Mai trennide statistika

Mais jooksin 98,53 km, mis on seni kõige mahukam kuu. Mahukuselt eelmine oli jaanuar 64kmse liikumisega, seega 30 km rohkem.
Ajalises mõttes jooksin 11 tundi 42 minti ja 17 sekundit.
10 km parim aeg oli 1.09:31. Seega kordasin 2 aasta tagust ülepingutusega jooksu. Seekord aga väga kergelt, lisaks 2 km lõbu pärast otsa.
5 km parim aeg oli 31:16. 1 km parim, mida Endomondo salvestas oli 6:15. Cooper 1,92 km.

Maikuu olulisim sündmus oli 15 kilomeetri läbimine. Ma pole elus mitte kunagi suutnud nii pikalt joosta. Lisaks sellele - tegin seda maikuus kaks korda. Parim aeg oli 15,11 km 1.51:10. Tegin seda väga kergelt, nautides, keskmise pulsiga 172 (see on minu jaoks väga hea tulemus!).

Parim tempo oli 6:15 min/km kohta, millega läbisin 5,11 km (aeg 31:57).
Parim keskmine pulss 169 7 km läbimisel (tempos 7:07 min/km kohta). Halvim keskmine pulss 190 Maijooksul 7 km läbimisel.
Peab ütlema, et võrreldes kuu algusega on keskmised pulsid aina alla tulnud. Aga olen ka temposid rahulikumaks võtnud.

Maikuuga võib rahule jääda. Sinna mahtus ka nädalane trennipaus. Edasi jooksen nagu ikka - kolm korda nädalas ja nii pikalt kui tuju on (5, 7, 10 või 15 km). Järgmine ettevõtmine on 8. juunil Ööjooks Rakveres, millega jooksen siis oma sünnipäevale sisse (loodetavasti lõpetan siiski enne keskööd) ja nädal pärast seda väike Nurmekivi sprint.

Fotod: Maijooks ja õhtu kodus. Hullud pulsid!!

Täna kell 13 asusin Maijooksul teele. Õigemini 13.01 või isegi 02, sest stardis oli metsikult-metsikult rahvast ja asi lihtsalt ei liikunud kuidagi edasi. Ja põhimõtteliselt sarnases vaimus oli kogu ülejäänud jooks.

Kogu aeg töllerdas keegi jalus, kõrval või tallus taga. Mõni oli oma kostüümiga väga liiale läinud (palun pidage meeles, et laiade liblikatiibade kõrval on üsna keeruline joosta). Ja loomulikult oli sadu ja sadu vale tempo valinuid, kes lihtsalt igal nurgal jalutasid või lausa seisid. Väga palju tuli joosta murul, et mööduda aeglasematest ja kõndijatest.

Rõõmsad naiskad enne starti.

Levis info, et distants on hoopis 6,68 km, mistõttu arvestasin kogu jooksu valesti. Ja ka süda ei pea veel võistlusärevusele vastu. Kohe alguses ka teiste järel topates läks pulss 185 peale ja sealt alla ta ei tulnudki. Põhimõtteliselt nägin kellal ees enamiku ajast 194. Nähtavasti aitas adrenaliin peita tunnet, et tempo oli vale, sest tundsin end terve distantsi hästi. Pigem olen karmimaid jookse teinud oma trennide ajal.

Suutsin oma keskmise pulsiga 190 hoida selga sirgena, pea püsti ja naeratada ka päris lõpus. Samas tahtsin päris mitmele maha jäänule öelda: "Palun, võta tempo alla!". Nägin mitmeid, kes jooksid juba praktiliselt pea maad kündmas või siis valju häälega hingeldades. Karm...

Ütlesin kaasjooksjaile kohe alguses, nähes oma uskumatut pulssi, et täna pole minu päev. Ega olnudki. Rahvast oli liiga palju, pulsid kõrged, distants siiski 7,06. Aeg 47:40, koht 1539. 2377 seas. Keskmine pulss 190, max 197. Tempo: 6:45. Ka see tempo jääb mu senistele parimatele alla. Pole midagi!

Õppisin mitut asja: 1) Liiga suured rahvaspordiüritused pole minu jaoks. Eelistan väiksemaid ja edaspidi valin ka neid.

2) Tuleb käia rohkem võistlemas, et pulssi ka võistlustingimustes normaalsena hoida.

Anduri kinnitasin päris valesti, aga ajas asja ära.

Aga suured tänud korraldajatele! Väga suure asjaga on hakkama saadud. Kui norida, siis selle kallal, et finišieelne "ussina" looklemine Lauluväljaku mäest alla oli pisut liiast.

Puhkus samal õhtul kodus. Lõõgastav istutustöö. Maha sai prunus triloba ehk kolmehõlmaline mandlipuu. Väga ilus puu - soovin, et terve aed oleks neid täis!

