Muljed: Paide IV minitritalon

See nädal tuli küllalt trennivaene ja samas eraelus mitmete valusate löökidega. Tegelesin väga tõsiselt lohutusmaiustamisega ja olen kahe päevaga kaks kilo juurde korjanud - tubli!

Seega polnud mul küsimustki, kas ma osalen Paide minitriatlonil või mitte. Mul oli vaja saada mõtteid täiesti teisele lainele, tehale kehale karm puhastus võistlussaunaga ja end tagasi tõsisemale trennilainele lükata. Kojujäämine ja aja maha võtmine on minu jaoks alati veel hullem.

Pilte paraku pole, sest mu ihufotograaf tegi ajalugu ja otsustas samuti rajale tungida. Kuigi ma pidin teda korduvalt lohutama, et kuna ta on must 2x suurem ja suuremate lihastega, meesterahvas, pikemaaegse spordipõhjaga, tugevama südamelihasega, siis ta teeb mulle nagunii ära.

Küll oli mul juba kogemus olemas. Seekord teadsin rohkem ette valmistada. Sokkide asemel põlvikud (märjale jalale on soki tõmbamine nagu kummi pähe ajamine), alguses oli kaasas lukuga tuulekas rattasõiduks, kuid lõpuks sõitsin vees käidud sporditopiga, möödunud aasta krunni asemel sidusin madala patsi, et ei peaks sõidu ajal kaks kilti märga krunni harutama, mis kiivri alla kuidagi ei mahu. Lisaks mitmed muud detailid.

Eelnevalt tegin mõned venitused, sest erinevalt soojendusest, mis pigem vähendab mul võistluseks võhma, venitamine teeb kere kuidagi mõnusalt lahti - ilma väsitamata!

Venitus. Foto: Jan Vutt.

Peatselt kõlas start ja olimegi rekordilise osavõtjate arvuga teel. Endiselt ei oska ma kroolida ja läksin oma konnaga minema. Kuigi sain Indrek Seilt (loe Tervis Plussi juulinumbrit, fotopost peatselt tulekul!) juhendust, kuidas PÄRISELT oleks õigem konna visata ja ka kuidas kroolida, siis läksin oma vanas ja ebakorrektses stiilis. Olen vaid paar korda uut tehnikat proovinud ja ei hakanud seal harjutama ka. Konnapoisse oli veel paar tükki ja mõni isegi kroolis minu tempos, mistõttu päris viimasena ma taaskord veest välja ei tulnud.

Kui eelmisel aastal oli vahetusala täiesti ootamatu ja raske, siis seekord suutsin ma riidevahetusse isegi sörkida! Pagana trikoo ainult läks iga kahe sammu tagant kannikate vahele ja ma jooksin tagumikust kinni hoides riidevahetusse. Oleks pidanud ikka ema vanad toobid jalga panema, sest pakkusin oma kannivahetrikooga taganttulijatele juba ujumisel rõõmu (või siis kurvastust).

Riidevahetus oli seekord kiire. Kuigi mu abikassa väljus veest minut enne mind, siis rattaga läksime teele ühel ajal.

Pilt: Jan Vutt.

Rattasõit oli enamjaolt kruusal ja möödunud aastast ei mäletanud ma, et see nii ebastabiilne oli. Ratas tahtis korduvalt külge ette võtta või kiviklibul mind maha visata. Nagu ruun, noh. Tuli tõsisemalt ohjata, et ikka sadula selga jääda.

Kui ma jõudsin juba vaadata, et seekord tuleb vist isegi väike ajaparandus, siis asfaldile jõudes oli selge, et tegelikult on päris jama. Kuigi tugev tuul kimbutas ka külavaheteedel, siis asfaldil oli väga raske. Ratta spidokas küll valetab, aga tempolanguse saab sealt kätte. Kui eelnevalt oli tempo ca 24-27 km/h, parematel hetkedel ka 34, siis tuule käes langes 17-18 kildile tunnis. Päris hull.

