What do I do now?

Vihjeid on olnud kogu aeg ja juttu, et varsti kirjutan, kui "aega on", aga tegudeni pole jõutud.
Kuid lõpuks ometi - mis toimub?

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et loobusin jooksutreeningutest. Ühest küljest on tõsi, aga sada protsenti mitte - nagu alati.

Ma ei tee tõesti enam sihipäraseid ja raskeid jooksutrenne, mille eesmärk oli ikka kiiremini ja kaugemale. Tõde on see, et tipptasemel (mis siis, et minu tipp on teiste põhi) trennitegu on väga raske, nõuab pühendumist ja väga palju enesepiitsutamist.

Alustasin ca novembrist igahommikuste võimlemistega, mida ma olen fännanud ja teinud vahelduva eduga juba aastaid. Seda tõestab ka mu kolme aasta tagune postitus.

Novembrist tänase päevani olen haiguspausidega teinud praktiliselt igal jumala hommikul võimlemist. Ülevaade sellest on SIIN.

Minu asend tööl lõunati.

Tegelikult pean ma minema poindi juurde jõudmiseks veel tagasi.

Teatavasti vahetasin augustis töökohta ja asusin kodukontorist ja metsade vahelt tööle Rakveres ja Aqva spaas. Kuigi turvaliste seinte vahelt väljaminek tundus esiti pigem taandareng (vähem aega endaga tegeleda, rohkem inimeste ja intriigide keskel, oma kodust ja turvalisusest eemal), siis tegelikult olen ma selle kaheksa kuu jooksul teinud päris suure vaimse hüppe edasi.

Kuid alguses oli olukord päris raske. Ma püüdsin keerulistes oludes leida taas oma rütmi ja võimaluse olla tervislik. Esimesed kuud läksid pigem taktis tort-iga-päeva-tähistamiseks, vähe kodus, tööd palju, palju-palju haiguseid. Kuid hakkasin tasapisi vastu murdma. Loobusin lihast 13. septembril. Samal ajal ka täielikult alkoholist (minu jaoks oli see väga kerge, sest ma pole kunagi elus purjuski olnud ega oska seda igatseda ning mõned klaasid veini aastas polnud just väga suur kaotus).

Seejärel alustasin igahommikuste kehaäratamistega.

Järgmisena asusin väga palju lugema.

Hakkasin rohkem oma aega kontrollima. Haarasin sellega üleüldse oma elu üle ohjad. Ma ei lasknud end juhtida tühisusel, vaid enda täpsetel soovidel. Seetõttu jäid paljud asjad unarusse - suur uimerdamine internetis, blogimine, telekavaatamine jne. Tühistest asjadest mul kahju pole :) Kui ma avastan ennast ka praegu tegelemas millegagi, millel pole väärtust, siis ma teadustan seda endale ja teen midagi sihipärast.

Piltide vahtimine või sihitu surfamine ei arenda mind mitte kuidagi. Kui ka lasen end käest, siis taipan teadustada, et ma tegutsen sihitult ning võtan endale ette midagi kasulikku. Ehk siis loen, kirjutan, teen süüa, lähen trenni - mida iganes. Kõik, mis on kasulik ja hea mulle ning teistele.

Otsutasin, et tuleb rohkem elada SIIN ja PRAEGU.

Olen terve elu mõelnud, et kui kunagi on rohkem aega, siis... kui ma kunagi suudan, siis... See on BULLSHIT.

Aega ei saa olema kunagi rohkem ja aeg ise ei muuda kedagi lihtsalt vägevamaks ja võimekamaks. Valik on lihtne - kas teed seda NÜÜD või sobivat momenti ei saabugi.

Ma unistasin kogu aeg, et hakkan raamatuid kirjutama... kunagi.... Selle asemel ma OTSUSTASIN, et ma hakkan kirjutama NÜÜD. Praegu olen oma teise jutustuse juures ja olen seadnud eesmärgiks selle mai lõpuks valmis saada. Nui neljaks :o)

Lihast loobusin samamoodi päevapealt. See ei ole siiani mingeid raskuseid valmistanud.

Tasapisi jõudsin oma tundmustes selleni, et ma ei saa ennast vastumeelselt ja vägisi sundima asju teha. Jooksmine seda minu jaoks oli. Ma räägin siis rasketest jooksutrennidest (fartlek, lõigud, JH jne).
Ma loobusin enese sundimisest. Ma jooksen nii, et mul oleks hea. Kui tahan, lähen hoopis joogatrenni, ujuma või hakkan äkki veel jõusaaliski käima!

Hommikuvõimlemiseks ei pea ma end vastumeelselt sundima - ma ootan seda. Seega pole küsimus laiskuses, vaid selles, mida minu keha tegelikult soovib.
Raskeid jooksutrenne mitte.

Kerged jooksud meeldivad mulle siiani :)

Loomulikult tuleb end tagant sundida, kuid mitte vastumeelselt ja läbi suurte raskuste.