Sääskedele söödaks! Õhtuloojangul koduuksel.

Jalad mäletavad!

Mul oli endale tõsine kava välja mõeldud, kuidas ma nädala kaupa hakkan Maijooksuni arenema. Arvestasin muidugi, et vastavalt enesetundele see muutub. Aga et see muutuks tšahhh! ja valmis... Noooh...

Eile siis jalutasin 3 minti soojenduseks ja hakkasin oma 3+7 skeemi taga ajama. Aga sörkida oli mõnus ja kerge ning mõtlesin, et no proovime 10 täis teha... või siis 15... olgu 22,5... või....

Kokku sörkisin ma hoopis 47 minutit. Kogu 50mindilise rännaku keskmine pulss oli..... parramparraaaaaaa... 163, max 174.

Toon siin jälle võrdluse ülemöödunud aastast, kui olin juba 2 kuud harjutanud. Siis oli sama aeg, ainult et keskmine pulss oli 180.

Kuid olen üsna kindel, et toona ma sörkisin märkimisväärselt kiiremini. Minu eesmärk oli hoida pulss madalal ja suuta võimalikult pikalt sörkida. Kurvastus on muidugi selles, et oma 3+7 skeemiga jõudsin ma kaugemale kui eile terve aeg sörkides. Ehk siis sörgisamm on mul aeglasem kui kiiresti kõndides. 3+7 skeemiga läbisin 5,2 km, eile ca 5,02.

Jalad igatahes mäletavad, et nad kunagi.. aasta tagasi jooksid. Hea mälu neil. Vähemalt edaspidi nüüd ei pea jalutamiste peale aega raiskama ja võin kohe sörkida. Saan vaikselt ka tempot teha, sest keskmine pulss 170 kanti ei tapaks ka veel ära.

Oot, kes see nüüd ütleski, et ma peaksin veel edasi jalutama?

Pildiklõps on siis võetud külalistest, kes siin möödunud nädalal külas käisid. Loodetavasti nad ei pahanda, et ma neid eksponeerin.

Ei viiiiiitsiiii...

Sama vana lugu. Aprillist tasase alguse saanud liikumine on oma hoo ära kaotanud. Hommikuvõimlemisi ei viitsi enam teha. Muidugi tuleb iseendaga arutleda, kui suur osa on selles väsimusel, kui suur osa laiskusel. Praegu on vahele jäänud juba 3-4 hommikut ja jääb ka vist homme vahele. Samas, kui mul on valida, kas panustada hommikuenergia võimlemisele, millele tahab järgneda esimene uinak, või tubadekoristusele, siis pigem valin viimase variandi.

Läbi häda püüan veel jalutada tund aega. Täna keskmine pulss 137. Tempo oli midagi 11 min / km kohta, mis minu jaoks on siiani kõrgeim kõnnitempo. Väga raske on juba seepärast, et kahekilone suhkrukotike surub mu põiele, mis tekitab iga 15 minuti tagant väga räige põieka (siinkohal jätame katki mõtte, kuidas see lahendatud saab).

Puhkeolekupulss on oma 20 löögi võrra suurenenud. Helgeimal hetkel oli see 54, nüüd 70-80 vahel. Istudes-lamades on kopsudel raske ja hingamine seetõttu ka veidi raskem. Lisaks surub see kahekilone suhkrukotike erinevatele organitele ja veresoontele. See, et ma suutsin uutes oludes kiirkõnnis hoida pulsi keskmiselt 137 peal, on lausa üllatav.

Aga tüdimus on küll peal juuubeee. Ülejärgmine nädal peaks kohalik ujula naasema suvepuhkuselt, nii et äkki saab sealt lohutust. Kuigi kõlab, et külje keeramine on juba piinav (tegelikult ärkan ma öösel iga kord selle peale üles ja teen seda paar minti ähkides), siis on hullemate raskusteni veel aega ja tahtejõuga saaks praegu veel 3 nädalat kindlasti rõõmsalt end pingutada.

Need tüütud jalutuskäigud...

... ja samas toredad.

Vaatasin, et alustasin oma kahetunniste retkedega 12. juulil. Seekord siis numbrites.

12.07 aeg 2:05, max 161, avg 142, 793 kcal.
17.07 2:05, max 148, avg 131, 681 kcal.

19.07 2:14, max 152, avg 135, 776 kcal.

22.07 2:00, max 187 (võõras koer tuli ründama), avg 143, 765 kcal.

24.07 2:24, max 149, avg 129, 769 kcal.

27.07 2:13, max 163, avg 145, 868 kcal.

28.07 2:15, max 154, avg 136, 788 kcal.

30.07 2:12, max 151, avg 130, 718 kcal.

31.07 2:08, max 155, avg 143, 821 kcal.

01.08 2:11, max 156, avg 142, 833 kcal.

