Endomondo ja GPSiga trennis

Olen juba ammu unistanud, et saaks mingi anduri või julla, mis mõõdab ära täpipealt, kui pikalt ma ikkagi tuian ja kui kaugele. GPS andurid on kole kallid, kuid olgu tänatud minust seni võõraks jäänud nutitelefonid!

Paketivahetuse abil sain uue telefoni odavamalt kui mu kellaga ühilduva GPS anduri, mis täidab nii telefoni kui trennikaaslase funktsiooni.

Kindlasti ajan ma mitmel kohal võhiku juttu, sest nädal tagasi ei teadnud ma nutitelefonidest midagi, mis asi veel Android on jne.

Igatahes on selline tore koht nagu Endomondo.com. Nutikad Androidid saavad tõmmata tasuta rakenduse Endomondo näol alla. Ja kui lähed trenni, siis vajutad klõps "Start"-nuppu ning telefon hakkab mobiilimastide abil gepsutama ja jälgib igat su sammu. Lõpuks saad kaardi peal näha, kus kohas sa käisid, milline oli tempograafik, kui kiire oli üleüldse keskmine tempo jne. Teatud pulsikelladega jälgib see ka SLSi.

Sellega võib lõbutseda nii suusatades, rattaga sõites, joostes, ka autoga sõites (nt saad jälitada oma meest või naist või mõlemaid).

Netis on üleval ka päevik, kuhu saad telefonist otse oma treeningud üles laadida. Samuti käivad seal erinevad nö väljakutsed. Nt kes saab esimesena treeningutega metafoorselt väljendudes ümber maailma, kes põletab aasta jooksul rohkem kaloreid jne. Vaatasin, et spordisõltlaste väljakutses oli mingil hetkel ka riigikogulane Sven Sester lausa esikohal oma üle 15 000 põletatud kaloriga. Wawawiiwa!

Ja huvitav lahendus on ka see, et kui võtta seal lahti Eesti kaart, siis võib lausa nimeliselt näha, kes kus Eesti otsas trennis on, millist trenni teeb ja kui kiiresti.

Igatahes jälgin nüüdsest oma treeninguid hoolikalt ja saan detailse ülevaate sellest, kui kiiresti ja kui palju ma tegelikult liigun. Äge!

PS! Ma usun, et enamik tõsiseid harrastajaid teab isegi sellest võimalusest, aga uustulnukana luban ma endal nüüd ka vaimustuda!

Need tüütud jalutuskäigud...

... ja samas toredad.

Vaatasin, et alustasin oma kahetunniste retkedega 12. juulil. Seekord siis numbrites.

12.07 aeg 2:05, max 161, avg 142, 793 kcal.
17.07 2:05, max 148, avg 131, 681 kcal.

19.07 2:14, max 152, avg 135, 776 kcal.

22.07 2:00, max 187 (võõras koer tuli ründama), avg 143, 765 kcal.

24.07 2:24, max 149, avg 129, 769 kcal.

27.07 2:13, max 163, avg 145, 868 kcal.

28.07 2:15, max 154, avg 136, 788 kcal.

30.07 2:12, max 151, avg 130, 718 kcal.

31.07 2:08, max 155, avg 143, 821 kcal.

01.08 2:11, max 156, avg 142, 833 kcal.

02.08 2:16, max 156, avg 135, 785 kcal.

Kaloriarvestus on eilseni ekslik, sest tuli meelde, et kella profiilis on sees andmed, mil ma veel peenike ja sportlik olin. Ehk siis kaalu vedasin 15 kilo võrra ülespoole ja rahuolekupulsi oma paarikümne löögi võrra samuti. Usutavasti peaksid need muudatused kaloriarvestust suurenema. Täna nähtavasti ei kontrolli, sest läbin taas maga, lama ja ära tee midagi - päevakava.

Keskmised pulsid on ka mitteadekvaatsed. Ehk siis, kui avg on olnud kõrge, siis olen suutnud reipalt kõndida, kui aga madal, siis olen järsku ära väsinud ja väga aeglaselt lonkima jäänud.

Kahe tunniga võiks veel kuu vastu pidada, kuid ei tea ennustada, kui raskeks mul minna võib. Praegu on tore. Majast jääb tunni kaugusele 3 allikat. Tund kõmbin allikani, joodan koera, sulistan ise sees ja siis tunnike tagasi. Olen mitmeid eri marsruute katsetanud. Kuid ma muidugi eelistaks tund aega rahulikult sörkida kui et kaks tundi aeglaselt surnuks peksta, kuid sellest võib hakata unistama tulevikus.

Kaks päeva olen hommikuvõimlemisest viilinud. Tundub, et keha vajab väikest puhkust vahelduseks. Saab tehtud!

Foto siis ühe allika äärest kahe taksiga. Tehtud 22. mail ehk siis kui ma veel oma 6 kilo kergem olin :)

169. päev, head uut, koerailm

Täna siis pidi pikema otsa päev olema. Kuna mingi plaan või "nali" oli, et tuleb 15 km, aga lõpuks tuli hoopis 8 km, siis pettununa lootuste petmisest vaatasin ise, mis saab ja teen (nagu kõik tüüpilised lollid treenitavad, kes ootavad tulemusi, aga teevad alatasa omaloomingut).

Pulss hüppas kahtlasel kombel juba 5. minutil 170 peale, imelik. Mõni aeg tagasi sai pidevalt 160ga liputatud, nüüd viimasel ajal mingi 170 teema tagasi tulnud. No see selleks. Ega ma teada saanudki, mis sellest pulsist lõpuks sai, sest paar minti hiljem ütles kell "Check wearlink" või midagi sellist ja rohkem ma numbreid üldse ei näinud. Enesetunde järgi oli 168 kandis ning kuni poole maani oli 173 kandis, viimastel kiltidel 180 ringis ja lõpuspurdi 600 m peal 190 kandis.

