Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03

Fotod: minu armas Poola

Käisin hiljuti Poolas komandeeringul. Pikemaid muljeid võib lugeda Aja Lehe (www.aleht.ee) oktoobrinumbrist. Aga siin mõned kaadrid.

Viltune maja Sopotis. Kuulub maailma veidramate hoonete sekka.

Gdansk.

Gdanski raekoja plats.

Gdanski naispolitseinik.

Midagi see proua pudistas järjekindlalt möödakäijate krae vahele.

Prouad Gdanski keskväljakul. Üks müüs villaseid asju ja toitis tuvisid.

Mingi kutt tahtis, et ma teeksin tast mõtliku pildi.

Pulmitajaid kohtas sel nädalavahetusel päris palju. Torun.

Torun.

Toruni kirik.

Varssavi öö.

Täna Tartus

Kuna mul on endiselt puhkus, siis taasavastan Eestimaad. Pole ammu niisama vabakavaga Tartus käinud ja täna see õnnestus.

Jahin juba 10 päeva endale sünnipäevaks midagi erilist, luksuslikku ja imeilusat, kuid siiamaani pole õnnestunud. Pool raha ongi läinud juba maasikatele ja toiduostudele. Niisiis pean varsti leppima luksusliku pulgakommiga.

Veetsin aega kahe toreda sõbrannaga, kel on sama vanad lapsed kui mul. Kui mul on väike Pöial-Liisi, siis neil suured ja imearmsad lapsed. Üks neist on ka värske ajakirja Buduaar Chicco fotoseerias.

Nii palju võin öelda, et ebameeldiva teenindaja tõttu ei soovita Taskus olevat toidukohta Ränduri pubi! Mu väike röövlitütar ronis tellimise ajal nöörredelist kuhugi lae alla (ta on endiselt oma liikumises ebakindel ja kukub kergesti) ja ma jooksin teda sealt ära tooma, kuid teenindaja käratas, et ma tohi välisjalanõudega laste mänguplatsile minna. Jah, ma olin sellega imehästi kursis ja ütlesin seda ka talle, et mu laps kukub sealt kahe sekundiga, aga minu jalanõude lahtisõlmimimine võtab aega 2 minutit. Ka selle peale jäi teenindajal õigust ülegi ja vigises (jah, vigises) edasi.

Anteeksi - haige laps kannab sinna ka jalanõudeta miljon viirust rohkem kui mina kahe sammuga välisjalanõudes. Kui olukord olnuks rahulikum, loomulikult võtaksin jalanõud jalast. Ja kui ma ka oleks nii nahaalne, siis saab sellele tähelepanu juhatada palju viisakamalt kui käratades. Ränduri pubi - mina teie juurde enam eal ei naase! Teie teenindajad kujundavad teie nägu.

Ma ei ole sugugi pretensioonikas klient, kes põrutab rusikaga lauale ja nõuab oma õigust. Pole ma kunagi ühtegi toitu tagasi saatnud ja olen alati palunud andekaid kokkasid hea toidu eest tänada. Aga nii kehva teenindajat pole mu elus õnn olnud kohata.

Aga olgu sellega, kuis on. Päev liikus edasi ikkagi kenas taktis ja kuigi ma mitte midagi luksuslikku sünnipäevakingiks ei leidnud, siis ühe väga kena kübara küll. 12.99 eurot, Reserved - tormijooksu! See on nii äge, et ma ei julge sellega isegi ringi kõndida. Kohe, kui pähe panin, tuli üks kerjus küsima kahte eurot.

Fotod: üleaedseid pildistamas

Katsetan siiani kätt ja harjutan näppu fotograafias. Ei saa läbituid kursuseid raisku lasta ja tegelikult on nii tore lähedasi-tuttavaid kenade piltidega kostitada.

Siin väike sneak peek üleaedsete tallu, kus üks imearmas perekond õel külas käis ja lõpuks pildile sai.

Pereema oli nagu haldjas ja mis viga sellist jäädvustada. Rääkimata lõhkevast nunnumeetrist kahe pisipoja puhul.