02.08 2:16, max 156, avg 135, 785 kcal.

Kaloriarvestus on eilseni ekslik, sest tuli meelde, et kella profiilis on sees andmed, mil ma veel peenike ja sportlik olin. Ehk siis kaalu vedasin 15 kilo võrra ülespoole ja rahuolekupulsi oma paarikümne löögi võrra samuti. Usutavasti peaksid need muudatused kaloriarvestust suurenema. Täna nähtavasti ei kontrolli, sest läbin taas maga, lama ja ära tee midagi - päevakava.

Keskmised pulsid on ka mitteadekvaatsed. Ehk siis, kui avg on olnud kõrge, siis olen suutnud reipalt kõndida, kui aga madal, siis olen järsku ära väsinud ja väga aeglaselt lonkima jäänud.

Kahe tunniga võiks veel kuu vastu pidada, kuid ei tea ennustada, kui raskeks mul minna võib. Praegu on tore. Majast jääb tunni kaugusele 3 allikat. Tund kõmbin allikani, joodan koera, sulistan ise sees ja siis tunnike tagasi. Olen mitmeid eri marsruute katsetanud. Kuid ma muidugi eelistaks tund aega rahulikult sörkida kui et kaks tundi aeglaselt surnuks peksta, kuid sellest võib hakata unistama tulevikus.

Kaks päeva olen hommikuvõimlemisest viilinud. Tundub, et keha vajab väikest puhkust vahelduseks. Saab tehtud!

Foto siis ühe allika äärest kahe taksiga. Tehtud 22. mail ehk siis kui ma veel oma 6 kilo kergem olin :)

Kui palju võib?

See küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud 7 kuu jooksul. Ehk siis, kui palju võib rase trenni teha-liikuda. Pole ka nii palju arste tülitanud, et leida, kes oleks selle küsimusega lähemalt kokku puutunud. Seega on kõigi muude arstide kõige ohutum soovitus lasta teha minimaalselt.

Soovitused: jalutada (5 km päevas), ujuda, joogas osaleda. Jooksmise kohta ei osata midagi öelda, seega pigem keelatakse. Samuti on keelatud võimalikud ohtlikud alad nagu rulluisutamine (kukkumisoht), ratsutamine (põrutamine) jne.

Hommikuvõimlemistega olen imekombel siiani vastu pidanud (al aprillist) ja jalutuskäikudega samuti. Hommikuvõimlemised on veninud sips üle tunni aja. Jalutuskäigud on veninud kahetunnisteks (vahel ka veidi peale). Kilomeetreid tuleb selles käigus 10-11 kanti. Tempo on vastavalt enesetundele. Enamjaolt lähen siiski kiirkõnnis, kuid kui kõht toonusesse viskab, siis tuleb tempot alla tuua. Ja üldiselt on see kahetunnine trett jaotatud kahte ossa. Tund aega kõnnin kuhugi kohaliku jõeni, joodan koera ja siis tagasi. Eile: 2:13 h, keskmine pulss 145, kaloreid põletatud: 868.

Ja sellise kavaga olen suutnud hoida möödunud kuu kaalutõusu 1,8 kg peal. Kui liigutaks poole vähem, siis oleks tõus üle 4 kg (ära proovitud).
Arst ütles viimasel visiidil, et 5 km päevas piisab. Ei hakanud vaidlema, et mulle siiski ei piisa. Päeval mul pole jaksu teha muud, kui magada ja süüa. Kui ma jalutaks vaid 5 km, siis paisuksin nagu pärmitainas. Ja paisuksin mina, mitte kõhuelanik. Tema kaalutõus kuus ulatub nüüd maksimaalselt ühe kiloni.
Vedeliku- ja verekogused kehas on saavutanud tõenäoliselt juba oma maksimumi ja neid ei saa ka süüdistada. Seega on igasugune tõus siiski puhtalt minu "süü". Rääkimata sellest, et minu praegune +15 kg on enamiku sünnitajate kaal, kuid mul on veel 2 kuud minna.

Seega tuleb teha nii nagu ikka - enesetunde järgi. Kui ei jõua, siis magan. Kui jõuan, siis 3 tundi päevas liikumist. Võhma igatahes on rohkem kui mõni kuu tagasi. Iseasi, kui kaua ma selles tempos vastu pean. Endale lubasin, et kui septembri alguseni välja vean, siis olen tubli küll!

Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

159. päev, jälle tavaline

Täna 45:02,8 minti. Edasi-tagasi enam-vähem sekundipealt sama kiiresti, tagasi ehk 2 sekki aeglasem. Üle 6 km sips. AVG 166, A 162, B 170.
Taastumine autos istudes: 167, 128, 118. Taastus ca 45 seki peal. Väga kerge taaskord.

