Hommikuvõimlemine õues

Käesolevad ilmad soosivad liikumist kahe käega ja jääda tuppa teleka ette või arvuti taha on lausa seadusevastane. Kriminaalse tegevuse poole kaldub ka harjutamine siseruumides. Leevendavateks asjaoludeks on vaid linnaõhk, kuigi ka Tallinnas leidub metsatukki, kus koibi sirutamas käia.

Aga õnnega koos on need, kelle maja asubki metsa ääres, suurtest teedest kaugel ja uudistavate pilkude alt väljas. Nagu mulgi.

Kuigi jalutamine on endiselt küllalt keerukas ettevõtmine (sealhulgas naabrikoera probleemid) ja viimasel ajal üldse pole selleks võhma jagunud, siis vähemalt hommikuvõimlemiseks annab aega pigistada. Seejuures on mul mõned reeglid:

1. Kui enesetunne on kehv, väsimus on suur või lihtsalt pole jaksu, siis ennast sundima ei hakka.

2. Kui päevas on plaanis pikemad kõndimised, seiklemised Tallinna ühistranspordiga, siis ennast sundima jällegi ei hakka.

3. Kui ilm on soe, teen võimlemist õues.

Koht tavaliselt päikese käes, et esmalt oleks soojem ja pärast rõõmsam.

Lebomatt maha, sest hommikune kaste võib mu poolspagaadi ajada nii libedaks, et lõpetan spagaadis jumalat appi karjudes.

Nägu suunaga päikese poole nagu päikesepatarei, et koguda energiat.

Alustan ülevalt ja liigun alla, segamini lihasharjutused ja -venitused.

Ideaalis võiks keskenduda harjutustele või siis mõelda ilusaid mõtteid, mida soovida endale ja lähedastele. Juurde võiks panna usu, et lähedal olevad taimed koguvad heatahtlikke mõtteid, saadavad selle energia universumisse ja universumi suur peegel peegeldab need harjutajale tagasi. Hea idee ju!

Kuid tavainimesena lähevad ka minu mõtted tööasjadele ja häirima jäänud küsimustele, kuid üritan need vägisi peast visata, et kogu see energia, mis ümbritseb hommikust organismi kanalite avamist, oleks võimalikult ühesuunaline.

Umbes 2 aastat tagasi tegime ühe nõelraviarstiga Lõuna-Eesti voorte vahel qi-gongi (loe ši-gunni). Qi-gong seisneb aeglases ja rahulikus nn energiate liigutamises. Kuna ma eelistan pigem harjutamist, mis ajab võhmale, siis qi-gongi pole ma oma kavva lisanud. Kuid toona oli see päris eriline kogemus. Ronisime ühe kõrgema künka otsa, päike oli õhtueelselt madal, ümberringi vaikus. Liigutasime aeglaselt ja vastavalt konkreetsele harjutusele käsi, pead, jalgu jne. Tegelikult saab seda mingil määral muu eelneva jura kõrval näha meie toonasest videoblogist, mida siis oma Lõuna-Eesti reisil sõbrannaga pidasime: http://www.youtube.com/watch?v=2Xw7CFSU4RY Kindlasti vajaks taaskogemist.

Linnulaul, sahisevad puud, värske õhk, lõhnav kaste, soe päike ja liigutamine, mis sunnib üha intensiivsemalt seda kõike sisse hingama ja imama. Välja, ma ütlen, peab minema!

Täna siis 40 minutit, keskmise pulsiga 130, max 178, kaloreid läks 208.

Veel paar reeglit:

1. Kui hommikul kohe end liikuma ei sunni, siis jäädki istuma ja õhtul end sundida on juba palju raskem.

2. Hommikune võimlemine õues annab väga tugeva laengu terveks päevaks.

Nii palju siis tänastest filosoofiaminutitest :o)