Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.
Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.
Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.
Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.
Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta
Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus
Järjestatuna kõige rauarikkamast:
Mandel 4 mg / 578 kcal
Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal
Hernes 1,5 mg / 81 kcal
Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal
Porgand 0,66 / 41 kcal
Kapsas 0,47 mg /25 kcal
Maasikas 0,41 mg / 43 kCal
Kirss 0,4 mg / 63 kcal
Tomat 0,27 mg / 18 kcal
Banaan 0,26 mg / 89 kcal
Arbuus 0,24 mg / 30 kcal
Õun 0,12 mg / 85,65 kcal
Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.
Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.
Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.
Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.
Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!