Kui jõudsin kohta, kus oli enam-vähem punkt 4 km ja tagasipöörde koht, siis kaugustes terendas 70 kiirusepiirang, mis tähistas 4,6 km, siis mõtlesin, et oleks ju tore ka seal ära käia. Tehtud-mõeldud. Seega kogudistantsiks tuli täna 9,2 km - böö!

Tahtsin lõpetada 1.04ga, et siis püsiks hele unistus, kuidas ma olen samas tempos oktoobrikuise okse kurgus 1.09 10 km tempoga.

Kiirust tõstsin kuskil 3 km enne lõppu ning kui nägin, et hele unistus võib haihtuda, siis tegin viimased 600 m tõsise spurdi. Wihii - õnnestus! 1.03:47

I ca 650 m 4:52
II ca 950 m 7:04
III km 7:13
IV 6:51
V 7:17
Tagasipööre
VI 7:04, 13 sekki kiirem
VII 6:37, 14 sekki kiirem
VIII 6:24, 49 sekki kiirem
IX 6:41, 23 sekki kiirem
X 3:41, 1:01 minti kiirem
Kokku teine ots: 2:40 kiirem.

Pulssi endiselt ei tea. Igatahes 10 mindi keskmine oli ca 165.
Tänane möödus igatahes justkui 15 minutiga. Õnneks oli seltsiline kaasas, küll autoga, kilomeetri jagu ka jalgsi. Üksinda 35 minti lonkida on igatahes palju raskem kui üle tunni kellegagi koos.

Koerailmast ka. Õnneks oli täna turvamees kaasas, sest jooksin kolmel korral koeraga kokku, kes olid vabalt lahti ja kargasid teele. RRRRRR!! Vot see võtab küll jooksuisu ära.

Edit: Mõned tähelepanekud ka enese kohta. Enne oli mul vasak käsi laisk ja kipus löntsi vajuma. Seda ma suudan nüüd juba hoida ka. Nüüd vajub mul pea täiega viltu paremale poole.. nagu vasakul pool puuduvad kaelalihased, mis pead üleval hoiaksid. Ja kui on raske ja tuisune, olen väsinud, siis vajun täiesti maadligi ning ette kõverasse, justkui hakkaks kohe oksele. Aga hea lugu peitub selles, et ma panen ennast tähele ning üritan pidevalt parandada. Käele sain jälile ning vaikselt paraneb seegi. Nüüd pean muudest löntsimistest jagu saama.

129. päev, tuisune

Koguaeg 25:29, ca 3,3 km. Minek 12:35, 1,6 km, keskmine 171. Tagasi jõudsin 1 minut kiiremini, mistõttu töllerdasin veel ja oli 12:53, keskmine 180. TP 178, 154, 139 võetud püstiasendist. Kogukeskmine 175.

Pidi nagu 5 minti soojenduseks olema ja siis veidi kiiremas tempos edasi ajama. Pulsside järgi nagu oligi tempo kiirem, aga reaalselt oli olukord lihtsalt selline, et suss libises all, raheterad torkisid silmi, tuisk tõukas tagasi ning lippasin oma tavapärases tempos. Pulsid kohe iseenesest lippasid lae alla. Aga ausalt öeldes oli täna üle pika aja toredaim ja mõnusaim treening. Ning just selle hullu ilma pärast, mis meenutas jõule ja rockylikku katsumust.

Ahjaa, tore avastus eilses pimedas pulsikellaga. Kui kella tuua rindade alla ehk anduri juurde, siis viskab tule põlema ja näitab hetkepulssi. Ägäää!

127. päev, põllujooks

Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.

Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.

Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.

126. päev, edasi!

Veel üks.

Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.

Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

121. päev, ikka nullis, edasi või mitte?

Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.

Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.

Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.


















Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....

101. päev, 100 kriitikavaba möödas

Valitsusele antakse tavaliselt 100 kriitikavaba päeva, minu 100 lõppes siis eilsega. Nüüd on lubatud mölisemine ja õiendamine :o)

Täna oli taas väga hea päev. 50 minti hõljumist. Tagasiteel oli väga kerge, õrn, märkamatu vastutuul, aeglasem olin ca 5 seki jagu.

Kõik oli korras, kulges kenasti, mitte mingit probleemi, raskust, väga lihtne ja kerge. Ainukesena ajas närvi totakas Adi tasku, mis on vigurdanud juba ammu ning nüüd üle 100 päeva taas endast märku andis. Tõmbasin lukud kinni. Ja no loomulikult sinna, kus mobla oli, jäi vooder vahele ja rohkem taskut lahti ei saanud. See lugu kuulub seeriasse "Pamela totakad juhtumised". Tagasiteel sain kõne. Siis keerasin kõhu paljaks ja tuuleka vastu kõrva ning karjusin torusse, et mul jäi telefon taskusse kinni ja ei saa hästi niimoodi napakas asendis rääkida.

Lõpuks jõuga tõmbasin totaka luku lahti, oleks peaaegu juba hammastega rebima hakanud. Urr!

Aga muidu oli kena. 75% minekuteest kõikus pulss 155-165 vahel. Siis ülejäänud aja kõikus 165-173 kandis. Mistõttu oli minu hämmeldus, et keskmine pulss oli 178. Aga no jusiis minu matemaatika ääretult vilets, et sellistest arvudest keskmiseks 178 ei saa. Lammas, mis teha.
Taastumine autos istudes: 169, 138, 116. See teeb taastumise keskmiseks 196. Ma just arvutasin mutipeletaja abil.

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.