Muljed: Paide IV minitritalon

See nädal tuli küllalt trennivaene ja samas eraelus mitmete valusate löökidega. Tegelesin väga tõsiselt lohutusmaiustamisega ja olen kahe päevaga kaks kilo juurde korjanud - tubli!

Seega polnud mul küsimustki, kas ma osalen Paide minitriatlonil või mitte. Mul oli vaja saada mõtteid täiesti teisele lainele, tehale kehale karm puhastus võistlussaunaga ja end tagasi tõsisemale trennilainele lükata. Kojujäämine ja aja maha võtmine on minu jaoks alati veel hullem.

Pilte paraku pole, sest mu ihufotograaf tegi ajalugu ja otsustas samuti rajale tungida. Kuigi ma pidin teda korduvalt lohutama, et kuna ta on must 2x suurem ja suuremate lihastega, meesterahvas, pikemaaegse spordipõhjaga, tugevama südamelihasega, siis ta teeb mulle nagunii ära.

Küll oli mul juba kogemus olemas. Seekord teadsin rohkem ette valmistada. Sokkide asemel põlvikud (märjale jalale on soki tõmbamine nagu kummi pähe ajamine), alguses oli kaasas lukuga tuulekas rattasõiduks, kuid lõpuks sõitsin vees käidud sporditopiga, möödunud aasta krunni asemel sidusin madala patsi, et ei peaks sõidu ajal kaks kilti märga krunni harutama, mis kiivri alla kuidagi ei mahu. Lisaks mitmed muud detailid.

Eelnevalt tegin mõned venitused, sest erinevalt soojendusest, mis pigem vähendab mul võistluseks võhma, venitamine teeb kere kuidagi mõnusalt lahti - ilma väsitamata!

Venitus. Foto: Jan Vutt.

Peatselt kõlas start ja olimegi rekordilise osavõtjate arvuga teel. Endiselt ei oska ma kroolida ja läksin oma konnaga minema. Kuigi sain Indrek Seilt (loe Tervis Plussi juulinumbrit, fotopost peatselt tulekul!) juhendust, kuidas PÄRISELT oleks õigem konna visata ja ka kuidas kroolida, siis läksin oma vanas ja ebakorrektses stiilis. Olen vaid paar korda uut tehnikat proovinud ja ei hakanud seal harjutama ka. Konnapoisse oli veel paar tükki ja mõni isegi kroolis minu tempos, mistõttu päris viimasena ma taaskord veest välja ei tulnud.

Kui eelmisel aastal oli vahetusala täiesti ootamatu ja raske, siis seekord suutsin ma riidevahetusse isegi sörkida! Pagana trikoo ainult läks iga kahe sammu tagant kannikate vahele ja ma jooksin tagumikust kinni hoides riidevahetusse. Oleks pidanud ikka ema vanad toobid jalga panema, sest pakkusin oma kannivahetrikooga taganttulijatele juba ujumisel rõõmu (või siis kurvastust).

Riidevahetus oli seekord kiire. Kuigi mu abikassa väljus veest minut enne mind, siis rattaga läksime teele ühel ajal.

Pilt: Jan Vutt.

Rattasõit oli enamjaolt kruusal ja möödunud aastast ei mäletanud ma, et see nii ebastabiilne oli. Ratas tahtis korduvalt külge ette võtta või kiviklibul mind maha visata. Nagu ruun, noh. Tuli tõsisemalt ohjata, et ikka sadula selga jääda.

Kui ma jõudsin juba vaadata, et seekord tuleb vist isegi väike ajaparandus, siis asfaldile jõudes oli selge, et tegelikult on päris jama. Kuigi tugev tuul kimbutas ka külavaheteedel, siis asfaldil oli väga raske. Ratta spidokas küll valetab, aga tempolanguse saab sealt kätte. Kui eelnevalt oli tempo ca 24-27 km/h, parematel hetkedel ka 34, siis tuule käes langes 17-18 kildile tunnis. Päris hull.