Olen endaga leidnud suurema kontakti ja olen päris õnnelik. Ma tunnen end oma kehas hästi ja ma olen tasakaalukam. Lubama ei hakka, kuid õnnest võin kirjutada pikemalt teinekordki.

Armastust!

Mõned mõtted

Blogi tiksub mul kogu aeg kuklas... nagu ka mu inglisekeelne blogi... ja üks tööalane blogi... ja mu kodulehekülg... ja ajaleht... ja Tervis Pluss... oh issand!

Minu käesolev probleem on pigem see, et mul on raske end kokku võtta, sest on niivõrd palju emotsioone ja juhtumisi viimastel kuudel olnud, mis on mu tasakaalu üsna paigast löönud. Rääkimata sellest, et ma tervenen nüüd selle aasta... viiendast, kuuendast haigusest??

Seekord siis kerge häälemure, suur nohu jälle, väsimus. Õnneks juba parem.

Ma ei saa aru, kas ma olen nagu laps, kes sattus lasteaeda ja nüüd korjab üles ja elab läbi igasugu haiguseid? Siiani istusin 6 aastat turvalise metsa sees ja käisin mõned korrad nädalas inimestega suhtlemas. Nüüd aga igal kuul haige olnud, mis on kergelt frustreeriv.

Kuigi olen ühest küljest sisse elanud ja harjunud, siis teisest küljest kasvan ikkagi läbi valude edasi. Suurimaks üllatuseks on mulle olnud inimesed... Ma olen alati arvanud, et ma olen üsna paksu nahaga ja väheusaldav, kuid nüüd ma ei saa enam millestki aru. Olen hakanud mõtlema, et ma elasin oma maamajas justkui suures kookonis, põimituna õndsusest, ühes rahu ja tasakaaluga. Tulles linna, puutudes igapäevaselt kokku kümnete eri iseloomude ja küllalt kammitsevate kontoriseintega, siis tunnen end nagu väike tüdruk esimest korda laias maailmas.

Ma kõnnin tavaliselt naeratus näol ringi (minu jaoks on see loomulik olek) ja vahel muigan klemmid päris kõrvuni, sest paljud asjad teevad südame väga soojaks. Kuid nüüd olen hakanud kartma, et äkki mõeldakse, et ma olen midagi korda saatnud, sest see naerev kakuke tekitab kõrvaltvaatajais alati küsivaid nägusid.

Lisaks olen tundnud, et minu siirast heatahtlikkust kasutatakse ära, mis on tekitanud minus suurt kurbust ja samas piinlikkust, et ma nii kergelt inimesi usun ja usaldan.

Harjumatu on see, et on inimesi, kes ei taha sulle vastata, kui sa nende vastu huvi tunned... Harjumatu, et sa pead järjepidevalt kõiki tülitama ja kurjem olema, et sinu hääl ja soovid loeksid.

Ma ei räägi hetkel töökaaslastest (kellest mõnega ma läheksin kohe homnepäev sõtta sanitariks!!), aga kokkupuuteid on olnud siin küllalt.

Kui mulle on varem korratud, et ma olen liiga järsk ja otsekohene, siis ma olen hakanud end tundma hoopis väga haprana. Ja ma tunnen, et ma pean muutuma järjest tõsisemaks ja karmimaks, et selle kõige keskel ellu jääda.

Sellised muutused käivad väga aeglaselt ja märkamatult ning mul on kahju, kui see ka minuga juhtub.

Mul tunne, et kõik peaksid hoopis maale siirduma... Inimestel on vaja rahu, endaga olemist, endaks saamist ja jäämist, mitte teiste matkimist. See on teaduslikult tõestatud, et inimesed armastavad pigem massiga koos liikuda, kartes jääda oma arvamusega üksi (Elisabeth Noelle-Neumann The Spiral of silence).

Kui ma tavaliselt olen ikka positiivne ja rõõmus, siis praegu on mul selline natuke nukram periood, aga küll see läheb üle. Kui päris hea olla ja argised kiired möödas, siis proovin hakata teadlikumalt enda ja ümbritsevaga tegelema. Hetkel kogun selle jaoks ka infot. Osho on läbi, Gunnar Aarma käsil, Luule Viilma ees.

Lõpetuseks üks tuntud laul ka:

Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik koidab See minu mina mitte keegi, mu teadvus koidab Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe R: Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Kui õues vihmutab ja ilmad on hoopis külmad Siis võtaks pöidla, pistaks põske ja suleks silmad Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe Kuhu lähed, oo tavade tundija kelle viia jääb viimane rõõm See mis ainuke ülesse sundija ära hingede jahtunud lõõm Kostab kõrvu sealt hirmude toast tema hääl, mis meid endaga hõikab Neid kes taganend keelust ja loast kestev igatsus nuudliteks lõikab Kõik see mul muret suurt ei teegi kui suvi saabub Siis Kanaari saare lahes mu mõte maabub Ka seal ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe