What do I do now?

Vihjeid on olnud kogu aeg ja juttu, et varsti kirjutan, kui "aega on", aga tegudeni pole jõutud.
Kuid lõpuks ometi - mis toimub?

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et loobusin jooksutreeningutest. Ühest küljest on tõsi, aga sada protsenti mitte - nagu alati.

Ma ei tee tõesti enam sihipäraseid ja raskeid jooksutrenne, mille eesmärk oli ikka kiiremini ja kaugemale. Tõde on see, et tipptasemel (mis siis, et minu tipp on teiste põhi) trennitegu on väga raske, nõuab pühendumist ja väga palju enesepiitsutamist.

Alustasin ca novembrist igahommikuste võimlemistega, mida ma olen fännanud ja teinud vahelduva eduga juba aastaid. Seda tõestab ka mu kolme aasta tagune postitus.

Novembrist tänase päevani olen haiguspausidega teinud praktiliselt igal jumala hommikul võimlemist. Ülevaade sellest on SIIN.

Minu asend tööl lõunati.

Tegelikult pean ma minema poindi juurde jõudmiseks veel tagasi.

Teatavasti vahetasin augustis töökohta ja asusin kodukontorist ja metsade vahelt tööle Rakveres ja Aqva spaas. Kuigi turvaliste seinte vahelt väljaminek tundus esiti pigem taandareng (vähem aega endaga tegeleda, rohkem inimeste ja intriigide keskel, oma kodust ja turvalisusest eemal), siis tegelikult olen ma selle kaheksa kuu jooksul teinud päris suure vaimse hüppe edasi.

Kuid alguses oli olukord päris raske. Ma püüdsin keerulistes oludes leida taas oma rütmi ja võimaluse olla tervislik. Esimesed kuud läksid pigem taktis tort-iga-päeva-tähistamiseks, vähe kodus, tööd palju, palju-palju haiguseid. Kuid hakkasin tasapisi vastu murdma. Loobusin lihast 13. septembril. Samal ajal ka täielikult alkoholist (minu jaoks oli see väga kerge, sest ma pole kunagi elus purjuski olnud ega oska seda igatseda ning mõned klaasid veini aastas polnud just väga suur kaotus).

Seejärel alustasin igahommikuste kehaäratamistega.

Järgmisena asusin väga palju lugema.

Hakkasin rohkem oma aega kontrollima. Haarasin sellega üleüldse oma elu üle ohjad. Ma ei lasknud end juhtida tühisusel, vaid enda täpsetel soovidel. Seetõttu jäid paljud asjad unarusse - suur uimerdamine internetis, blogimine, telekavaatamine jne. Tühistest asjadest mul kahju pole :) Kui ma avastan ennast ka praegu tegelemas millegagi, millel pole väärtust, siis ma teadustan seda endale ja teen midagi sihipärast.

Piltide vahtimine või sihitu surfamine ei arenda mind mitte kuidagi. Kui ka lasen end käest, siis taipan teadustada, et ma tegutsen sihitult ning võtan endale ette midagi kasulikku. Ehk siis loen, kirjutan, teen süüa, lähen trenni - mida iganes. Kõik, mis on kasulik ja hea mulle ning teistele.

Otsutasin, et tuleb rohkem elada SIIN ja PRAEGU.

Olen terve elu mõelnud, et kui kunagi on rohkem aega, siis... kui ma kunagi suudan, siis... See on BULLSHIT.

Aega ei saa olema kunagi rohkem ja aeg ise ei muuda kedagi lihtsalt vägevamaks ja võimekamaks. Valik on lihtne - kas teed seda NÜÜD või sobivat momenti ei saabugi.

Ma unistasin kogu aeg, et hakkan raamatuid kirjutama... kunagi.... Selle asemel ma OTSUSTASIN, et ma hakkan kirjutama NÜÜD. Praegu olen oma teise jutustuse juures ja olen seadnud eesmärgiks selle mai lõpuks valmis saada. Nui neljaks :o)

Lihast loobusin samamoodi päevapealt. See ei ole siiani mingeid raskuseid valmistanud.

Tasapisi jõudsin oma tundmustes selleni, et ma ei saa ennast vastumeelselt ja vägisi sundima asju teha. Jooksmine seda minu jaoks oli. Ma räägin siis rasketest jooksutrennidest (fartlek, lõigud, JH jne).
Ma loobusin enese sundimisest. Ma jooksen nii, et mul oleks hea. Kui tahan, lähen hoopis joogatrenni, ujuma või hakkan äkki veel jõusaaliski käima!

Hommikuvõimlemiseks ei pea ma end vastumeelselt sundima - ma ootan seda. Seega pole küsimus laiskuses, vaid selles, mida minu keha tegelikult soovib.
Raskeid jooksutrenne mitte.