Sinna ajaparanduslootus kaduski ja jõudsin mõni minut hiljem vahetusalasse. Sealt edasi jooks, mis samuti polnud nii raske kui mullu. Sel kuul ma ka paaril korral harjutasin rattalt-jooksule üleminekut. Jooksu stardis hõiskasid mõned ergutussõnu, mille peale ma suutsin vaid öelda "Ma suren!" :-D

No oli raske ju ka. Joosta oli tõesti paras katsumus. Minu lootused 5 mindi peale (ja äkki isegi alla!!) saada olid kustunud nagu selleaastased jaanituled. Sain keskmiseks tempoks 5.27 min/km (möödunud aastal 6.15 min/km).

Pilt: Jan Vutt.

Kui ma mõtlesin, et mu teispoolsus on juba lõpetanud, siis viimasel ringil nägin tuttavat punast särki ja sekundimurdosa jooksul mõtlesin, et püüan kinni (lisaks ta kõndis ka!). Paraku ei olnud mul teist käiku panna ja tema nägi ka, et ma olen tulekul ega tahtnud lasta endale ära teha. Seega jäin oma härrale seekord 38 sekundit alla.

Seepeale muidugi kõik imestasid, et kuidas see võimalik on - tema lebab ju diivanil ja mina 1,5 aastat treeninud. Paraku aga pole ma 183 senti pikk, ei oma suuri lihaseid, mis minevikus tegelenud spordiga, pole mul ka tugevat südamelihast ja ei ole ma ka meesterahvas.

Rõõm oli taas suur ja nii vahva, et ka järveäärsed tšillijad elasid kaasa.
Möödunud aasta aeg: 1:05.59, AVG 181, max 190.
Tänavu: 1:04.38, AVG 177, max 186.

Parandus ainult 1 minut 21 sekundit. Imestan ka seda, et möödunud aastase vähese rattasõidu ja sama vähese tänavuse peale suutsin rattas olla veel aeglasem. Okei, tuul sõi palju ära, aga siis oleks ikka võinud olla sama aeg vähemalt. Tekib küsimus, et kas siis jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud, kui mingit arengut rattas pole? Jooksus küll, aga rattasõit? Ühesõnaga tekitab küsimusi.

Aga muidu oli äge nagu alati ja jään uusi väljakutseid ootama! Juba sel pühapäeval Ants Nurmekivi 3,4 km Järva-Jaanis!

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.

Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.

300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.

Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.

Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.

Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.

Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.

"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.

"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.

Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Homme Türi-Paide basseinitriatlonile!

Olen homme taas platsis.

Juhuu - kümme kilti alla tunni!

Enne kui põhifakti juurde asun, siis tänan veel kõiki osalejaid, kes tulid Aleksandri poolmaratonile oma panust andma. Üritus oli ääretult meeldiv ja soe.

Kuigi hommikul sadas lahinal vihma ja me märjas märgistasime teekonda, ise olin ka peaaegu pisardamas, et selline ilm siis ja kes siis sellise ilmaga lõpuni jõuaks? Uskumatu, aga mõni minut enne starti oli taevas oma nuustiku tühjaks väänanud ja esimesel veerandil tuli LAUSA päike välja!

Imeline!

Aitäh kõigile ja kui vähegi võimalik, siis üritame teha üritusest traditsiooni ja märgata rohkem oma lähedasi.

Aga juhuu selle peale, et eile suutsin esimest korda oma elus joosta 10 kilomeetrit alla tunni ehk siis ajaga 59:44. Minusuguse loru jaoks on see uskumatu saavutus! Olin enda üle tõsiselt uhke!

Sel reedel-laupäeval peaksime olema perekondlikult Tõrva triatlonil, kui miski alt ei vea. Näeme!

Fotod: Paide III minitriatlon

Paide III minitriatlon ja minu esimene lõppes ajaga 1.06.06. Aeg on veel täpsustamisel. 300 meetrit ujumist, 15 kilomeetrit rattasõitu lõppes 47:13 minutiga, 3 km jooksin 18:53 minutiga. Muljed, emotsioonid, kirjeldused veidi hiljem.

Lõpetasin küll viimasena, kuid vähemalt lõpetasin! Väga uhke enda üle!

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"