Showing posts with label külm. Show all posts
Showing posts with label külm. Show all posts

Saturday, January 19, 2013

Fotod: täna trennis

Ilm: ca -18 kraadi, väga kerge tuul, päike ja tõusev udu.

Sisu: 11 km rahulikus tempos, pulss 150, aeg 1.23:23, tempo 7:35 min/km. Mõtlesin veel pikemalt visata, aga hoiame. See nädal juba oli 15kildine ots.


Riietus: suusapesu ülal-all, jalas lühikesed retuusid + paksemad dressid, jalas tavalised adi sokid, üleval kaks kihti pikkade varrukatega särki, pusa ja õrn tuulekas, buff ja suusamüts. Kolm paari kindaid, näos paksult külmakreemi, kätel ka. Üle pika aja oli täiesti soe. Isegi keel ei külmunud ära.

Hellou!!

Hästi pole näha, aga jalasoojus külmus õhuaukudes lumeks.

Mõtlesin, et miks see nähtavus järsku halvenes.. AAA!!



Saturday, January 12, 2013

Ekstreemjooks, sõna otseses mõttes

Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.

Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.

Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.

Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.

Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.

Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.

See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas...

Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.

Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.

Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.

Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.

Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!

10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!

Tuesday, November 6, 2012

Külm, kurat!


Tänase treeningu pealkiri: PUHAS PIIN!
Olen jooksnud -20ga, +30ga, igasuguste hädade ja valudega, aga tänane trumpas nende eelnevate summatki. Lihtsalt jube!

Eile mõtlesin, et jookseks täna poolmaratoni. Õhtul tuli lumi põlvedeni maha ja loobusin mõttest. Hommikul oli kõik sulanud ja tuli see mõte tagasi. Ääh, lõpuks mõtlesin, et teeks ikka 10 km tempos ja asi ants.

Ma ei tea, miks ma üldse kahtlesin, kas minna mütsiga teele või mitte. Vaatasin, et kaks kraadi sooja ja päris hea küll. Kaks särki selga ja minekut.

Läksin teele päris tempokalt, kmi ajad 5:16, 5:39, 5:44. Siis aga hakkas pistma ja pulsivöö oli nii tugevalt ümber, et ei saanud sügavalt hingata. Võtsin tempo alla, kuid hommikune jooksmine ei ole ikka minu jaoks.

Tagasi hakkasin kõndima ja siis mu kolgata tee algas. Taevast sadas teravaid ja jääkülmi vihmapiisku, tuul puhus rämedalt tugevalt ja vilises kogu aeg kõrvus. Kurja küll, tolvan, millal sa üks kord õpid, et on läbi kahe särgiga jooksuajad ja lisaks on vaja suusapesu alla??? Ma veel mõtlesin ilma pearätita jooksma minna!

Sõrmed jäätusid kohutavalt, pool teed pidin kõndima, et neile sooja puhuda. Vahepeal tegin turbojookse, et natukenegi soojem hakkaks. Jube, lihtsalt jube, kui lõikav külmus. Kaalusin juba auto järele kutsumist. Kõnd ja jooks sisaldasid kätevehkimisi, et natukenegi jäätükke ellu äratada. Tõeline piin, puhas-puhas piin.

Autosse jõudes pidin kätele sooja puhuma, et need suudaksid taas rooli keerata. Kodus istusin duši all rekordilise aja. Esmalt selleks, et nahk hakkaks midagi tunnetama, seejärel liikus külmus luudeni ja pidin need üles soojendama. Kintsud olid põlvedeni tomatipunased.
Ffff, viimane kord ma ilma täisvarustuseta teele lähen...

Ja ma ei saa aru, kuidas mul täna niiiiii külm oli, aga talvel tõsiste miinuste juures pole kunagi külmetanud? Riided iseenesest, hoolimata jäävihmast, ei olnud läbimärjad. Võeh!! Istusin pool tundi kahe paksu teki all ja jõin teed, et inimese tunne tagasi peale tuleks.

10,2 km tuli ajaga 1.07:32, millest 28 minutit oli soe, ülejäänud aeg võitlus loodusega. Tagasitee võttis aega 40 minutit.

Wednesday, February 1, 2012

Jaanuari treeningud + üleskutse

Jaanuaris hakkasin jälgima oma "treeninguid" Endomondos 9. jaanuarist. Tulemused siis järgnevad.

9.-31. jaanuarini oli 15 treeningut, koguajaga 12 tundi ja 7 minutit.

Läbitud distants 64,22 km.

Kaloreid põletatud: 3714.

Sörkide parimad ajad:
1 km - 7 m 20 s
5 km - 38 min ja 35 sekundit.

Sörkisin 7 korda, kõnd+sörk 5 korda, Bodyjam 2 x, suusatasin 1 x.


-17 kraadiga on päris karm sörkida. Ja selle jaoks on mul abiks om mani padme hum. Mitte et budistlik mantra aitaks mul end tõsiselt kokku võtta, kuid selle järjepideva kordamisega, võimalikult väljapeetud ja aeglaselt, suudan ma oma nägu taas üles sulatada.



Proovi ise praegu. Võimalikult väljendusrikkalt, iga tähte äärmselt intensiivselt grimassitades: ommmmmmaniiiipadmeeeeeeeeeeehummmmmmmmm.



Nägu külmub sörkides ikka hullumeelselt ja om mani padme humi abil sulatan seda teel pidevalt.



TÄHTIS ÜLESKUTSE: homme on ametlik avapauk Tervis Plussi uuringule, mida blogi lugejad saavad täita juba täna. http://kwiksurveys.com/?u=tervispluss - palun täita küsimustik nii meestel kui naistel. Homme selgub, mis auhind kõikide vahel ka loosi läheb (kui tahad osaleda, pista kirja ka meil). Vastata saavad vaid esimesed 500 kiiremat.


Levitan seda vaikselt juba varem, sest testimisel selgus, et link (server) ei pruugi suurt voogu üle elada ning võivad tekkida errorid. Kui homme prauhti rahvas peale lendab, siis võib ilmneda jamasid ning selle ennetamiseks on mul vastajad juba praegu abiks.

Friday, March 11, 2011

Varustus külmas treenimiseks

Minust: seis endine, pigem halvem, paranemismärke ei näe, kuid lootus sureb viimasena. Hetkeseisuga siis 1,5 kuud voodis lamamist.

Teemast. Külma ilma varustus on praeguseks jube ära käiatud ja ma ise olen ca 3 korral eri ajakirjades sellest tänavu talvel kirjutanud. Siin siis veebruarikuine Tervis Plussi variant, mida saab mõningal määral sel lõppeval talvel, aga ka järgnevatel hooaegadel kasutada.

-//-

Kui harrastajad võivad -30kraadise pakasega treeningu vahele jätta, siis tippudel sellist luksust tihti pole. Üldjuhul ei pea võistlust läbi viima, kui temperatuur on juba -20 kraadi. Kuid lisaks temperatuurile mängivad rolli ka tuul ja sadu. Näiteks võib õues olla küll -10 kraadi, kuid samal ajal 10-meetrise tuulekiirusega on tegelikku külma juba -26 kraadi. Sellisel juhul võib õues trenni teha vaid erivarustusega maksimaalselt 45 minutit.

Kui ilmaolud lubavad muretult trenni teha, siis polegi muud, kui õige varustus selga ning värskes õhus liikumist nautima!

Trenn algab kergest soojendusest, kuni 15 minutit. Talvel ei tasuks end väga higiseks ajada, et märja nahaga siis õue söösta. Soojendused ja venitused ei erine külmal ajal muul perioodil tehtavast.