Sinna ajaparanduslootus kaduski ja jõudsin mõni minut hiljem vahetusalasse. Sealt edasi jooks, mis samuti polnud nii raske kui mullu. Sel kuul ma ka paaril korral harjutasin rattalt-jooksule üleminekut. Jooksu stardis hõiskasid mõned ergutussõnu, mille peale ma suutsin vaid öelda "Ma suren!" :-D

No oli raske ju ka. Joosta oli tõesti paras katsumus. Minu lootused 5 mindi peale (ja äkki isegi alla!!) saada olid kustunud nagu selleaastased jaanituled. Sain keskmiseks tempoks 5.27 min/km (möödunud aastal 6.15 min/km).

Pilt: Jan Vutt.

Kui ma mõtlesin, et mu teispoolsus on juba lõpetanud, siis viimasel ringil nägin tuttavat punast särki ja sekundimurdosa jooksul mõtlesin, et püüan kinni (lisaks ta kõndis ka!). Paraku ei olnud mul teist käiku panna ja tema nägi ka, et ma olen tulekul ega tahtnud lasta endale ära teha. Seega jäin oma härrale seekord 38 sekundit alla.

Seepeale muidugi kõik imestasid, et kuidas see võimalik on - tema lebab ju diivanil ja mina 1,5 aastat treeninud. Paraku aga pole ma 183 senti pikk, ei oma suuri lihaseid, mis minevikus tegelenud spordiga, pole mul ka tugevat südamelihast ja ei ole ma ka meesterahvas.

Rõõm oli taas suur ja nii vahva, et ka järveäärsed tšillijad elasid kaasa.
Möödunud aasta aeg: 1:05.59, AVG 181, max 190.
Tänavu: 1:04.38, AVG 177, max 186.

Parandus ainult 1 minut 21 sekundit. Imestan ka seda, et möödunud aastase vähese rattasõidu ja sama vähese tänavuse peale suutsin rattas olla veel aeglasem. Okei, tuul sõi palju ära, aga siis oleks ikka võinud olla sama aeg vähemalt. Tekib küsimus, et kas siis jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud, kui mingit arengut rattas pole? Jooksus küll, aga rattasõit? Ühesõnaga tekitab küsimusi.

Aga muidu oli äge nagu alati ja jään uusi väljakutseid ootama! Juba sel pühapäeval Ants Nurmekivi 3,4 km Järva-Jaanis!

Täna trennis

Vahelduseks trennijuttu ka. See kuu tuleb kilometraaži poolest rekordiline, kuigi puhkuse tõttu olen siiski üsna lõdvalt võtnud.

Kuid rekordilised on olnud ka ajad. 1 km parima jooksin pärast puhkepäevi üleeilse 7 km sees, aeg 4.44 (kuigi Endomondo ütles 4.38 ja mu kell veelgi vähem ning ise tundsin, et see oli kiirem, siis olgu see väiksem number - saab taas üle lüüa). 5 km puhul sain uueks tippmargiks 24.58, mis oli samuti pikema trenni sees, 9 km.

"Võluv" naeratus kevadel Tallinna spordihallis.

Ülemöödunud nädalal oleks kergemalt tulnud 1 tunni rekord, kuid lõpetasin paraku kaks sekundit enne tunni täitumist. Sellest trennist tuli seevastu 10 km rekord, kuid selle lõin samuti täna üle.

Täna oli kavas 5.40 tempos minek, mis vahelduks iga km tagant 4.40-4.50ga. Paraku ma nii tasemel polnud, et 4.40 viiel korral loopida, kuid enam-vähem. Km ajad: 5.29/ 4.45/ 5.27/ 4.53/ 5.28/ 5.01/ 5.20/ 4.49/ 5.35/ 4.50. Taastumine oli üllatavalt kiire, ca 50 sekundit. Kuigi ma ei võtnud kohe pärast viimast kilti, vaid jooksin sips kergemalt edasi, et naabri koerast mööda pääseda.
10 km aeg 51.41. No olümpiale just ei pääse, kuid külajooksudel esisajasse juba jõuab.

Mis on eesmärgid? Ega midagi, ausalt öeldes. 10 km võiks alla 50 mindi joosta ja on kena küll. Poolmaraton alla kahe tunni ja on kena küll. Sügisene maraton alla 5 tunksi ja võingi tiksuda omas rütmis ja kuis aga viitsin.

Järgmine pühapäev Paide triatlon

 ja nädal hiljem Nurmekivi jooks Järva-Jaanis ja algavad ettevalmistused Aleksandri poolmaratoniks. Liigume!