Fotod: minu vormi muutus aastaga

Vasakpoolsed 17. aprill 2012, parempoolsed 17. aprill 2013. Algkaal: 54,5, täna hommikul: 49,4 kg. Pikkus 165 cm.

Täna muidugi tavapärasest pisut vähem kaalu, sest stressirikaste aegade tõttu on isu kadunud. Vahe ei ole küll midagi mega, aga sips ikka.

Selgituseks ka, kuna paljudes tekkisid mitmed küsimused.

Ma ei pea dieeti, ma ei tegele kaalulangetusega, pole ka nendega tegelenud. Esimesed pildid on ca 7 kuud pärast sünnitust ehk siis on seal omajagu beebikilosid lisaks. Toona olin ca 3 kuud taas tegelenud jooksuga, kuid sõin valimatult kõike.

2012 juulis hakkasin jälgima toitumiskava, et saada lahti magusaisust. Oli soov pakkuda ca 700 kcal suhkru asemel väärt toitaineid, mida kehal tõesti vaja on. See läks ka korda ja hakkasin jälgima plaani.

Hommikul korralik söök (kas puder pähklitega / 3 muna + värske toorsalat / smuuti (banaan, melon, kirsid-vaarikad, pirn, jogurt) + pähklid),

lõunal enda valmistatud korralik suur praad või supp lihaga või pähkleid järelsnäkiks, 

3,5 tundi hiljem suur puuviljasalat jogurtiga (banaanid, pirnid, ananass, virsikud, melon, jogurt)

ja õhtuks ideaalis kala või kana toorsalatiga või näkitsemine juurikatega (porgand, kaalikas), pähklid, puuviljad.

Minu tavapärane kaal magusasõltuvuse ajal ja jooksuperioodil oli ca 51. Ilma magusata on see nüüd umbes 50. Selline on mu kaal, mida Jumal andis, arvestades, et olen füüsiliselt liikuv ja tarbin väärtuslikku toitu. Et olla kõrendikum - selleks peaksin oma söömist piirama või treenima väga palju. Et olla kogukam - peaksin hakkama sööma üle ja ebatervislikult. Seega on mu praegune vorm minu keha jaoks kõige sobilikum.

Foto: Eesti minut

Meie "Eesti minuti" foto:

Hääletame Eestimaa poolt
Eesti asjad on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Pildil olev Öötla mõis hoidis veel viimast korda aastakümneid tagasi Siberisse küüditavaid eestlaseid. Ratsaniku käes olev lipp on pildi autori onu oma, kelle elukaaslane selle erinevatest riietest nõukogude ajal kokku õmbles. Lipp käis ära ka Balti ketil ja jõudis ära oodata vabaduseaja.
Kui Eestimaa asjad on kannatanud paremad ja halvemad ajad, siis teevad seda ka tragid Järvamaa naised Arabella, Pamela ja Elerin. Kuniks lapse uni on kodumaa pinnal magus ja hobused saavad vabalt traavida sinimustvalge all, on ka läinud eestlastel põhjust hääletada Eestimaale tagasi.

Järvamaa, Öötla mõis - Arabella Johanna Eesmaa (magav laps), Pamela Eesmaa (hääletaja), Elerin Raadik (ratsanik), fotogaaf Andrus Eesmaa.

Hitch-hike to Estonia / Vote for Estonia
Estonian things have seen better and worse times. Öötla manor at the picture held for the last time Estonians who were deported to Siberia many years ago.
Flag, which is held by rider, was photographers uncle's, whose companion sew it from different clothes at the soviet times. It went to Baltic chain and waited times of freedom.
If Estonian things have held on in better and worse times, so will brisk Järvamaa ladies Arabella, Pamela and Elerin. As long as baby's dream is sweet on Motherland and horses can run wild under blue-black-white stripes, there is still a reason for also Estonians abroad to return back.


Järvamaa, Öötla Manor, Arabella Johanna Eesmaa (baby), Pamela Eesmaa (hitch-hiker), Elerin Raadik (horsewoman), Andrus Eesmaa (photographer).

Happy birthday, Estonia!

Läheb lahti!