Kerged jooksud meeldivad mulle siiani :)

Loomulikult tuleb end tagant sundida, kuid mitte vastumeelselt ja läbi suurte raskuste.

Olen endaga leidnud suurema kontakti ja olen päris õnnelik. Ma tunnen end oma kehas hästi ja ma olen tasakaalukam. Lubama ei hakka, kuid õnnest võin kirjutada pikemalt teinekordki.

Armastust!

Video: minu igahommikune võimlemine

Tegelesin joogaga ca 12-13-aastaselt. Olen hommikuvõimlemisi aeg-ajalt ikka teinud ja pikki perioode. Eriti viimastel aastatel. Olen nüüd viimased 4 kuud praktiliselt igal hommikul teinud võimlemiskava. Esialgu 10-15minutiline kava on nüüd veninud 50-70minutiliseks ja on pannud mind lausa vaimustuma, milleks keha võimeline on.

Võtsin selle videona üles. Teen kõik asjad kiirelt läbi, kuid tegelikult tuleb sooritada kõike VÄGA rahulikult, aeglaselt, keskendudes. Ära vaata sel ajal telekat, lobise ega tegele muu kõrvalisega. See on sinu ja su keha aeg. See on keha äratamise aeg.

Hommikuvõimlemine
Selle eesmärk on lihtsalt keha äratamine, oma kehast teadlikumaks saamine. See ei ole võhmatuks kargamiseks, kaalulangetamiseks, lihasmassi kasvatamiseks. "Keha äratamise" programm ongi keha äratamiseks ja saab kindlasti algtõukeks sellele, et tahad rohkem enda eest hoolt kanda ja tunned end kogu päeva jooksul... valmis olevana!

NB!
Tee neid harjutusi, mis meeldivad.
Tee tunde järgi.
Tee nii palju kui viitsid ja tahad.
Ära pinguta üle, tee mõnu ja naudinguga.
Alusta kas või kahest harjutusest. Võta järgmine juurde, kui tunned, et jääb väheks. Vali harjutused, mida TAHAD teha ja teed põnevusega.

Loomulikult pole selle seeria puhul juttu iga lihaskonna läbivõtmisest, reeglitest ja muust, mida kõik treenerid taga ajavad. Kava eesmärk on lihtsalt - liikumine!

Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

Hommikuvõimlemine õues

Käesolevad ilmad soosivad liikumist kahe käega ja jääda tuppa teleka ette või arvuti taha on lausa seadusevastane. Kriminaalse tegevuse poole kaldub ka harjutamine siseruumides. Leevendavateks asjaoludeks on vaid linnaõhk, kuigi ka Tallinnas leidub metsatukki, kus koibi sirutamas käia.

Aga õnnega koos on need, kelle maja asubki metsa ääres, suurtest teedest kaugel ja uudistavate pilkude alt väljas. Nagu mulgi.

Kuigi jalutamine on endiselt küllalt keerukas ettevõtmine (sealhulgas naabrikoera probleemid) ja viimasel ajal üldse pole selleks võhma jagunud, siis vähemalt hommikuvõimlemiseks annab aega pigistada. Seejuures on mul mõned reeglid:

1. Kui enesetunne on kehv, väsimus on suur või lihtsalt pole jaksu, siis ennast sundima ei hakka.

2. Kui päevas on plaanis pikemad kõndimised, seiklemised Tallinna ühistranspordiga, siis ennast sundima jällegi ei hakka.

3. Kui ilm on soe, teen võimlemist õues.

Koht tavaliselt päikese käes, et esmalt oleks soojem ja pärast rõõmsam.

Lebomatt maha, sest hommikune kaste võib mu poolspagaadi ajada nii libedaks, et lõpetan spagaadis jumalat appi karjudes.

Nägu suunaga päikese poole nagu päikesepatarei, et koguda energiat.

Alustan ülevalt ja liigun alla, segamini lihasharjutused ja -venitused.

Ideaalis võiks keskenduda harjutustele või siis mõelda ilusaid mõtteid, mida soovida endale ja lähedastele. Juurde võiks panna usu, et lähedal olevad taimed koguvad heatahtlikke mõtteid, saadavad selle energia universumisse ja universumi suur peegel peegeldab need harjutajale tagasi. Hea idee ju!

Kuid tavainimesena lähevad ka minu mõtted tööasjadele ja häirima jäänud küsimustele, kuid üritan need vägisi peast visata, et kogu see energia, mis ümbritseb hommikust organismi kanalite avamist, oleks võimalikult ühesuunaline.