157. päev, tavaline

Täna 30 minti, kui õigesti lugesin, siis tempos 170 sammu minutis, väga kerge. AVG 167, A 15:00, 163, B 14:36, 171.
Üritasin tagasiteel hr piksevardaga võidu teha, jäin loomulikult haledalt alla. Kogu moos.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

149. päev, tasakaal paigast

Hmm... Eelmisel nädalal tabas mind jooksuülevoolavus ehk siis ainult trenni-trenni-trenni, nägin jooksmist unes, mõtlesin ärgates ja magama jäädes ainult jooksule. Ja siis jäi lumevangistuse tõttu sellesse suurde eufooriasse auk ning kukkusin täiesti teise äärmusesse.

Oma rõõmsad päevad vangistuses veetsin kurguni süües ja laiseldes.... no ja siis ei tahtnud ma trennist enam midagi kuulda. Absoluutselt. Pea liiva all, uks saja tabalukuga kinni, käed-jalad seotud.... Jubeeee... Üks auk teise otsas.

Täiesti vägisi ajasin end täna välja. Ja kui pulsid kargasid praktiliselt kohe üle 170, 180 ligi, siis tundsin lausa viha, et mille kuradi pärast ma siis seda teen?!? Mõned päevad jäävad vahele ja nagu mitte mingit baasi pole all, kõik käega pühitud. Raske. Autod ajavad närvi. Tuul on vastu. Jalad rasked. Pulss kõrge. Pettumus aina kasvab.

Aga 35 minti sai tehtud ja enesetunne taas üle mitme päeva hea ja kaalukauss natukenegi balanssi tagasi liigutatud. Kui seda ei tee, siis õgin aga edasi.... AVG 176, A 175, B 179.

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

133. päev, karges lumes

Jah, fartlek on kogu treening, aga kuna jooksukiirendus on kole sõna ja liiga pikk kirjutada, siis meeldib mulle kiirema jooksu kohta, mis on lühiajaline ja peidetud pikka jooksu, öelda fartlek. Nummim ikka ju! Fartlek-fartlekid.

Kuna üleeile oli raske treening, siis selge see, et eile pidi hea olema. Nii oligi. Täna samuti kerge. Tänast rasket teelesaamist varjutasid eileöised eluhullud-ulmelised sündmused. Kõigepealt tants kikivarvul (jälle mu kontsajamad) päkkade surmani, lisaks kolmeni emotsionaalselt... oeh.. väga rasked üleelamised. Seega oli küllaltki raske end teele seada. Viis tundi und on minu jaoks ilmselgelt vähe.

Olin omadega paistes, kuid üsna pea ülikarges lumest sädelevas ilmas lonkides hakkas ka enesetunne paranema. Jälgisin end veidi ka kõrvalt. Pulss, mil ma pole suuteline enam kaaslasega rääkima on juba ca 145.

Koguaeg 41 minti. Minnes 20:12, tagasi 20:48. A avg 159 (20 minti alla 160se pulsiga - olen loomulikult väga rahul), B avg 162,3. Kogukeskmine 161 - vau! Distants ca 5,2 km.

Lõppu mõned jooksuharjutused.

132. päev, fartlek taas

F 9' + 4x30''/ 3' + 7x30'' / 2' 30'' - Meli valem, mille kohta pole mul aimugi, mis see tähendab.. Aga väidetavalt ma seda täna tegin.

Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.

Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.

Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....

Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."

126. päev, edasi!

Veel üks.

Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

120. päev, nullis tagasi

Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.

Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.

Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.

Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

103. päev, elu esimene fartlek

Tänane fartlek oli sissejuhatuseks päris jooksumaailma :) põhimõte on Meli fartlekil iseenesest lihtne: esiteks aitab see treening kohaneda tugevamate treeningutega ja teiseks valmistab organismi ette suuremateks koormusteks. Nii sissejuhatav nö soojendussörk kui ka põhitempost kiiremate jooksude järel joostav osa peaks olema tavalisest sörkjooksust kiirem ja seda tempot peab jõudma säilitada treeningu lõpuni. Sama põhimõte kehtib kiiretel jooksudel hea ja tiheda jooksurütmi säilitamisel koos enese jooksutehnika kontrollimisega. Esimese fartleki skeem oli järgmine: 9' + 8x30" / 2' 30" . Viimane sutsakas oli täna 40 sekki. Pärast väikest pausi lõppu veel JH 4x50m/50m + K 4x50m/50m ja lõdvestussörk autoni ca 6 minti.
Fartleki AVG vastutuules minnes 170 ja tulles teine pool 180, kokku 175. Taastumine: 191, 180, 154 max pulss 191, taastus 2.23.

Ei miskit rasket, ookaa. Olin täna maru asjalik, hakkamist täis ja sain kõigega kenasti toime vaatamata Meli korduvatele lootusetutele üritustele eest ära joosta :)