Meie kodu Naistelehe Nipiraamatus

Mõni aeg tagasi olime mugavusallikaks Naistelehe Nipiraamatule ja tulemust näeb ajakirja juuninumbris.

Õigemini oli allikaks pigem me kaua nähtud kaunikene ehk siis kodu.

Kuigi loos on selliseid lustakamaid hüüatusi, siis enne loo trükkiminekut ei viitsinud neid kohti siluma hakata (nt mu kallis abikaasa ei ole suur napsutaja ja mina ei karju oma abikaasa peale (ma räägin vaid valju häälega :-D)).


Aga muidu tuli selline pisike lugu, kus elame ja palju vaeva oleme näinud ja hunnik kenasid pilte. Mitmed kenad klõpsud (nt me imeilus mandlipuu) jäid paraku väljagi, sest ega ajakiri ole kummist.

Mis siis muud kui poodi ajakirjajahile!

Fotod: Maijooks ja õhtu kodus. Hullud pulsid!!

Täna kell 13 asusin Maijooksul teele. Õigemini 13.01 või isegi 02, sest stardis oli metsikult-metsikult rahvast ja asi lihtsalt ei liikunud kuidagi edasi. Ja põhimõtteliselt sarnases vaimus oli kogu ülejäänud jooks.

Kogu aeg töllerdas keegi jalus, kõrval või tallus taga. Mõni oli oma kostüümiga väga liiale läinud (palun pidage meeles, et laiade liblikatiibade kõrval on üsna keeruline joosta). Ja loomulikult oli sadu ja sadu vale tempo valinuid, kes lihtsalt igal nurgal jalutasid või lausa seisid. Väga palju tuli joosta murul, et mööduda aeglasematest ja kõndijatest.

Rõõmsad naiskad enne starti.

Levis info, et distants on hoopis 6,68 km, mistõttu arvestasin kogu jooksu valesti. Ja ka süda ei pea veel võistlusärevusele vastu. Kohe alguses ka teiste järel topates läks pulss 185 peale ja sealt alla ta ei tulnudki. Põhimõtteliselt nägin kellal ees enamiku ajast 194. Nähtavasti aitas adrenaliin peita tunnet, et tempo oli vale, sest tundsin end terve distantsi hästi. Pigem olen karmimaid jookse teinud oma trennide ajal.

Suutsin oma keskmise pulsiga 190 hoida selga sirgena, pea püsti ja naeratada ka päris lõpus. Samas tahtsin päris mitmele maha jäänule öelda: "Palun, võta tempo alla!". Nägin mitmeid, kes jooksid juba praktiliselt pea maad kündmas või siis valju häälega hingeldades. Karm...

Ütlesin kaasjooksjaile kohe alguses, nähes oma uskumatut pulssi, et täna pole minu päev. Ega olnudki. Rahvast oli liiga palju, pulsid kõrged, distants siiski 7,06. Aeg 47:40, koht 1539. 2377 seas. Keskmine pulss 190, max 197. Tempo: 6:45. Ka see tempo jääb mu senistele parimatele alla. Pole midagi!

Õppisin mitut asja: 1) Liiga suured rahvaspordiüritused pole minu jaoks. Eelistan väiksemaid ja edaspidi valin ka neid.

2) Tuleb käia rohkem võistlemas, et pulssi ka võistlustingimustes normaalsena hoida.

Anduri kinnitasin päris valesti, aga ajas asja ära.

Aga suured tänud korraldajatele! Väga suure asjaga on hakkama saadud. Kui norida, siis selle kallal, et finišieelne "ussina" looklemine Lauluväljaku mäest alla oli pisut liiast.

Puhkus samal õhtul kodus. Lõõgastav istutustöö. Maha sai prunus triloba ehk kolmehõlmaline mandlipuu. Väga ilus puu - soovin, et terve aed oleks neid täis!

Sääskedele söödaks! Õhtuloojangul koduuksel.

Fotod: välibaldahhiinvoodi ehitus

Kuna olen varemgi juttu teinud muust kui ainult tervisest-liikumisest ja ka blogi tiitlis on seetõttu "elustiil", siis seekord ka teisel teemal.

Olen alati unistanud välilebolast nagu see:

Paraku ma NII rikas pole, et ca 12 000 eegu eest sellist luksust lubada. Nüüd on Askos küll soodukas ja pildil olevat lebolat saab sips üle 7000 eegu eest.

Aga nagu ihne inimene ikka, siis oli vaja sarnane asi ikka endal ehitada.

Kuna toast sai välja visatud enda ehitatud baldahhiinvoodi (mille prusse ma oma 5-7 tundi mitu aastat tagasi suvel lihvisin), siis otsustasime selle õue üles panna.

Värvisin puitosad paadilakiga üle, kruvisime kokku. Vana madratsi lipid kruvisin alla kinni. 

Siin juba madratsid peal. Tagumine sein on põhjatuulte eest kaitstud  veekindla kangaga, mida müüja sõnul emad kasutavad lastele kombede õmblemisel.

Lõpuks kruvisime peale läbipaistvast plastikust katuse, ümberringi said pandud kardinad. Peatsisse peaks lihvima ära servamata laua ja kinni kruvima. Aga põhimõtteliselt selline ta ongi.