Riietuse kolm kuldset
Üle tuleks vaadata ka varustus. Spordipesu on peamine märksõna! Puuvillaseid materjale ei soovitata ihu vastas hoida, kuna need koguvad niiskust ning võtavad aurustumiseks soojust nahapinnalt ning jahutavad seda. Seega võid muretseda sooja jope ja korralikud dressid, kuid kui ihu vastas pole polüestrist või polüamiidist pesu, mis niiskust edasi juhiks, siis on külmatunne sellegi poolest tulekul.Pesu valides jälgi, et see oleks võimalikult ümber, sest liiga suure pesu puhul tekib õhuvahe, mis võimaldab samuti keha jahtumist.

Spordipesu pole ainult särk ja püksid, vaid ka aluskindad, alussokid ja isegi alusmüts.
Teiseks kihiks sobib paremini fliisist riietusese, mille võib soojemate ilmade korral ära jätta ning kanda vaid esimest ja kolmandat kihti. Viimaseks kihiks on tavaliselt tuulekindel dress või spordijope (nt mäesuusatamise puhul). Kallimad joped töötavad niiskust riietest välja juhtivalt, samas laskmata sel väljaspoolt sisse tulla.

Jope asemel võib dressi peale panna ka vesti, mis võimaldab kätel vabalt liikuda ning hoiab rindkere soojas. Väga külma ilma korral võib kasutada ka kahte spordipesu.
Sall ei kuulu spordivarustuse hulka, mistõttu kaela hoiavad soojas pigem kõrge kaelusega spordiriided. Praegu on sportlaste seas populaarseks saanud Buff pearätid, mida saab kasutada nii kaela- ja randmerätina, juuksekummi, suukaitsmena jm otstarvetel. Keda häirivad salli lehvivad otsad, siis Buff täidab oma rolli edukalt.

Jälgi, et strateegilised piirkonnad oleksid kaetud – Achilleuse kõõlused (sokisääred piisavalt kõrged) kui ka randmed (vajadusel aluskindad).
Kui spetsiaalset varustust pole võimalik muretseda, siis abi saab ka külma eest kaitsvast salvist. Põhilised hooldust vajavad piirkonnad on sääre-, reielihased kui ka selg. Pidev määrimine pole vajalik, selle tunnetab iga harrastaja õues liikudes ise ära. Kuid määrimisega peab olema ettevaatlik, sest soojendav kreem võib hakata nahal tulitama ning seda saab eemaldada vaid tavalise kreemiga. Muude kreemide kasutamisel tuleb jälgida, et veesisaldus oleks null.

Liiguta ka tuppa tulles!
Kui lähed suusatama, siis hea abivahend suusasaabaste peal on suusakatted, mida võib edukalt asendada ka suurte spordisokkidega.

Kui harrastad jooksmist, siis vaata üle jalanõu tallad, et need poleks liiga kulunud või libedad.
Suurtes tuiskudes ja külmas õhus tekib tahtmine kattata suu, kuid salli või Buffi kandmine suu ees pole just parim mõte. Väljahingatavast õhust tekib kondens ja niiskus hakkab nägu jahutama. On olemas spetsiaalsed näomaskid, mis katavad kõrvad, nina ja suu (on ka maske, kus nägu jääb välja ja kaetud saab terve pea, kõrvad ja kael). Sellistel maskidel on väljahingamiseks ninapilu ja niiskuseprobleemi ei teki. Küll aga ei sobi need aktiivseks liigutamiseks, sest nendega ei saa vabalt hingata, mistõttu sobib mask pigem kehvematel ilmadel tavapäraseks liikumiseks.
Üldiselt jälgi riietuse osas, et see ei laseks tuult läbi, eriti mütsi puhul. Suusatamisel, kus kiirused on veidi suuremad (eriti mäest laskumisel), võib märg otsaesine ja külm tuul põhjustada peavalusid.

