Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.
Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.
Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.
Showing posts with label hirm. Show all posts
Showing posts with label hirm. Show all posts
Sunday, November 21, 2010
Friday, August 27, 2010
41. ja kergus
Tänane skeem: 10 m sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd.
Sörgiringi keskmine ja max pulss:
I 181/ 190
II 183/ 187
III 185/ 191
II ringi lõpus oli täielik tuulevikus, rütm oli hea, jalad olid imekerged, hingata väga hea.. Oleks isegi vabalt edasi paterdanud.
Ma päris kindel nende keskmiste pulsside õigsuses pole, tundus, et võiks madalam olla, aga no jusiis oli nii. Oma silmaga ei näinud kordagi 190t, jusiis käis väga korraks.
Mis juba ammu painanud on, siis... tegelikult on ikka väga raske neid ringe teha. Ja seda sugugi mitte füüsilises, vaid vaimses võtmes. 75% ajast, mil ma üksi ringitades olen, kulub mõtlemisele, kas kuskil on koer kannikasse kargamas või metsavahel rebane või rästik noolimas. Mis tähendab omakorda ka iga paari mindi tagant selja taha vaatamist.
Ma võin olla hirmus paranoiline, kuid sellised mu hirmud on. Väga raske on vaimselt keskenduda oma tegevusele, kui kogu aeg trummeldab mõte, kas selle maja juures oli koer, kui suur ta oli, kas ta on lahti, kas ta on väga kuri, kas ta hammustaks väga kõvasti, kas ta juba jookseb mu poole. Emotsionaalselt äärmiselt raske ja ebameeldiv. Kui kunagi peaksin oma ringid katki jätma, siis on see küll üks asi, mida kunagi igatsema ei hakka.
Siis ongi kaks lahendust, mis olemise kergeks teevad. 1 - võtta koer kaasa. Sellega on jälle see häda, et ta tahab pidevalt nuuskida, sittuda, sirtsutada, põõsastes rabistada. Mis tähendab seda, et 25% ajast kulub tema sikutamisele või temaga kurjustamisele. Taaskord kerge trennirikkuja. Samas aga ei muretse ma teiste koerte pärast.
Ideaalne variant on võimalus number 2. Sellisel juhul on kaasas inimene, kes taltsutab koera või on ise valmis söödaks olema. Siis suudan ma täiesti kindlalt ja rahulikult oma asja teha ilma ühegi mureta. Selle juures on kõige tibatillukesem probleem ja see on see, et üks või teine pool tahab pidevalt midagi rääkida ja võib veidike häirida. Aga see on tõesti väike probleem.
Tänane ET: SUPEEEEEEEEEER!
Ainult et kole külm on nüüd. Jooksu ajal tekkis paar probleemi ka, mis vajaksid varustuse täiendamise egiidi all lahendamist. Kuid nendest ei räägi.
Koguaeg: ca 47 mint, km ca 6,2.
Sörgiringi keskmine ja max pulss:
I 181/ 190
II 183/ 187
III 185/ 191
II ringi lõpus oli täielik tuulevikus, rütm oli hea, jalad olid imekerged, hingata väga hea.. Oleks isegi vabalt edasi paterdanud.
Ma päris kindel nende keskmiste pulsside õigsuses pole, tundus, et võiks madalam olla, aga no jusiis oli nii. Oma silmaga ei näinud kordagi 190t, jusiis käis väga korraks.
Mis juba ammu painanud on, siis... tegelikult on ikka väga raske neid ringe teha. Ja seda sugugi mitte füüsilises, vaid vaimses võtmes. 75% ajast, mil ma üksi ringitades olen, kulub mõtlemisele, kas kuskil on koer kannikasse kargamas või metsavahel rebane või rästik noolimas. Mis tähendab omakorda ka iga paari mindi tagant selja taha vaatamist.
Ma võin olla hirmus paranoiline, kuid sellised mu hirmud on. Väga raske on vaimselt keskenduda oma tegevusele, kui kogu aeg trummeldab mõte, kas selle maja juures oli koer, kui suur ta oli, kas ta on lahti, kas ta on väga kuri, kas ta hammustaks väga kõvasti, kas ta juba jookseb mu poole. Emotsionaalselt äärmiselt raske ja ebameeldiv. Kui kunagi peaksin oma ringid katki jätma, siis on see küll üks asi, mida kunagi igatsema ei hakka.
Siis ongi kaks lahendust, mis olemise kergeks teevad. 1 - võtta koer kaasa. Sellega on jälle see häda, et ta tahab pidevalt nuuskida, sittuda, sirtsutada, põõsastes rabistada. Mis tähendab seda, et 25% ajast kulub tema sikutamisele või temaga kurjustamisele. Taaskord kerge trennirikkuja. Samas aga ei muretse ma teiste koerte pärast.
Ideaalne variant on võimalus number 2. Sellisel juhul on kaasas inimene, kes taltsutab koera või on ise valmis söödaks olema. Siis suudan ma täiesti kindlalt ja rahulikult oma asja teha ilma ühegi mureta. Selle juures on kõige tibatillukesem probleem ja see on see, et üks või teine pool tahab pidevalt midagi rääkida ja võib veidike häirida. Aga see on tõesti väike probleem.
Tänane ET: SUPEEEEEEEEEER!
Ainult et kole külm on nüüd. Jooksu ajal tekkis paar probleemi ka, mis vajaksid varustuse täiendamise egiidi all lahendamist. Kuid nendest ei räägi.
Koguaeg: ca 47 mint, km ca 6,2.
Subscribe to:
Posts (Atom)