Tänasest läheb lahti suurem päkapikumaa meie majas - saime väga põneva ülesande. Täpseid detaile ei saa avaldada, sest jõuluvana abilised oma saladusi ei avalda. Igatahes maandus täna hommikul meie õuel saan koos põhjapõdraga. Temaga oli kaasas ka päkapikk ja lumehelbehaldjas.

Me ei suutnud oma silmi uskuda. Küsisin: "Härrad-prouad, kuidas saan teid aidata? Olete ehk eksinud?"

Põhjapõder rehmas käega: "Hull lugu, meil on veel viimased nähtamatud pakid vaja inimesteni toimetada, mis homme tulevad ilmsiks. Aga näed - jõuluvana..." ohkas põhjapõder raskelt ja lumehelbehaldja silmad valgusid vett täis. Päkapikk kisendas: "JÕULUVANA JÄI HAIGEKS!!"

Kohkusime kõik ja maad võttis vaikus. "A-aga mida meie siis tegema peaks?" küsisin ettevaatlikult.

Kogu ulmeline kamp - no ausalt, oli nii - vedas saanist välja hunniku pakke ja kraami ning ladus need meie jalge ette. "Teie peate töö lõpuni viima. Me tuleme teile homme appi! Aga täna," rääkis põhjapõder, kelle juttu jätkas lumehelbehaldjas. "... mina ei saa tuppa pakkima tulla, sest ma sulan ära. Põhjapõder oma kapjadega ei saa midagi tehtud ja no päkapikk... Ta ju üksi ei jõua!"

Päkapikk punastas. "Aga täna olge teie meil abis ja küll jõuluvana tasub uuel aastal teilegi heldelt," lõpetas ta.

Vaatasime pererahvaga hämmeldunult. Ma ei saanud esialgu mitte millestki aru. Kuidas on see võimalik, et nad on olemas? Et nad on siin? Miks meie? Mis mõttes? Kellele me peame neid asju valmistama?

Ma ei jõudnud neid küsimusi esitadagi, kui silmapilgu jooksul oli kogu kamp kadunud... välja arvatud need pakendid, vahendid, paelad, karbid, korvid, purgid...

Selleks, et ma ise väheke usuksin ja ehk lugeja ka, ma proovin igast protsessist sel kummalisel teel täna-homme pilte üles laadida. See olgu siis esimene postitus - läheb lahti! Püsige lainel :)

Fotod: minu vormi muutus kuue kuuga

Vasakpoolsed pildid on tehtud aprillis, parempoolsed oktoobri lõpus. Sinna vahele jääb 3x nädalas kergeid jooksutreeninguid ja ca kahe kuu jagu toitumiskava ning üle mitmete aastate praktiliselt täielik maiustuste vältimine.

Muutus pole midagi erakordset, aga midagi siiski. Pikkust 165 cm. Kaalu toona ca 54,5 kg, praegu 50,5 kg.

Elust-olust, bla-bla

Kuna mul on palju tõsiseid lugusid tallel, siis vahelduseks pläku-pläkut ka.

Ajad on läinud sips kiiremaks, sest ma astusin taas koolipinki. Küll mitte nii tõsiselt. Võtan osa fotokursustest, et natuke teadmisi täiendada ja järgnevad kuud veedan laupäevad Tallinnas tsillides. Suuri eesmärke pole ja tõsiseks piltnikuks ei plaani hakata. Aga vahelduse mõttes täitsa vahva ja kuna jumaldan inimeste pildistamist, siis teadmised mööda külgi maha ei jookse.

Klõps peresessioonilt, mis lapse vingu pärast lõppes portreesessiooniga. Its-its.

Kui omakorda kellelgi lugejaist on huvi fotograafia vastu, siis on teil suurepärane võimalus oma hea töö avaldamiseks siin. Otsige sealt staatuse uuendustest koht, kus kutsutakse üles oma pilte Aja Lehele saatma. Kuu parim tabamus pääseb ajalehte ja autor saab 20 eurot. Pole paha!

Toidust-trennist rääkides, siis jätkan veel oma kolme harjutuskorraga nädalas. Kui lapsehoidja vaid lubaks, siis saaks viimaks võtta ette 2x jooksu, 2x fitwalki.