Külmumise mõttes on ohutum jooksmine, kus kiirused pole nii suured kui suusatamisel. Hea oleks trenni kaasa võtta kaaslane, kellega saate teineteist jälgida. Kui nina hakkab valgeks tõmbuma, siis on külm juba liiga teinud ning viimane hetk siseruumi naasta.
Toas ei tasu jääda ühele kohale maha jahtuma, vaid saada veri taas käima. Jookse varvastel, tee käteringe. Väldi kuuma veega soojendamist, sest külmunud jäse ei taju õiget temperatuuri. Tassike sooja teed tuleb aga kasuks.

Kui võimalik, siis pimedamal ajal mine trenni võimalikult varem, näiteks lõunapausil. Hea aeg harjutamiseks on 10-12 vahel.
Võimalik aeg on veel 16-18, hiljemalt 19. Liiga hilja trenni minnes ei kosu organism järgmiseks päevaks ära ja on väsinud. Vale koormus lööb välja alles mitu nädalat hiljem.
Kuid mis talvisel ajal kõige tähtsam – ära unusta helkurvesti kandmast!

Allikad: Kerstin Margus, Tartu suusaklubi treener, jooksuekspert Meelis Minn.

Jäta meelde!
* Esimene kiht polüestrist või polüamiidist spordipesu (särk, püksid, kuid ka kinnaste, sokkide ja mütsi alla)!
* Kontrolli enne trenni varustust, kas suusamääre vastab ilmastikule ja ega jooksususs pole liiga libedaks kulunud.
* Hea aeg trenniks on 10-12 vahel.
* Hoia pahkluud soojas!
* Lisaks temperatuurile, jälgi tuulekiirust!
* Korralikku spordivarustust pese ainult spetsiaalse pesuvahendiga. Vastasel juhul võid rikkuda riietuse tehnilised omadused.

Kommentaar
Eesti suusaliidu büroojuhataja Ülle Viinapuu: „Karupükse sai tutvuste kaudu.“
Külmakaitseks kasutati vanasti ajalehti, mida pandi nii saapa sisse kui ka strateegiliste piirkondade kaitseks. Ajaleht kaitses eelkõige tuule eest, aga oli ka muidu sooja andev. Kõrvad ja nina plaasterdati leukoplaastriga ja põsed määriti vaseliiniga kokku. Tavakinnastele pandi õhemad puuvillased kindad alla.
Minu võistlusriietus oli 70ndatel selline: alla puuvillane pikk pesu (meeste oma, sest naistele seda ei toodetud). Kui tutvusi oli, sai masinal kootud õhukesi karupükse.
Peale suusakombinesoon, mis oli eest puuvillane, aga seljaosa villane. Jala otsa siis veel villased põlvikud, mida siis igaüks disainis nagu oskas.
Praegusel ajal olen täiesti „pühapäevasuusataja“ staatuses – suusatamas käin võimalusel vähemalt korra nädalas ja selle talve eesmärk on sõita oma viies Tartu maraton korralikult läbi ning selleks valmistungi.
Varustuse olen soetanud endale sellel põhimõttel, et kui treenitus pole kõige parem, siis abi peaks olema heast varustusest. Suusad on korralikud Fischerid, saapad samuti Fischeri marki. Riietusega pole samuti probleemi, sest igast spordipoest võimalik soetada enda soovidele vastav riietus. Külma
ilmaga on praegu väga hea lisand nn puff - hoiab hästi soojas kaela ning vajadusel võib selle ka mütsi alla tõmmata.“

Friday, December 17, 2010

153. päev, petsin end jooksma

Nagu mõistagi, siis pole ma suutnud juba Monikast saati end korralikult teele peksta. Eilse magasin sõna otseses mõttes maha, täna siis pidin kuidagi kavalusega end meelitama. Täna oleks piisanud ka õnge kannikate vahele pistmisest ning landiks šokolaad. Siis oleks jooksnud terve tee nii et vähe pole, šoku silme ees. Nimelt, mu magusavarud ammendusid eile ja olin täna juba hullumas.

