53. päev, ok!

Täna taas rattaga. 1h 16 minti miinus kreegipaus.
50 minti sai sõidetud, no tegelikult see häda algas varem, siis tundsin, et kõht nii tühi ja sõidan nagu auto bensiiniaurudel. Kõht oli ikka väga tühi. Jooksmise peal seda jama pole tundnud. Rattaga on nagu lihtsalt kükitamine toolil ja kulgemine. Siis jõuab igasugu tundmuseid tunda. No ja kõht oli ikka väga tühi ja energiat polnud justkui absull midagi.

Õnneks oli mul mu armas rüütel kaasas, kes leidis ühe mahajäetud kreegipuu... Mmmm... kreegid... Mmmm... Ja siis tõi mulle pihutäite kaupa kreeke ja ma muudkui ahmisin, ahmisin nagu koer, kes kondi närimata alla neelab. Sain ka vastava vihje.

Paariminutiline paus ja jaks oli taas tagasi. 5 minti hiljem küll hakkasid kõhus veidrad protsessid toimuma ning kõht andis märku, et pooltoored ja täisvalmid kreegid tühjas kõhus polnud just parim idee. Valud ja külm higi. Aga see õnneks möödus kiiresti. Leppisime kõhuga kokku, et täna me ei veiderda.

Keskmine pulss, kreegipaus sisse arvutatud, 128, max pulss kiirematel otstel 172.

38. päev ja tuul

Eile oli siis täielik lebopuhkus. Uskumatu, aga söögiisu on tulnud nagu hobusel. Varem nokitsesin nagu tihane, nüüd tõepoolest nagu hobune. Hullumeelne magusaisu. Ja panen kogu aeg täiega üle, et kõht on raske ja paha olla. Ning niimoodi magamaminekuni välja. Kaalule enam küll astuda ei julge.

Täna sai siis koeraga jalutuskäik tehtud. 52 minti, vahele max kahe mindi jagu sörki. Tänu sellele tuli ka väga üllatuslikuks max pulsiks 187, keskmine 140.
Aga need 52 minti möödusid ÜLLATAVALT kiiresti (huvitav küll miks ;))). Aga samas ka üllatavalt raske oli täna kõndida.

Tuul oli mõnusalt mahe, ilm päikseline.