Umbes 2 aastat tagasi tegime ühe nõelraviarstiga Lõuna-Eesti voorte vahel qi-gongi (loe ši-gunni). Qi-gong seisneb aeglases ja rahulikus nn energiate liigutamises. Kuna ma eelistan pigem harjutamist, mis ajab võhmale, siis qi-gongi pole ma oma kavva lisanud. Kuid toona oli see päris eriline kogemus. Ronisime ühe kõrgema künka otsa, päike oli õhtueelselt madal, ümberringi vaikus. Liigutasime aeglaselt ja vastavalt konkreetsele harjutusele käsi, pead, jalgu jne. Tegelikult saab seda mingil määral muu eelneva jura kõrval näha meie toonasest videoblogist, mida siis oma Lõuna-Eesti reisil sõbrannaga pidasime: http://www.youtube.com/watch?v=2Xw7CFSU4RY Kindlasti vajaks taaskogemist.

Linnulaul, sahisevad puud, värske õhk, lõhnav kaste, soe päike ja liigutamine, mis sunnib üha intensiivsemalt seda kõike sisse hingama ja imama. Välja, ma ütlen, peab minema!

Täna siis 40 minutit, keskmise pulsiga 130, max 178, kaloreid läks 208.

Veel paar reeglit:

1. Kui hommikul kohe end liikuma ei sunni, siis jäädki istuma ja õhtul end sundida on juba palju raskem.

2. Hommikune võimlemine õues annab väga tugeva laengu terveks päevaks.

Nii palju siis tänastest filosoofiaminutitest :o)

Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!

175. päev, pudrufartlek

Eile oli puhkus (hommikuvõimlemisega), täna ilmselgelt mitte. Fartlek. Soojendus 9 minti, mis pidi olema juba keskmisel pulsil 175. Jooksin paar minti kellata ette ning pidin kurja vaeva nägema, et kohe algul pulssi 170lgi hoida - uskumatu, eks ole. Kuid ei läinud palju aega, et seda 180lt juba alla hakata kiskuma. Järgnes siis 10x 30 sekki kiirendust (fartlekki :o) 2.30se vahega.

Nii ülevoolavalt raske oli viimati 10 km oktoobris elu eest joostes. Kohe ikka väga raske. Rääkimata sellest, et jalge all oli TÄIELIK puder või parema variandina suured traktorirööpad, kus sai ka pigem tippida kui joosta. Puder mis puder. Vahepeal jalg ikka tõsiselt vänderdas ja väänles all, kuid mul on hea komme jääda alati püsti ning hoiduda purunemiseni väändumisest.

Pulsid pärast iga 30 seki lõppu: 186, 190, 192, 195, 194, 191, 189 (siin oli puhta puder ja aeglasem kiirem), 193, 192, 193.
Koguaeg: 36:40, keskmine pulss 182. Max 196 millalgi, aga siis oli ka päris hull juba olla. Km ca 5,5.

Taastumine autos istudes kohe pärast viimast kiirendust: 192+167+135, 119ni jõudis 2:20l.

Ja kes leiab värskest Tervis Plussist minust 5 fotot, on väga tähelepanelik!

173. päev Tallinna spordihallis

Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.

Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.

Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180

Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.

Igatahes oli hää!

172. päev pole üldse hea päev

Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.

Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.

Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.

Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.

Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.

See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?

Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.

Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!

Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183

171. päev, öösörk

Täna sai taas kaaslase kaasa haaratud ja seda uskumatul kombel terveks teeks, mida oli küll vaid 5,2 km jagu. Küll aga ei teadnud ma, mida täna teha, sest homme oli plaanis Tallinnas teatud hallis suurem trenn ette võtta, aga see jäi ootamatult ära.

Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.

Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.

Meeldis!

Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.

Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...

170. päev, hommikuvõimlemisest

Hakkan nüüd jaanuarist üles märkima ka oma hommikusi võimlemisi, mida tegelikult olen teinud järjepidavalt minimaalselt praegu kuu jagu, aga vahelduva eduga ka enne.

Täna kontrollisin ka ära, kui kaua aega läheb ja mis pulss on. Avg 115, max 148. Aeg 30 min. Ühesõnaga väga vaikne äratus. Alustan ülevalt ja liigun alla. Venitused ja ringid kaelale, käeringid-vehkimised-venitamised, puusaringid, küljevenitused-painutused 100x, painutused ette seljale 100x, jalavenitused, spagaadiharjutus (mis meenutab rohkem lihtsalt harkisjalu seismist), venitused seljale ja jalgadele (istumine jalad sirgelt, pea vastu põlvi nt), turilseis jalaharjutustega, säärelihaseharjutused 60x, 10 vedelat kätekõverdust, 100 kõhulihast, 100 kükki endamoodi.

Ja jälle vonks olla! Tegu on omaloominguga ja täielikult vastavalt tunnetele, kuidas hea ja parem on. Tegu puhtalt aeroobse treeninguga, lihaseid ei arenda nendega juba ammu. Varem tegin 350 kõhulihast ja polnud piuksugi, aga lõpuks muutub see tulutuks ja hakkab seljale. Nüüd teen lihtsalt 100 seljale ja 100 kõhule, et midagigi tehtud oleks.