Täna on kerge kõhuviirus kallal ja hommikul kaalusin 49,9 kg. Päris hull, arvestades seda, et eile hilisõhtul tekkis mul söömasööst, mis omakorda ka vist hommikuse kõhuvaevuse tõi.

Muidu üldplaanis järgin toidukava, magusaga pole siiani hullu pannud. Lisasin vaid rohkem süsivesikuid kavva, nagu kartul, pasta jms.

Spordiürituste suurhooaeg on justkui möödas. Soovitud võistlused on läbi ja järgmised alles kevadel. Andku taevased mulle motivatsiooni külm talv üle elada.

Mina ootan igatahes hirmsasti jõule juba ega jõua oodata, mil poodidesse tekivad jõulukaunistused ja jõulumuusika. See aitab aastavahetuseni vastu pidada.

Blogil on varsti 50 000 külastust täis ja lubasin vist siis kellegi jooksma minna. On huvi? :)

Kirjutage, kommenteerige, kritiseerige, kiitke! Hoiame ühendust!

Fotod: Maijooks ja õhtu kodus. Hullud pulsid!!

Täna kell 13 asusin Maijooksul teele. Õigemini 13.01 või isegi 02, sest stardis oli metsikult-metsikult rahvast ja asi lihtsalt ei liikunud kuidagi edasi. Ja põhimõtteliselt sarnases vaimus oli kogu ülejäänud jooks.

Kogu aeg töllerdas keegi jalus, kõrval või tallus taga. Mõni oli oma kostüümiga väga liiale läinud (palun pidage meeles, et laiade liblikatiibade kõrval on üsna keeruline joosta). Ja loomulikult oli sadu ja sadu vale tempo valinuid, kes lihtsalt igal nurgal jalutasid või lausa seisid. Väga palju tuli joosta murul, et mööduda aeglasematest ja kõndijatest.

Rõõmsad naiskad enne starti.

Levis info, et distants on hoopis 6,68 km, mistõttu arvestasin kogu jooksu valesti. Ja ka süda ei pea veel võistlusärevusele vastu. Kohe alguses ka teiste järel topates läks pulss 185 peale ja sealt alla ta ei tulnudki. Põhimõtteliselt nägin kellal ees enamiku ajast 194. Nähtavasti aitas adrenaliin peita tunnet, et tempo oli vale, sest tundsin end terve distantsi hästi. Pigem olen karmimaid jookse teinud oma trennide ajal.

Suutsin oma keskmise pulsiga 190 hoida selga sirgena, pea püsti ja naeratada ka päris lõpus. Samas tahtsin päris mitmele maha jäänule öelda: "Palun, võta tempo alla!". Nägin mitmeid, kes jooksid juba praktiliselt pea maad kündmas või siis valju häälega hingeldades. Karm...

Ütlesin kaasjooksjaile kohe alguses, nähes oma uskumatut pulssi, et täna pole minu päev. Ega olnudki. Rahvast oli liiga palju, pulsid kõrged, distants siiski 7,06. Aeg 47:40, koht 1539. 2377 seas. Keskmine pulss 190, max 197. Tempo: 6:45. Ka see tempo jääb mu senistele parimatele alla. Pole midagi!

Õppisin mitut asja: 1) Liiga suured rahvaspordiüritused pole minu jaoks. Eelistan väiksemaid ja edaspidi valin ka neid.

2) Tuleb käia rohkem võistlemas, et pulssi ka võistlustingimustes normaalsena hoida.

Anduri kinnitasin päris valesti, aga ajas asja ära.

Aga suured tänud korraldajatele! Väga suure asjaga on hakkama saadud. Kui norida, siis selle kallal, et finišieelne "ussina" looklemine Lauluväljaku mäest alla oli pisut liiast.

Puhkus samal õhtul kodus. Lõõgastav istutustöö. Maha sai prunus triloba ehk kolmehõlmaline mandlipuu. Väga ilus puu - soovin, et terve aed oleks neid täis!

Sääskedele söödaks! Õhtuloojangul koduuksel.