Olgu, tuli muu nipiga saada. Meesai ja šokolaadikreemisai värskelt naha vahel, hakkasin tasapisi trenniriideid selga panema. Mõtteid jooksule üldse ei viinudki. Mõtted eraldasin täielikult. Tegin seda rutiinselt, nagu peseks hambaid või pühiks lauda, no nii muuseas, et aru ei saaks, mis toimuma hakkab. Ja kui siis õue astusin, siis olin isegi üllatunud - ohooo, kas ma hakkan nüüd trenni minema või?

No ikka-ikka. Olud -15 kraadi, kell ca 15, liiklust meeldivalt vähevõitu, koerad rahulikud. Ja oiii, milline minek ja kergus. Sellist kergust ei ole kaua-kaua õues tundnud. Kõik viimased korrad on olnud ikka väga pingutatult ja raskelt. Loomulikult ei saanud ma head korda raisku minna - tegin sips pikemalt kui ette oli nähtud. Kilometraaž ca 5,8, aeg 40:23, edasi-tagasi pea sama kiirelt, tagasi ehk paar sekki kiirem. AVG 166, max 177. A AVG 163, B 170. Taastumine autos istudes: 170/ 136/ 124.

Täna oli väga hea. Ainult kintsud olid pärast tulipunased ja sõrmed siiamaani aeglasevõitu. Nägu külmetas ka ohtralt. Prrrr. Oh, kui hea on ahju ees kannikaid soojendada...

Tuesday, November 30, 2010

136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

Saturday, November 27, 2010

133. päev, karges lumes

Jah, fartlek on kogu treening, aga kuna jooksukiirendus on kole sõna ja liiga pikk kirjutada, siis meeldib mulle kiirema jooksu kohta, mis on lühiajaline ja peidetud pikka jooksu, öelda fartlek. Nummim ikka ju! Fartlek-fartlekid.

Kuna üleeile oli raske treening, siis selge see, et eile pidi hea olema. Nii oligi. Täna samuti kerge. Tänast rasket teelesaamist varjutasid eileöised eluhullud-ulmelised sündmused. Kõigepealt tants kikivarvul (jälle mu kontsajamad) päkkade surmani, lisaks kolmeni emotsionaalselt... oeh.. väga rasked üleelamised. Seega oli küllaltki raske end teele seada. Viis tundi und on minu jaoks ilmselgelt vähe.

Olin omadega paistes, kuid üsna pea ülikarges lumest sädelevas ilmas lonkides hakkas ka enesetunne paranema. Jälgisin end veidi ka kõrvalt. Pulss, mil ma pole suuteline enam kaaslasega rääkima on juba ca 145.

Koguaeg 41 minti. Minnes 20:12, tagasi 20:48. A avg 159 (20 minti alla 160se pulsiga - olen loomulikult väga rahul), B avg 162,3. Kogukeskmine 161 - vau! Distants ca 5,2 km.

Lõppu mõned jooksuharjutused.

Thursday, November 25, 2010

131. päev, läbi okastraadi

Oi, kui raske täna oli. Täna üleüldse keerukas päev ja raske keskenduda, tuiskab peas. Lisaks oli minnes samm üliraske. Tundus mõttekam jalutada, sest sörgisamm meenutas pigem hüplevat jalutuskäiku. Üritasin sellele ka sobivat metafoori leida, aga sõna okastraat ei tulnud meelde, ka see oli ümbritsetud tollest samast. Paksult riides, miinus 4 kraadusovi, talla all kõvaks sõidetud lumi, pulsid kohe laes. Viimase tuisugagi oli kergem, see tegi vähemasti mineku lõbusakski.

Eeldasin kohe, et tagasi lippan kiiremini ja pärituules, mistõttu tegin esimese poole pikemalt 18:34 ca 2,5 km. Tagasi oligi teine tera. Enesetunne oli parem, kergem oli ka ja sõna okastraat tuli meelde. Tagasi tulingi üle minuti kiiremini: 17:31. Pulsid 169 ja 175, kogukeskmine 172. Koguaeg 36:05. Taastumine autos istudes: 178, 148, 121 ja 1:03 peal tuli 118.

