõppu, siis tuli hull uitmõte, et lõpetaks seal ja viskaks sussid taeva poole. Oli tõesti raske.

Põnev oli kuulata raskelt hingeldavaid naisi maad mõõtmas ja ühiselt sahisevaid susse. Jälgisin kellalt, et liikusin tempos ca 5.40-5.30 min/ km. Seetõttu oli ülim üllatus, et viimane kilomeeter tuli 4.11 ja superaeg finišis 37.35. Olin arvestanud, et 40.15 oleks võimetekohane, alla 40 aga super. Kui olnuks terve, siis 35 olnuks eesmärk.

Kauaks seda rõõmu ei jagunud, sest ILMSELGELT oli viimane km lühem ja kogu distants koos sellega. Ja see vastas lõpuks ka tõele, sest GPSitajad saidki distantsiks 6.82. Päris suur pettumus. Möödunud aastaga seega ei saa mitte kuidagi end võrrelda. Okei - väga tore, et see ebameeldiv sinka-vonka Lauluväljaku mäest allatulek ära jäi, aga no oleks siis see 180 meetrit kuskilt mujalt juurde leiutada. Pikem finišikoridor või mida iganes.

Kuidas saab üldse nii suurel üritusel distants olla niivõrd ebatäpne? Eelmisel aastal oli 60 meetrit pikem, aga no see ju väike vonks. Aga 180 meetrit on mu arvates liig mis liig.

Kahju tunnistada, aga olen teist aastat järjest Maijooksus pisut pettunud.

Aga väike kokkuvõte ka:

2012. aeg 47.40, 1540. koht, N 1012, 7.06 km. Tempo: 6.45 min/ km. AVG 190/ 197.

2013. aeg 37.35, 560. koht, N 371, 6.82 km. Tempo: 5.31 min/ km. AVG 189, MAX 199.

Tervis Plussi tiim. Laps muidugi hullu üleväsinud ja särtsu täis.

Pärast jooksu kerge peedikene.

Ja nagu möödunud aastal, siis ka tänavu klapib Maijooks Lillelaada ajaga ja jooksmisele järgnevad aiatööd. See küll tänane pilt. Lõpuks ometi on me kasvuhoone püsti ja vaesed taimed saanud mugava aseme. Ise olen hullu uhke ja häpi oma minikuningriigis.

Külm, kurat!

Tänase treeningu pealkiri: PUHAS PIIN!
Olen jooksnud -20ga, +30ga, igasuguste hädade ja valudega, aga tänane trumpas nende eelnevate summatki. Lihtsalt jube!

Eile mõtlesin, et jookseks täna poolmaratoni. Õhtul tuli lumi põlvedeni maha ja loobusin mõttest. Hommikul oli kõik sulanud ja tuli see mõte tagasi. Ääh, lõpuks mõtlesin, et teeks ikka 10 km tempos ja asi ants.

Ma ei tea, miks ma üldse kahtlesin, kas minna mütsiga teele või mitte. Vaatasin, et kaks kraadi sooja ja päris hea küll. Kaks särki selga ja minekut.

Läksin teele päris tempokalt, kmi ajad 5:16, 5:39, 5:44. Siis aga hakkas pistma ja pulsivöö oli nii tugevalt ümber, et ei saanud sügavalt hingata. Võtsin tempo alla, kuid hommikune jooksmine ei ole ikka minu jaoks.

Tagasi hakkasin kõndima ja siis mu kolgata tee algas. Taevast sadas teravaid ja jääkülmi vihmapiisku, tuul puhus rämedalt tugevalt ja vilises kogu aeg kõrvus. Kurja küll, tolvan, millal sa üks kord õpid, et on läbi kahe särgiga jooksuajad ja lisaks on vaja suusapesu alla??? Ma veel mõtlesin ilma pearätita jooksma minna!

Sõrmed jäätusid kohutavalt, pool teed pidin kõndima, et neile sooja puhuda. Vahepeal tegin turbojookse, et natukenegi soojem hakkaks. Jube, lihtsalt jube, kui lõikav külmus. Kaalusin juba auto järele kutsumist. Kõnd ja jooks sisaldasid kätevehkimisi, et natukenegi jäätükke ellu äratada. Tõeline piin, puhas-puhas piin.

Autosse jõudes pidin kätele sooja puhuma, et need suudaksid taas rooli keerata. Kodus istusin duši all rekordilise aja. Esmalt selleks, et nahk hakkaks midagi tunnetama, seejärel liikus külmus luudeni ja pidin need üles soojendama. Kintsud olid põlvedeni tomatipunased.
Ffff, viimane kord ma ilma täisvarustuseta teele lähen...

Ja ma ei saa aru, kuidas mul täna niiiiii külm oli, aga talvel tõsiste miinuste juures pole kunagi külmetanud? Riided iseenesest, hoolimata jäävihmast, ei olnud läbimärjad. Võeh!! Istusin pool tundi kahe paksu teki all ja jõin teed, et inimese tunne tagasi peale tuleks.

10,2 km tuli ajaga 1.07:32, millest 28 minutit oli soe, ülejäänud aeg võitlus loodusega. Tagasitee võttis aega 40 minutit.

Ei viiiiiitsiiii...

Sama vana lugu. Aprillist tasase alguse saanud liikumine on oma hoo ära kaotanud. Hommikuvõimlemisi ei viitsi enam teha. Muidugi tuleb iseendaga arutleda, kui suur osa on selles väsimusel, kui suur osa laiskusel. Praegu on vahele jäänud juba 3-4 hommikut ja jääb ka vist homme vahele. Samas, kui mul on valida, kas panustada hommikuenergia võimlemisele, millele tahab järgneda esimene uinak, või tubadekoristusele, siis pigem valin viimase variandi.

Läbi häda püüan veel jalutada tund aega. Täna keskmine pulss 137. Tempo oli midagi 11 min / km kohta, mis minu jaoks on siiani kõrgeim kõnnitempo. Väga raske on juba seepärast, et kahekilone suhkrukotike surub mu põiele, mis tekitab iga 15 minuti tagant väga räige põieka (siinkohal jätame katki mõtte, kuidas see lahendatud saab).

Puhkeolekupulss on oma 20 löögi võrra suurenenud. Helgeimal hetkel oli see 54, nüüd 70-80 vahel. Istudes-lamades on kopsudel raske ja hingamine seetõttu ka veidi raskem. Lisaks surub see kahekilone suhkrukotike erinevatele organitele ja veresoontele. See, et ma suutsin uutes oludes kiirkõnnis hoida pulsi keskmiselt 137 peal, on lausa üllatav.

Aga tüdimus on küll peal juuubeee. Ülejärgmine nädal peaks kohalik ujula naasema suvepuhkuselt, nii et äkki saab sealt lohutust. Kuigi kõlab, et külje keeramine on juba piinav (tegelikult ärkan ma öösel iga kord selle peale üles ja teen seda paar minti ähkides), siis on hullemate raskusteni veel aega ja tahtejõuga saaks praegu veel 3 nädalat kindlasti rõõmsalt end pingutada.

189. päev

Eile puhkasin. Täna elasin üle oma senise lühikese elu vaieldamatult kõige raskema päeva. Süda on peksnud lakkamatult adrenaliini ja kortisooli. Meeleolude leevendamiseks sundisin end lõpuks 16.35 välja. Täna siis küllaltki söömata.

30 minti rahulikus tempos sörki, pulsid loomulikult emotsioonide virvarrist laes, Avg 174. A 15:01, B 14:48.

175. päev, pudrufartlek

Eile oli puhkus (hommikuvõimlemisega), täna ilmselgelt mitte. Fartlek. Soojendus 9 minti, mis pidi olema juba keskmisel pulsil 175. Jooksin paar minti kellata ette ning pidin kurja vaeva nägema, et kohe algul pulssi 170lgi hoida - uskumatu, eks ole. Kuid ei läinud palju aega, et seda 180lt juba alla hakata kiskuma. Järgnes siis 10x 30 sekki kiirendust (fartlekki :o) 2.30se vahega.

Nii ülevoolavalt raske oli viimati 10 km oktoobris elu eest joostes. Kohe ikka väga raske. Rääkimata sellest, et jalge all oli TÄIELIK puder või parema variandina suured traktorirööpad, kus sai ka pigem tippida kui joosta. Puder mis puder. Vahepeal jalg ikka tõsiselt vänderdas ja väänles all, kuid mul on hea komme jääda alati püsti ning hoiduda purunemiseni väändumisest.

Pulsid pärast iga 30 seki lõppu: 186, 190, 192, 195, 194, 191, 189 (siin oli puhta puder ja aeglasem kiirem), 193, 192, 193.
Koguaeg: 36:40, keskmine pulss 182. Max 196 millalgi, aga siis oli ka päris hull juba olla. Km ca 5,5.

Taastumine autos istudes kohe pärast viimast kiirendust: 192+167+135, 119ni jõudis 2:20l.

Ja kes leiab värskest Tervis Plussist minust 5 fotot, on väga tähelepanelik!

172. päev pole üldse hea päev

Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.

Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.

Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.

Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.

Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.

See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?

Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.

Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!

Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183

167. päev, fartlek, kokkuvõte ja head vana

Täna taas siis fartlek. Kuna peaksin vanaemale Viljandisse külla sõitma, siis tuli tänane treening vara ära teha, muidu oleks see tegemata jäänudki.

Veidi pärast kümmet asusin teele, nii vara pole seni veel kordagi oma ringile läinud. Aeg oli selles mõttes hea, et üldiselt oli autosid vähe, aga palju oli siloveokaid, mis meie majast 500 m kauguselt silo vedasid. Iga kord, kui veok mööda läks, oli just kiirenduse hetk ja siis viskas tuisupilve koos räige silohaisuga näkku, mis tõepoolest võttis hinge täiesti kinni. Sekundi murdosa jooksul mõtlesin, et kukun lihtsalt sellest üleküllastusest pikali.

-12 oli muidu päris karge ja suss lippas all soga ja pudruse lume sees. Raske oli. Ja kui ma pidin ümber pöörama, siis ma terve ülejäänud tee arvutasin mitu kiirendust (fartlekki :o)) veel teha on. Peast oli pühitud, et neid pidi kokku olema 8, olin veendunud, et neid pidi olema 10. Seega tegin lõpuks kokku 9 ja jäin mõtisklema, kuidas ma ühe ära kaotasin.

Eilsed villid andsid tänagi tunda. Ripsmed taas härmas. Ja esimest korda pärast suve tilkus mul otsa eest higi. Sellist nalja pole terve külma talve näha olnud. Isegi 1,5-tunnine jooksuretk ei võtnud nii võhmale.

Kokku siis: 34:55, AVG 177. 30sekiste kiirenduste lõpupulsid: 188, 188, 187, 189, 188, 189, 190, 190, 190.

Selline siis selle aasta viimane trenn.
Detsembri kokkuvõte
Trenne: 22 + 2 kõndi + 1 taiji
Jooksu (sh F ja JH+K): 605 min ehk 10 h ja 40 min
Kõnd: 99 min e 1 h 39 min
Ringtrenn: 67 min e 1 h ja 7 min
Taiji 1 h 20 min
Suuska: 1 h 45 min
Ujumine: 45 min
Koguliikumise aeg: 17 h 16 min
Kuuel päeval ei liigutanud end mitte kuidagi. Oktoobris oli jooksu 15 h, praegu 10.... No mida ma seal oktoobris tegin, et nii palju jooksu oli....

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!

149. päev, tasakaal paigast

Hmm... Eelmisel nädalal tabas mind jooksuülevoolavus ehk siis ainult trenni-trenni-trenni, nägin jooksmist unes, mõtlesin ärgates ja magama jäädes ainult jooksule. Ja siis jäi lumevangistuse tõttu sellesse suurde eufooriasse auk ning kukkusin täiesti teise äärmusesse.

Oma rõõmsad päevad vangistuses veetsin kurguni süües ja laiseldes.... no ja siis ei tahtnud ma trennist enam midagi kuulda. Absoluutselt. Pea liiva all, uks saja tabalukuga kinni, käed-jalad seotud.... Jubeeee... Üks auk teise otsas.

Täiesti vägisi ajasin end täna välja. Ja kui pulsid kargasid praktiliselt kohe üle 170, 180 ligi, siis tundsin lausa viha, et mille kuradi pärast ma siis seda teen?!? Mõned päevad jäävad vahele ja nagu mitte mingit baasi pole all, kõik käega pühitud. Raske. Autod ajavad närvi. Tuul on vastu. Jalad rasked. Pulss kõrge. Pettumus aina kasvab.

Aga 35 minti sai tehtud ja enesetunne taas üle mitme päeva hea ja kaalukauss natukenegi balanssi tagasi liigutatud. Kui seda ei tee, siis õgin aga edasi.... AVG 176, A 175, B 179.

140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

131. päev, läbi okastraadi

Oi, kui raske täna oli. Täna üleüldse keerukas päev ja raske keskenduda, tuiskab peas. Lisaks oli minnes samm üliraske. Tundus mõttekam jalutada, sest sörgisamm meenutas pigem hüplevat jalutuskäiku. Üritasin sellele ka sobivat metafoori leida, aga sõna okastraat ei tulnud meelde, ka see oli ümbritsetud tollest samast. Paksult riides, miinus 4 kraadusovi, talla all kõvaks sõidetud lumi, pulsid kohe laes. Viimase tuisugagi oli kergem, see tegi vähemasti mineku lõbusakski.

Eeldasin kohe, et tagasi lippan kiiremini ja pärituules, mistõttu tegin esimese poole pikemalt 18:34 ca 2,5 km. Tagasi oligi teine tera. Enesetunne oli parem, kergem oli ka ja sõna okastraat tuli meelde. Tagasi tulingi üle minuti kiiremini: 17:31. Pulsid 169 ja 175, kogukeskmine 172. Koguaeg 36:05. Taastumine autos istudes: 178, 148, 121 ja 1:03 peal tuli 118.

Ahjaa.. Aaviku talust hüüti mulle: "Jõudu-jõudu, Pamela!!!" Mu nägu saab siin külavahel juba tuntuks, isegi koerad ei haugu nii vihaselt :o)))

Üks ps veel. Üle mitme kuu lõi taas külge meeletu valu, mis pea põlvili surus. Kunagi kahtlustati neerukive, aga see vast mõistatuseks jääbki. Aga no pagana valus oli ikka.

Oktoobri kokkuvõte: Oktoobris oli 26 treeningut ehk siis 5 päeva, mil ma ei teinud absoluutselt midagi. Oktoobris oli ka kaks võistlust. Ujusin 1 h ja 25 minuti jagu, poksitrenni oli 75 minutit, 50 minutit jõusaali, sörki (sealhulgas jooksuharjutusi) 15 tundi ja 45 minutit (945 minutit) ehk siis ca üle päeva tunniajaline sörk. Vaieldamatult minu füüsiliselt aktiivseim kuu.

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

50. päev, raske+kerge

2 päeva on siis täiesti liikumises vahele jäänud. Sellegipoolest olin eile mõtteliselt jooksmise juures väga lähedal. Küll alles Tervis Plussi oktoobrinumbris selgub, miks ja kuidas, kuid lugu tuleb kindlasti huvitav ja ma isegi tahtmist juurde saanud.

Tänane skeem: 15 min sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd. Ehk 45 m sörki ja 9 kõndi.
Väga raske oli täna... Ei olnud viga rütmis, hingamises, pulsis või jumal teab milles, vaid lihtsalt selles, et oli raske. Tundub nagu oleks teatud mõttes otsast pihta hakanud. Huvitav, et kahepäevane paus nii laastavalt mõjus. Selline tunne nagu oleks esimest korda rajal.

Teises mõttes oli jälle kerge. Kui tavaliselt ikka higi voolab ja pärast on tunne nagu oleks peksa saanud, siis seekord oli tunne, et selja taha jäi vaid kerge jalutuskäik. Kummaline, aga just need mõlemad tunded täna valdasid korraga.

Pärast igat 15 m sai ka taastumispulsid võtta. Seekord täiesti püstijalu, sest pea alaspidi rippumine, nagu alles näha oli, keset ringi ei ole just kõige parem ja toredam.

Pulsid
I ring: keskmine 171, max 186. Taastumine: 173/ 153/142.
II ring: keskmine: 171, max 178. Taastumine: 173/ 166/ 144.
III ring: 172, 177. TP: 171/ 155/ 147.

Kuna mulle meeldib väga võrrelda, siis võrdleme 9 päeva taguseid (siis oli sörgiaeg 10 minti, kõnd 5) pulsse tänasega:

I täna keskmine 171/ max 186
9 päeva tagasi: 181/ 190

II täna 171/ 178
ja siis: 183/ 187

III täna 172/ 177
ja siis 185/ 191

Olen täheldanud, et maksimumid kukuvad iga ringiga, olenemata et keskmine just tõuseb. Vist ei tee piisavalt soojendust enne :o)

Üks suur unistus oleks keskmine saada 161 peale ehk ca 10 lööki alla. 171 on ikkagi suhteliselt palju, kuid arvestades seda, et olen pikalt 180-190 peal olnud, siis 171 on ikka päris hea tulemus. Ainult paar lööki veel vähem ja olen 160ndates :o)