Fotod: Ants Nurmekivi jooks Järva-Jaanis

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil sain lõpuks osaleda Ants Nurmekivile pühendatud jooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks on see olnud seetõttu tähendusrikas, et Järva-Jaanis üles kasvades ja nõrga füüsise pärast mitte kunagi joosta suutes, on Ants Nurmekivi jooks olnud justkui iga-aastane pind silmas või unistus. Kõik läksid ja jooksid, mina vaid unistasin, et suudaksin ka üleüldse joosta. Teine üritus oli samasuguseks pinnuks traditsiooniline Jüriöö jooks.

Seekord oli plaan, nui neljaks, minna ja läbi teha. Märgid siiski seda ei soosinud. Olen mitu päeva olnud kergelt külmetunud, väsimus, alguses oli ka väike palavik, kurk haige, nohu. Täna öösel veetsin 1.50st 3.15ni lapse meelt lahutades. Seega olin veel eriti väsinud ja kurnatud.

Ometi läksin!

Kuna rahvast oli vähe (võrreldes nüüd möödunud suurte rahvaspordi üritustega), siis olid loomulikult kohale tulnud need, kes ei unistanud nurga taga, vaid teadsid kindlalt, et jooksevad trassi läbi ja jooksevad kiiresti!

Ma ei arvestanud esmalt sellega, mistõttu läksin samuti kiires tempos teele - mis siis, et teiste tempost olin kohe alguses märgatavalt maas. Alguses ma seda ei teadnud, aga esimese kilomeetri aeg oli 5.53 ja oma senise 5 kuu jooksul pole mul ühtegi nii kiiret jooksukilomeetrit olnud. Kuna Endomondot ma tihedalt telefonist ei jälginud, siis ei saanudki aru, miks ma NII väsinud olen ja NII ruttu võhmatu.

Seega jahutasin ja jahtus iseenesest mu tempo iga kilomeetriga. Järgnev oli juba 6:12 ja kolmas 6:22. Finišisse oli kokku 3,44 kilomeetrit ja koguaeg 21:10 ehk siis tempos 6:09.

Keskmine pulss oli mõistagi 189 ja esimest korda vist üleüldse nägin ma pulssi numbriga 199.

Üritus oli tore, aga täna lihtsalt ei olnud minu päev. Olen lihtsalt väsinud ja tahaks m-a-g-a-d-a!

Härra Nurmekivi ei pidanud paljuks osavõtjaid oma kohalolekuga austada.

Põnnide jooksu esimene oli oma suurepärasest kohast isegi mõnevõrra jahmunud.

Kõige pisematel oli lubatud kasutada abijõude.

....ja start!

Mõned meetrid suutsin ma jalga isegi natuke kõrgele tõsta.

Aga paar kilti hiljem ei tõusnud enam...

Tänud minu toetajaskonnale, fännidele ja julgestusekipaažile!

Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Hemoglobiin kõrgemaks - toidu abil!

Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.

Jälle verd andma.

Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.

Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.

Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?

Madal hemoglobiin ja raud

Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)

Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.

Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".

Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).

Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.

Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.

Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.

Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.

Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta

Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus

Järjestatuna kõige rauarikkamast:

Mandel 4 mg / 578 kcal

Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal

Hernes 1,5 mg / 81 kcal

Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal

Porgand 0,66 / 41 kcal

Kapsas 0,47 mg /25 kcal

Maasikas 0,41 mg / 43 kCal

Kirss 0,4 mg / 63 kcal

Tomat 0,27 mg / 18 kcal

Banaan 0,26 mg / 89 kcal

Arbuus 0,24 mg / 30 kcal

Õun 0,12 mg / 85,65 kcal

Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.

Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.

Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.

Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.

Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!

198. päev, ligadi logadi

Viimastel nädalatel olen haaratud kõikehõlmavast väsimusest. Normaalsest 10tunnisest unest enam ei piisa ja tuleb päeval vähemalt kahe tunni jagu juurde näpistada. Seega on igasugune rutiin sassis.

12 söön mõnusasti kõhu täis ja 13 juba tuleb selline uni, et ei suuda lihtsalt olla. Veidi suudab ehk tööd välja pigistada, aga 15 on silmad kinni mis kinni. Täna sai siis teele alles poole 7st õhtul. Kottpime muidugi. Tuiskas ka hullult. Koer ja auto olid õnneks saatjateks, muul viisil poleks end õue surunud.

Sellistel hetkedel on muidugi mõttes see, et on juba hilja ja väsimus ikka sees ja jätaks seekord siis tegemata. Aga no mercy! Ei saa end veel käest lasta. Ja ausalt öeldes on jooksmine üks väheseid asju veel, mis mind suudab rõõmustada ja pingetest lahti raputada. Kui ma ka selle kaotaks või jätaks... Mis siis veel aitaks? Alkohol ja muud meelemürgid pole minu teema.

Esmakordselt tundsin, et jalad on väsinud. Seda pulli olen kuulnud vaid justkui linnalegendina teiste jooksjate käest. Sain siis vähemalt teada, mis see on.
Distants ca 5,2 km, aeg 35:35, Avg 178. Eks keha vaja liigutamisega veel harjumist. Pikk haiguspuhkus vahel annab tunda. Ja sel nädalal ootavad ees erinevad testid ja analüüsid ning peaks selguma, millest on puudu ja kas midagi tõsisemat häda.

180. päev, veel üks hall

Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.

Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.

Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.

Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.

Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.

Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!

36. päev ja rampväsimus

Eile sai taas emaga ring J-Js tehtud ning algusaegset 4 ja 1 proovitud. Ei teata just rõõmuga, et ema pulsid püsisid pidevalt kuni 10 lööki madalamad. Viimases veerandis see muutus ja seis oli vastupidine.

Ema lõpetas varem ning siirdusin veel ümber järve ringile. Kokku ca 50 minti, pulsse ei tea... veel.. vist.

Emaga ühes tempos püsimine oli paras loivamine. See-eest tänane treening oli paras uuuuu. 5x ca 6 minti ehk 1 km sörki, vahele jalutamine. Koguaeg 1 h 10 minti. Pärast sellist rattasõitu olin päris läbi, nüüd ikka puhas mahl. ca 30 min sörki kokku, senine rekord - wiiii. Max pulss, mida nägin oli 192, aga võis ka kõrgemat näidata. No 200 ei tulnud :o)

Aga pärast trenni olen õginud nagu nälginud põrsas kõrbes. Ribid, salat, tomatisupp, huuuunnnikutes šokolaadi. Puhataaaaa.....

Kaotatud kalorid: 891 (kõigest 6 Daimi sokulaadi).
Keskmine pulss: 165.
Stardis: 114.
Numbrid enda jaoks kirja: 1) 6.11,3 (ringiaeg ca 1 km) / 184 (ringi lõpupulss)+172 (30 sekki pärast lõppu) +145 (1 min pärast lõppu) =501.
2) 5.57,6 / 190+180+151=521.
3) 6.15,6 / 191+186+164=541.
4) 6.10,4 / 192+185+165=542.
5) 6.09 ca / 192+185+166=543.