Täna ootab ees veel ujumine. Eks siis jõuab õhtul veel täiendada, mis ja kuidas.

Edit: Ujumine tehtud, seekord korralikult loetud 1250 m ehk 50 basseiniotsakest. Aeg 40:10. Imelik, et tänane 1250 on möödunud nädala 1250st lausa 5 minti kiirem. Aga täna ma tegin ka tempokamalt. Suutsin keskmise pulsi lausa 149 peale viia, max lausa 169.
I 250 m 7:44
II 7:54
III 8:12
IV 8:10
V 8:05
Üritasin küll viimased kaks 10list otsa tempokamalt teha, aga no vot ei jõudnud. Käsi kiskus ka 30. ringi kandis krampi, üle pika aja.

Rahvast oli palju, kes plärtsatasid kloorivett hingetorru ja põsekoobastesse. Mõni rohkem tekitas küll laineid kui ujus, aga täitsa vahva oli sportivaid inimesi näha. Ja muidugi ähkivaid taadusid, kes kül panid suure hooga must kogu aeg mööda, aga iga 2 ringi tagant tõmbasid raskelt hinge, samal ajal kui mina järjepidevalt oma distantsi nühkisin :o) Olen tubli konnake!

169. päev, head uut, koerailm

Täna siis pidi pikema otsa päev olema. Kuna mingi plaan või "nali" oli, et tuleb 15 km, aga lõpuks tuli hoopis 8 km, siis pettununa lootuste petmisest vaatasin ise, mis saab ja teen (nagu kõik tüüpilised lollid treenitavad, kes ootavad tulemusi, aga teevad alatasa omaloomingut).

Pulss hüppas kahtlasel kombel juba 5. minutil 170 peale, imelik. Mõni aeg tagasi sai pidevalt 160ga liputatud, nüüd viimasel ajal mingi 170 teema tagasi tulnud. No see selleks. Ega ma teada saanudki, mis sellest pulsist lõpuks sai, sest paar minti hiljem ütles kell "Check wearlink" või midagi sellist ja rohkem ma numbreid üldse ei näinud. Enesetunde järgi oli 168 kandis ning kuni poole maani oli 173 kandis, viimastel kiltidel 180 ringis ja lõpuspurdi 600 m peal 190 kandis.

Kui jõudsin kohta, kus oli enam-vähem punkt 4 km ja tagasipöörde koht, siis kaugustes terendas 70 kiirusepiirang, mis tähistas 4,6 km, siis mõtlesin, et oleks ju tore ka seal ära käia. Tehtud-mõeldud. Seega kogudistantsiks tuli täna 9,2 km - böö!

Tahtsin lõpetada 1.04ga, et siis püsiks hele unistus, kuidas ma olen samas tempos oktoobrikuise okse kurgus 1.09 10 km tempoga.

Kiirust tõstsin kuskil 3 km enne lõppu ning kui nägin, et hele unistus võib haihtuda, siis tegin viimased 600 m tõsise spurdi. Wihii - õnnestus! 1.03:47

I ca 650 m 4:52
II ca 950 m 7:04
III km 7:13
IV 6:51
V 7:17
Tagasipööre
VI 7:04, 13 sekki kiirem
VII 6:37, 14 sekki kiirem
VIII 6:24, 49 sekki kiirem
IX 6:41, 23 sekki kiirem
X 3:41, 1:01 minti kiirem
Kokku teine ots: 2:40 kiirem.

Pulssi endiselt ei tea. Igatahes 10 mindi keskmine oli ca 165.
Tänane möödus igatahes justkui 15 minutiga. Õnneks oli seltsiline kaasas, küll autoga, kilomeetri jagu ka jalgsi. Üksinda 35 minti lonkida on igatahes palju raskem kui üle tunni kellegagi koos.

Koerailmast ka. Õnneks oli täna turvamees kaasas, sest jooksin kolmel korral koeraga kokku, kes olid vabalt lahti ja kargasid teele. RRRRRR!! Vot see võtab küll jooksuisu ära.

Edit: Mõned tähelepanekud ka enese kohta. Enne oli mul vasak käsi laisk ja kipus löntsi vajuma. Seda ma suudan nüüd juba hoida ka. Nüüd vajub mul pea täiega viltu paremale poole.. nagu vasakul pool puuduvad kaelalihased, mis pead üleval hoiaksid. Ja kui on raske ja tuisune, olen väsinud, siis vajun täiesti maadligi ning ette kõverasse, justkui hakkaks kohe oksele. Aga hea lugu peitub selles, et ma panen ennast tähele ning üritan pidevalt parandada. Käele sain jälile ning vaikselt paraneb seegi. Nüüd pean muudest löntsimistest jagu saama.

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.