183. päev, 10 km personal best

Viimane kord jooksin seda marsruuti ja üldse täpselt 10 km oktoobri lõpus ehk 2,5 kuud tagasi ja enne Indiasse siirdumist. Kümpa tegin Meliga koos, tõusvas tempos. See tuli väga raskelt, täiesti tilgatumaks pingutades. Jõuvarud oli praktiliselt viimseni mängus. Loomulikult jäin pärast seda ka mitmeks päevaks haigeks.

Kuigi vahepeal on olnud 8, 9,2 kui ka 13 km, siis seda kümpat polegi läbi uuesti teinud. Eile sain siis tänaseks plaaniks 10 km ning hakkasin selleks vaimselt juba valmistuma. Madalaim eesmärk oli nüüd lumes saada sama aeg, AGA ilma oksetunde ja pingutuseta.

Jõin täna palju, hommikusöök tugev ja korralik. Ootasin kuni kõht tühjenes ja asusin pärast 12 välja. Seekord siis paar venitust ka toas ette.

Tegelikult oli mul veel suurem soov joosta terve tee tempos 6.30 ehk siis lõpetada 1.05ga. Alustasin liiga tormakalt ega osanud kuidagi tempot alla tuua. Esimese kilomeetri punktini jõudsin 6.14ga. Siis mõtlesin, et ouou, tempo alla. Teiseni jõudsin 6.15ga ja siis mõtlesin, et no hea küll, jooksin siis 30 sekki varuks, et pärast loivata. Ja nii kogunes seda varu kuidagi iga lõiguga.

Üsna kerge oli, aga samas ei jäänud loivama ning tempot oli küll. No päris jooksu veel ei meenutanud, aga enam-vähem.

Kilomeetrikohad erinesid siia-sinna, sest ei uskunud, et vot selles punktis on kilomeeter täis, kui kell näitas alles 5.45. Aaaaga:

I km 6:14
II 6:15
III 6:16
IV 6:03
V 5:39
I pool: 30.27
Tagasipööre
VI 6:03
VII 6:28
VIII 6:04
IX 6:06
X 6:10
II pool: 30.51

Koguaeg: 1.01:23. Keskmine pulss, khmkhm, 185. 614 kcal. -13 kraadi, 4 kihti riideid üleval ja all, tee oli lahti lükatud, kuid kinnisõidetud lumi oli libe. Enesetunne oli kogu aeg hea. Välja arvatud ca 100 m enne lõppu, kui hakkasin hirmsasti spurtima, sest ajasin ajus minutid sassi ja oleks juba ka alla minuti teinud. Siis tuli juba tuttav oksetunne, mis eelmise 10 km ajal oli poole teest sees.

Taastumine pea alaspidi seekord: 185/ 158/ 136. Taastus 1:48. Tempo: 6.06 min/ km

Erinevalt 2,5 kuu tagusest korrast, siis on võhma veel üheks koma teiseks, söömiseks ja trallitamiseks :o) Olen väga rahul ja õnnelik! Wiiii!

171. päev, öösörk

Täna sai taas kaaslase kaasa haaratud ja seda uskumatul kombel terveks teeks, mida oli küll vaid 5,2 km jagu. Küll aga ei teadnud ma, mida täna teha, sest homme oli plaanis Tallinnas teatud hallis suurem trenn ette võtta, aga see jäi ootamatult ära.

Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.

Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.

Meeldis!

Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.

Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...

162. päev, "piirid ja nende nihutamine"

Trenn Meliga, esmakordselt jooksin 1,5 tundi vahelduvas tempos ca 13 km.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.

Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.

Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.

Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.

159. päev, jälle tavaline

Täna 45:02,8 minti. Edasi-tagasi enam-vähem sekundipealt sama kiiresti, tagasi ehk 2 sekki aeglasem. Üle 6 km sips. AVG 166, A 162, B 170.
Taastumine autos istudes: 167, 128, 118. Taastus ca 45 seki peal. Väga kerge taaskord.