Eesmärgid-üritused-plaanid

Sisulist juttu pole mul ammu olnud ja hetkel on selleks ka võimalust, sest mul on puhkus ja laps magab - kaks üliharuldast kokkusattumust.

Treeningud kulgevad stabiilselt ja olen Ööjooksu-ebaõnnest ammu väljas. Selgeks sai vähemalt see tõsiasi, et šokolaad karmimal jooksupäeval ei sobi. Sellest sain aru nii Ööjooksul kui ühel järgneval treeningul.

Kuigi kuklas tiksub vaikselt 8. septembri maraton, elu esimene, vähem kui kolme kuu pärast, siis praegu keskendun väiksematele üritustele ja liigun tasapisi.

Esmalt Paide triatlon.

Probleem on endiselt selles, et ma ei oska kroolida. Käisime küll Tervis Plussiga Indrek Sei juures õpetussõnu saamas, aga tänu Eestimaa suvele pole saanud neid praktikasse panna.

Olgu, kolm korda proovisin uppumise moodi kroolida ja ühe korra harjutasin kodus vette hingamist. Niimoodi:

Veidi aja pärast panin käed ka juurde. Kui ma päriselt järve läksin, siis see muidugi nii kerge enam polnud nagu potis.

Nädal hiljem peaks kõikide eelduste kohaselt toimuma Järva-Jaanis Ants Nurmekivi jooks ehk siis 14. juulil. Loodan olla platsis ja ehk seekord õnnestub mitte jääda viimaseks!!

Augustis korraldame taaskord Aleksandri poolmaratoni. Lähem info tulekul!

Ja siis ongi juba soe ja kuldne sügis koos maratoniga käes. Ega mul vist rohkem eesmärke polegi kui et edaspidi veel kiiremaks.

Praegu liigub kõik plaanipäraselt ja üllatustevaeselt, khm-khm. Esimest korda elus olen suutnud joosta lõike alla viie minuti. Möödunud nädal katsetasin viie kilomeetri rekordjooksu ja seal õnnestus lausa kaks kilti järjest alla viie mindi saada ja kolm esimest neist viis ja mõned sekundid peale. Minu jaoks siiski suur saavutus!

Nüüd on tulnud siis need ajad, kus okei tempo on alla kuue ja tõsisem veri ninast panemine alla viie. Ma mäletan üliselgelt, kuidas 2010 oktoober jooksin Paide statkal lõike 6 min/ km ja ma SURIN! Kusjuures, ma arvasin siis, et olen päris kiire :o) Üleeile jooksin 11 km tempos 5.25 ja vaatasin ennast varjult - appi, ma olen ikka niiiii aeglane!

Aga tegelikult pean olema rahul ja tundma rõõmu, sest esimest korda elus olen ma ka unenäos kiire! Olete vast kõik näinud, kuidas tahaks kiiresti joosta, aga jalad on nagu nähtamatus vees või oled ise metsikus tuules ja liigud üliaeglaselt edasi? Ma näen nüüd, kuidas ma ise olen tuul ja jooksen, kiiresti!

Kuid ega kerge ole. Tööd on tavaolukorras metsikult. Lisaks nõuavad hoolt 14 vagu porgandeid, herneid, sibulaid, suvikõrvitsaid, arbuuse, 4 väikest vagu maasikaid, kasvuhoonetäis taimi, 1 hiiglaslik vagu last ja veel rohkem vagusid majas. Tegelikult on jooksutreeningu päevakavasse mahutamine üsna stressirikas ja trennipäeval kratsib kogu aeg kukalt see vastik väike sundus varsti trenn ära teha. Ühest küljest on see vastik tüütus, teisalt pingemaandaja ja suur rõõmu allikas.

Fotod: Paide III minitriatlon

Paide III minitriatlon ja minu esimene lõppes ajaga 1.06.06. Aeg on veel täpsustamisel. 300 meetrit ujumist, 15 kilomeetrit rattasõitu lõppes 47:13 minutiga, 3 km jooksin 18:53 minutiga. Muljed, emotsioonid, kirjeldused veidi hiljem.

Lõpetasin küll viimasena, kuid vähemalt lõpetasin! Väga uhke enda üle!