Ahjaa.. Aaviku talust hüüti mulle: "Jõudu-jõudu, Pamela!!!" Mu nägu saab siin külavahel juba tuntuks, isegi koerad ei haugu nii vihaselt :o)))

Üks ps veel. Üle mitme kuu lõi taas külge meeletu valu, mis pea põlvili surus. Kunagi kahtlustati neerukive, aga see vast mõistatuseks jääbki. Aga no pagana valus oli ikka.

Oktoobri kokkuvõte: Oktoobris oli 26 treeningut ehk siis 5 päeva, mil ma ei teinud absoluutselt midagi. Oktoobris oli ka kaks võistlust. Ujusin 1 h ja 25 minuti jagu, poksitrenni oli 75 minutit, 50 minutit jõusaali, sörki (sealhulgas jooksuharjutusi) 15 tundi ja 45 minutit (945 minutit) ehk siis ca üle päeva tunniajaline sörk. Vaieldamatult minu füüsiliselt aktiivseim kuu.

Tuesday, October 5, 2010

80. päev, juubelikülmad kannikad

Ai-ai, kui külmad mu kannikad on, ai-ai-aaaai! Nii jaheda ilmaga pole vist varem hõljunud. Täna sai ka veidi hilja mindud, 18.30.

Skeem: 15 mint sörk, JH, K ja 5 mint sörk. Kell hakkab täiesti ära keerama. Iga kord pean võitlema, et normaalseid numbreid näitaks. Seegikord viskas vahepeal üle 200, mistõttu keskmine pulss adekvaatne kindlasti pole. Sörgi keskmine 163, üldiselt kõikus 150ndates ja 160ndates.
Jooksuharjutused nagu ikka. Kiirendusjooks oli küll ilgelt pikk, lausa 100 m!! Siis suutis pulss ka 193 peal iga kord ära käia.

Lõpuks lõdva sörk 5 minti, keskmine ja maksimum olid midagi 150ga.

Ei miskit rasket ja erilist. Võib öelda, et puhkepäev.

Thursday, September 2, 2010

47. päev, maru, tuul, paduvihm

"Torm läheneb koerana haukudes.
Huu! - remmelgad painduvad maani!
Tuul roostetand võtmeaukudes
vilistab kaerajaani.

Suits lendab ja kelluke täriseb.
Huu! - koldes käib mökitav tõmblus.
Teel Madruste-Martal käriseb
simmaniseeliku õmblus.

Ta punased juustesabrikud
hoi! - tilguvad sula traani!
Plekkninadest puhuvad vabrikud
üht vana padespaani."

jne

B. Alveri "Maru" kirjeldab imeliselt tänast ilma. Loomulikult ilma, mil ma ei saanud oma ringi vahele jätta.
Tänane skeem: 4x 12 sörk, 3 kõnd ehk 1 h trenn. Seega rekordiline 48minutiline sörgiaeg.
Venitasin korralikult 10 m ette ja asusin teele. Õues oli ikka jahedavõitu küll, kuid õnneks vihma täiesti ei ladistanud. Esimene seeria läks kenasti. Teisel ringil hakkas Alveri luuletuse kombel marutama ja padutama, tuul vastu. Siis hakkasid jalad kangeks jääma iga kolmemindise kõnni peale. Nagu puitproteesid oleks all olnud. Ei saanud aru millest, külm nagu polnud ja lihased ka ei valutanud. Küll aga praegu on kintsud nagu jääkamakad all ja lausa õhkavad jahedust.

Palav igatahes polnud ja higi esmakordselt ei tilkunud, see-eest tilkus märga igalt poolt. Ainukesed soojad kehaosad olid ainsana paljastunud käed. Sääred ka soojad, aga reied ikka jääkülmad.

