180. päev, veel üks hall

Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.

Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.

Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.

Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.

Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.

Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."

173. päev Tallinna spordihallis

Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.

Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.

Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180

Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.

Igatahes oli hää!

165. päev jooksuharjutused ja kiirendused

19:29 soojendust, 4:57 7 jooksuharjutust, 9:03 10 kiirendust, 5:43 lõdvestusjooks.
A avg 167, B 179, C 181, D 175.
Kokku: 39:14, AVG 173.
Põle probleemi.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

127. päev, põllujooks

Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.

Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.

Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.

103. päev, elu esimene fartlek

Tänane fartlek oli sissejuhatuseks päris jooksumaailma :) põhimõte on Meli fartlekil iseenesest lihtne: esiteks aitab see treening kohaneda tugevamate treeningutega ja teiseks valmistab organismi ette suuremateks koormusteks. Nii sissejuhatav nö soojendussörk kui ka põhitempost kiiremate jooksude järel joostav osa peaks olema tavalisest sörkjooksust kiirem ja seda tempot peab jõudma säilitada treeningu lõpuni. Sama põhimõte kehtib kiiretel jooksudel hea ja tiheda jooksurütmi säilitamisel koos enese jooksutehnika kontrollimisega. Esimese fartleki skeem oli järgmine: 9' + 8x30" / 2' 30" . Viimane sutsakas oli täna 40 sekki. Pärast väikest pausi lõppu veel JH 4x50m/50m + K 4x50m/50m ja lõdvestussörk autoni ca 6 minti.
Fartleki AVG vastutuules minnes 170 ja tulles teine pool 180, kokku 175. Taastumine: 191, 180, 154 max pulss 191, taastus 2.23.

Ei miskit rasket, ookaa. Olin täna maru asjalik, hakkamist täis ja sain kõigega kenasti toime vaatamata Meli korduvatele lootusetutele üritustele eest ära joosta :)

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

73. päev, tuuuuuuuuul

Täna siis võtame lõdvalt. Niivõrd-kuivõrd. Nii rämeda tuule käes pole küll kunagi jooksnud. Vahepeal plaperdasin kogu kehaga nagu lipuke rannas. Koer ka kaasas. Minek oli ääretult raske. Tuul, koera kantseldamine, algus jne. Tundsin lausa, et pulss on vääääga kõrge. Kella pealt 166 vaadates tekkis mõte, et ajab taas kägu.
Aga ülla-ülla, 15 minti kell püsis minu võitlusest hoolimata 160ndates kuigi tunne oli küll, et pulss väga kõrge. Tagasiteel, kui tuul tagant tõukas ja lõpuks ka kergus tuli, siis hüppas 174 peale.. Imelik.

Kokku järjest 30 min, võrdne aeg edasi ja tagasi tulles. Keskmine 171, taastumine püstijalu 171/149/139. Lõppu veel 4 K ja katsetasin 5 minutikest hõljumisest lahti saamist.

Nüüd siis venitama ja mõningaid lihasharjutusi.

65. päev, roiskunud kana

Eile oli puhkus. Seega 40 minti kiirkõndi koos emaga, lisaks viimaste päevade külauudised! Kõnd oli igatahes hea, sest mitu päeva olid lihased nii rämedalt valusad eelmise puhkepäeva lihasharjutustest. Isegi potile istumiseks tuli keppi kasutada, nagu vanainime!


Täna siis sai tehtud skeem, mis suure tormiga ära jäi. Kuid natuke pikemalt. SJ 15' + V + JH 5x40m/40m + K 5x50m/50m + LJ 8'.

Täna tegin toiduks roiskunud kana, mingi pajaroog Sitsiilia moodi. See on muidugi omaette teema. Aga kolm tundi pärast ca 100 g toidu söömist oli kõhus endiselt raske tunne, mis püsis terve treeningu.

Kell streikis täna taas rämedalt.. 188, 144, 190, 171, 222... rrr..
SJ keskmine 176, max 197
ulmekas, et isegi JH ja K olid madalama pulsiga - 177, 190.

Lasin kiirendusjooksud rattaga ära mõõta, tippkiiruse siis. Mul oli Tallinna maratonil täiesti õigus, kui ütlesin, et keenialase keskmine jooksukiirus on minu täielik tipp. Nii oligi. Masendav, aga minu nina verist väljas tipp on ca 20 km/h. Ja ma suudan nii ca 20 m joosta. Aga 42 km? Kurb mõelda, et ma ei jõua sinna kunagi...