157. päev, tavaline

Täna 30 minti, kui õigesti lugesin, siis tempos 170 sammu minutis, väga kerge. AVG 167, A 15:00, 163, B 14:36, 171.
Üritasin tagasiteel hr piksevardaga võidu teha, jäin loomulikult haledalt alla. Kogu moos.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

153. päev, petsin end jooksma

Nagu mõistagi, siis pole ma suutnud juba Monikast saati end korralikult teele peksta. Eilse magasin sõna otseses mõttes maha, täna siis pidin kuidagi kavalusega end meelitama. Täna oleks piisanud ka õnge kannikate vahele pistmisest ning landiks šokolaad. Siis oleks jooksnud terve tee nii et vähe pole, šoku silme ees. Nimelt, mu magusavarud ammendusid eile ja olin täna juba hullumas.

Olgu, tuli muu nipiga saada. Meesai ja šokolaadikreemisai värskelt naha vahel, hakkasin tasapisi trenniriideid selga panema. Mõtteid jooksule üldse ei viinudki. Mõtted eraldasin täielikult. Tegin seda rutiinselt, nagu peseks hambaid või pühiks lauda, no nii muuseas, et aru ei saaks, mis toimuma hakkab. Ja kui siis õue astusin, siis olin isegi üllatunud - ohooo, kas ma hakkan nüüd trenni minema või?

No ikka-ikka. Olud -15 kraadi, kell ca 15, liiklust meeldivalt vähevõitu, koerad rahulikud. Ja oiii, milline minek ja kergus. Sellist kergust ei ole kaua-kaua õues tundnud. Kõik viimased korrad on olnud ikka väga pingutatult ja raskelt. Loomulikult ei saanud ma head korda raisku minna - tegin sips pikemalt kui ette oli nähtud. Kilometraaž ca 5,8, aeg 40:23, edasi-tagasi pea sama kiirelt, tagasi ehk paar sekki kiirem. AVG 166, max 177. A AVG 163, B 170. Taastumine autos istudes: 170/ 136/ 124.

Täna oli väga hea. Ainult kintsud olid pärast tulipunased ja sõrmed siiamaani aeglasevõitu. Nägu külmetas ka ohtralt. Prrrr. Oh, kui hea on ahju ees kannikaid soojendada...

101. päev, 100 kriitikavaba möödas

Valitsusele antakse tavaliselt 100 kriitikavaba päeva, minu 100 lõppes siis eilsega. Nüüd on lubatud mölisemine ja õiendamine :o)

Täna oli taas väga hea päev. 50 minti hõljumist. Tagasiteel oli väga kerge, õrn, märkamatu vastutuul, aeglasem olin ca 5 seki jagu.

Kõik oli korras, kulges kenasti, mitte mingit probleemi, raskust, väga lihtne ja kerge. Ainukesena ajas närvi totakas Adi tasku, mis on vigurdanud juba ammu ning nüüd üle 100 päeva taas endast märku andis. Tõmbasin lukud kinni. Ja no loomulikult sinna, kus mobla oli, jäi vooder vahele ja rohkem taskut lahti ei saanud. See lugu kuulub seeriasse "Pamela totakad juhtumised". Tagasiteel sain kõne. Siis keerasin kõhu paljaks ja tuuleka vastu kõrva ning karjusin torusse, et mul jäi telefon taskusse kinni ja ei saa hästi niimoodi napakas asendis rääkida.

Lõpuks jõuga tõmbasin totaka luku lahti, oleks peaaegu juba hammastega rebima hakanud. Urr!

Aga muidu oli kena. 75% minekuteest kõikus pulss 155-165 vahel. Siis ülejäänud aja kõikus 165-173 kandis. Mistõttu oli minu hämmeldus, et keskmine pulss oli 178. Aga no jusiis minu matemaatika ääretult vilets, et sellistest arvudest keskmiseks 178 ei saa. Lammas, mis teha.
Taastumine autos istudes: 169, 138, 116. See teeb taastumise keskmiseks 196. Ma just arvutasin mutipeletaja abil.