Ilmastikuolude poolest siiani raskeim ring. Suvised 35kraadised leitsakud on poisikesed tänase kõrval. Aga nagu endiselt - rütm oli väga hea, hingata kerge, probleemi polnud mingisugust. Väga lihtne ja hea. Jaksu oleks rohkemakski olnud.

I ring keskmine 172, max 181
II 180, 188 (tuul vastu, padukas)
III 174, 182
III 172, 189

Taastumine: 172/ 137/ 128 (seda oli ebameeldiv tuule ja vihma käes võtta, urr!)

Sunday, August 29, 2010

43. päev ja külm

Eile puhkasin, täna kiirkõnd 43 minti. Keskmine pulss 131, max 154. Päris mitmel korral nägin ka pulssi 115 ja 117 - uskumatu! Keha nagu ei tahagi kõndi, jääb lahjaks. Enamjaolt nägin pulssi 120 kandis.

Alguses oli väga külm. Siis oli juba normaalne. Vahepeal jälle jahe.

Kuna enesetunne oli eelnevalt kummaline, õhtul viskab 37,1, siis pistan kõvasti küüslauku, väskelt vurritamisel olevat mett ja kohevarsti lippan ka sauna... mmm, elu on ilus!

ET: iiiigaaaaav.

Friday, August 27, 2010

41. ja kergus

Tänane skeem: 10 m sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd, 10 sörk, 5 kõnd.
Sörgiringi keskmine ja max pulss:
I 181/ 190
II 183/ 187
III 185/ 191

II ringi lõpus oli täielik tuulevikus, rütm oli hea, jalad olid imekerged, hingata väga hea.. Oleks isegi vabalt edasi paterdanud.
Ma päris kindel nende keskmiste pulsside õigsuses pole, tundus, et võiks madalam olla, aga no jusiis oli nii. Oma silmaga ei näinud kordagi 190t, jusiis käis väga korraks.

Mis juba ammu painanud on, siis... tegelikult on ikka väga raske neid ringe teha. Ja seda sugugi mitte füüsilises, vaid vaimses võtmes. 75% ajast, mil ma üksi ringitades olen, kulub mõtlemisele, kas kuskil on koer kannikasse kargamas või metsavahel rebane või rästik noolimas. Mis tähendab omakorda ka iga paari mindi tagant selja taha vaatamist.

Ma võin olla hirmus paranoiline, kuid sellised mu hirmud on. Väga raske on vaimselt keskenduda oma tegevusele, kui kogu aeg trummeldab mõte, kas selle maja juures oli koer, kui suur ta oli, kas ta on lahti, kas ta on väga kuri, kas ta hammustaks väga kõvasti, kas ta juba jookseb mu poole. Emotsionaalselt äärmiselt raske ja ebameeldiv. Kui kunagi peaksin oma ringid katki jätma, siis on see küll üks asi, mida kunagi igatsema ei hakka.

Siis ongi kaks lahendust, mis olemise kergeks teevad. 1 - võtta koer kaasa. Sellega on jälle see häda, et ta tahab pidevalt nuuskida, sittuda, sirtsutada, põõsastes rabistada. Mis tähendab seda, et 25% ajast kulub tema sikutamisele või temaga kurjustamisele. Taaskord kerge trennirikkuja. Samas aga ei muretse ma teiste koerte pärast.

Ideaalne variant on võimalus number 2. Sellisel juhul on kaasas inimene, kes taltsutab koera või on ise valmis söödaks olema. Siis suudan ma täiesti kindlalt ja rahulikult oma asja teha ilma ühegi mureta. Selle juures on kõige tibatillukesem probleem ja see on see, et üks või teine pool tahab pidevalt midagi rääkida ja võib veidike häirida. Aga see on tõesti väike probleem.

Tänane ET: SUPEEEEEEEEEER!

Ainult et kole külm on nüüd. Jooksu ajal tekkis paar probleemi ka, mis vajaksid varustuse täiendamise egiidi all lahendamist. Kuid nendest ei räägi.

Koguaeg: ca 47 mint, km ca 6,2.