JH ja K tehtud, 3 minti kõndisin rahulik ja tegin viimased 8 minti sörki.
LJ keskmine 180 (!!!, millal viimati nii palju oli??), max 182.
Taastumine: 178, 160, 144.

Ja veel 7 minti koju. Kokku oli ca 47 min.

Ühesõnaga täna väga kerge polnud. Aga ajan selle roiskunud kana süüks, kes mu kõhus edasi roiskus.

ET: endiselt väga hea

60. päev, jälle need harjutused

12 sörk, 5 venitused, 9 jooksuharjutused ja kiirendusjooks, 6 kõnd, 8,40 sörk. Kokku: 40,40.

12 sörk: keskmine 177, max 184.
Harjutuste keskmine 184, max 192.
Viimase sörgi keskmine 177, max 183.
Taastumine autos istudes pärast viimast sörki: 174, 138, 128.

Ei miskit uut ja erilist täna. Kõik stabiilne ja tavaline.

55. päev, ooolraaait, haaardkooor!!

mmmmm, täna oli sinuga hea, kallis! tõeline hardcore!
Tänase trenni teemal jätkates, siis hea oli tõepoolest. Esmakordselt keskmine pulss ka alla 170. Kuigi ajalises mõttes oli ka väiksem ring.
Skeem: 12 sörk, 5 venitusi, jooksuharjutused ja kiirendusjooksud, millega läks aega 9 minti, 5 minti kõndi tagasi ja 8 sörk. Kokku: 39 minti.

12 min sörgi keskmine: 168 (vauu!), max 178.
Jooksuharjutuste ja kiirendusjooksude keskmine 182, max 190.
8 min sörgi keskmine: 179, max 184. Taastumine püstijalu: 176/ 161/ 140.

Üle pika aja taas otsaesine märg. Kuigi ajaliselt oli ring lühem ja jooksuaeg, sorri, sörgiaeg isegi poole võrra lühem maksimumidest.
Aga tundub, et pulss peab ikka 190 peal ära käima, et endorfiinimullike ajus lõhkeks ja väääääga häääää jälle oleks.
Seega ET taas: SUPER!

46. päev, harjutused

Täna kõik täpselt ettekirjutuste järgi... enam-vähem.

Venitasin õues 10 minti. Siis sörkisin 15 minti. Keskmine pulss 178, max 184.
Siis venitasin veel 10 minti. A mõõtis jalgrattaga... ups... 40 ja 50 m oli vaja, nagu ma nüüd näen.. Ok, siis ma tegin täna tasa eelmised ülepingutused... kus ma siis pooleli jäin. Ahjah, jalgrattaga sai mõõdetud siis 30 ja 40 meetrit. Aga võib-olla oli see algne variant ka, aga hetkel ma ühest silmast ei näe ja teisest aju poolkerast ei saa midagi hetkel aru (sellest hiljem).
Nii. Siis tegin esimese meetrivariandiga jooksuharjutusi ja teise meetrivariandiga 5 kiirendusjooksu. Oeh, absull midagi ei saa aru, pea täiesti sassis...
Kuhu ma nüüd jäin... ahah, ok, paraku ei saa enam aru....
Siis ma kõndisin 5 minti tagasipoole ja sörkisin 10 minutit lõpuni, et saaks üle kuu aja ka taastumispulssi võtta.
Ok, A tuli ja teatas, et mõõtis ikkagi 40 ja 50 m. Ma ei saa aru, mis mu peas juhtus...

Ok, taastumispulsid: 174/ 140/ 112.
Võrdluseks 5. päeva taastumine juulis: 190/ 155/ 145
No ja tänu nendele taastumispulssidele ma enam mitte midagi aru ei saa. Kui pea sealt alt rippumast üles tõstsin, siis kõik edasi on kuidagi must maa... Ime, et näpud veel kirjutavad... Vererõhk on kindlasti praegu ka imelik....... Oeh, parem lõpetan, tekst läheb aina jaburamaks........

EDIT: Pärast kuuma dušši ja puhkamist on olek väga hää, nagu ikka. Seoses minu madala vererõhuga ei too pea alaspidi rippumised, järsud püstitõusmised kunagi midagi huvitavat kaasa peale meeltesegaduse. Trenn oli väga hea, lõpus pea alaspidi polnud. Kogu komme! Homme jälle!