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

3 kuud täis

Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!

Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.

Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.

Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.

Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta

Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...

Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(

Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!

72. päev, vahekokkuvõtted

69. päev - puhkus, venitused, mõned lihasharjutused ja 15 min sörki.

70. päev - Paide ÜG staadionil, SJ 11:48, 1,2 km, 8.06,3, TP 180+169+142 (1' 11'' 130)
1. 500 m 3,32, TP 177+169+151 (pistis jõledalt ja FC Levadia kutid hakkasid oma häälitsustega segama, aga sellest hooliamata suutsid nad Paide Linnameeskonda taaskord võita, 4:1 [jube oluline info siin, eks ole]).
2. ringil üritasin pistmisest hoolimata lõpuks 1 km ära joosta, mis ka õnnestus. 5,54.1. TP 195+189+173. Viimased 300 m pistis jõledalt.
3. 1 km, aeg 5,52, TP 192+180+155. Pistis jälle jõledalt, aga võtsin rahulikumalt.
Terve distants ca 5 km.
Ilm oli mõnus soe, pulsid hüppasid kohe lakke, väga raske, pole siiani nii palju pistnud, lõpuks tekkisid mõlema jala alla villid ning kõndidagi oli valulik - kõik olud võimalikult kehvad. Läbielamisi illustreerib juuresolev pilt. Kuna trenn oli koos Meliga, siis sain kõvasti vatti, väidetavalt tulid ka JH ja K suure piitsutamise peale lõpuks enam-vähem õigesti välja. Kuid 70. juubelipäeva karm trenn sillutas tee järgmise päeva väääääga kordaläinud trennile.

71. päev - 6,5 km enam-vähem jutti, vahepeal pulsipaus ja soojendusdressi koorimine.
Ääretult kerge. Ei mingeid probleeme. Kõik läks ladusalt. Kui eelmine treening oli üks raskeimatest, siis tänane kuulub kergeimate kilda.

2x3,25km ehk kokku 6,5km
I ring koguaeg 26.15/ 8.04,6 kilomeetri aeg / AVG 168,333 (lõpuks ometi pulss alla 170!!)
II 23.36 / 7.15,4 / AVG 171,800
Mõlema aeg kokku 49.52 / 7.40,3 / AVG 170,5
Taastumine pärast II 187+168+139=494
TA 2.10
viimased 2km TT 6.55 + 5.54km (kui täheldada, siis eile oli samuti üks 1km ringiaeg 5.54, samal ajal, kui pulss oli enamjaolt üle 190 ja rämedalt pistis, siis tänane 5.54 tuli äärmiselt kergelt, madalama pulsiga ning varuga tempot juurde lisada. Eile oli varusid täiesti ümmargune null.)


72. päev - puhkus, vist.

50. päev, raske+kerge

2 päeva on siis täiesti liikumises vahele jäänud. Sellegipoolest olin eile mõtteliselt jooksmise juures väga lähedal. Küll alles Tervis Plussi oktoobrinumbris selgub, miks ja kuidas, kuid lugu tuleb kindlasti huvitav ja ma isegi tahtmist juurde saanud.

Tänane skeem: 15 min sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd. Ehk 45 m sörki ja 9 kõndi.
Väga raske oli täna... Ei olnud viga rütmis, hingamises, pulsis või jumal teab milles, vaid lihtsalt selles, et oli raske. Tundub nagu oleks teatud mõttes otsast pihta hakanud. Huvitav, et kahepäevane paus nii laastavalt mõjus. Selline tunne nagu oleks esimest korda rajal.

Teises mõttes oli jälle kerge. Kui tavaliselt ikka higi voolab ja pärast on tunne nagu oleks peksa saanud, siis seekord oli tunne, et selja taha jäi vaid kerge jalutuskäik. Kummaline, aga just need mõlemad tunded täna valdasid korraga.

Pärast igat 15 m sai ka taastumispulsid võtta. Seekord täiesti püstijalu, sest pea alaspidi rippumine, nagu alles näha oli, keset ringi ei ole just kõige parem ja toredam.

Pulsid
I ring: keskmine 171, max 186. Taastumine: 173/ 153/142.
II ring: keskmine: 171, max 178. Taastumine: 173/ 166/ 144.
III ring: 172, 177. TP: 171/ 155/ 147.

Kuna mulle meeldib väga võrrelda, siis võrdleme 9 päeva taguseid (siis oli sörgiaeg 10 minti, kõnd 5) pulsse tänasega:

I täna keskmine 171/ max 186
9 päeva tagasi: 181/ 190

II täna 171/ 178
ja siis: 183/ 187

III täna 172/ 177
ja siis 185/ 191

Olen täheldanud, et maksimumid kukuvad iga ringiga, olenemata et keskmine just tõuseb. Vist ei tee piisavalt soojendust enne :o)

Üks suur unistus oleks keskmine saada 161 peale ehk ca 10 lööki alla. 171 on ikkagi suhteliselt palju, kuid arvestades seda, et olen pikalt 180-190 peal olnud, siis 171 on ikka päris hea tulemus. Ainult paar lööki veel vähem ja olen 160ndates :o)

41. ja kergus

Tänane skeem: 10 m sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd.
Sörgiringi keskmine ja max pulss:
I 181/ 190
II 183/ 187
III 185/ 191

II ringi lõpus oli täielik tuulevikus, rütm oli hea, jalad olid imekerged, hingata väga hea.. Oleks isegi vabalt edasi paterdanud.
Ma päris kindel nende keskmiste pulsside õigsuses pole, tundus, et võiks madalam olla, aga no jusiis oli nii. Oma silmaga ei näinud kordagi 190t, jusiis käis väga korraks.

Mis juba ammu painanud on, siis... tegelikult on ikka väga raske neid ringe teha. Ja seda sugugi mitte füüsilises, vaid vaimses võtmes. 75% ajast, mil ma üksi ringitades olen, kulub mõtlemisele, kas kuskil on koer kannikasse kargamas või metsavahel rebane või rästik noolimas. Mis tähendab omakorda ka iga paari mindi tagant selja taha vaatamist.

Ma võin olla hirmus paranoiline, kuid sellised mu hirmud on. Väga raske on vaimselt keskenduda oma tegevusele, kui kogu aeg trummeldab mõte, kas selle maja juures oli koer, kui suur ta oli, kas ta on lahti, kas ta on väga kuri, kas ta hammustaks väga kõvasti, kas ta juba jookseb mu poole. Emotsionaalselt äärmiselt raske ja ebameeldiv. Kui kunagi peaksin oma ringid katki jätma, siis on see küll üks asi, mida kunagi igatsema ei hakka.

Siis ongi kaks lahendust, mis olemise kergeks teevad. 1 - võtta koer kaasa. Sellega on jälle see häda, et ta tahab pidevalt nuuskida, sittuda, sirtsutada, põõsastes rabistada. Mis tähendab seda, et 25% ajast kulub tema sikutamisele või temaga kurjustamisele. Taaskord kerge trennirikkuja. Samas aga ei muretse ma teiste koerte pärast.

Ideaalne variant on võimalus number 2. Sellisel juhul on kaasas inimene, kes taltsutab koera või on ise valmis söödaks olema. Siis suudan ma täiesti kindlalt ja rahulikult oma asja teha ilma ühegi mureta. Selle juures on kõige tibatillukesem probleem ja see on see, et üks või teine pool tahab pidevalt midagi rääkida ja võib veidike häirida. Aga see on tõesti väike probleem.

Tänane ET: SUPEEEEEEEEEER!

Ainult et kole külm on nüüd. Jooksu ajal tekkis paar probleemi ka, mis vajaksid varustuse täiendamise egiidi all lahendamist. Kuid nendest ei räägi.

Koguaeg: ca 47 mint, km ca 6,2.