Showing posts with label kaal. Show all posts
Showing posts with label kaal. Show all posts

Wednesday, October 17, 2012

Elust-olust, bla-bla

Kuna mul on palju tõsiseid lugusid tallel, siis vahelduseks pläku-pläkut ka.
Ajad on läinud sips kiiremaks, sest ma astusin taas koolipinki. Küll mitte nii tõsiselt. Võtan osa fotokursustest, et natuke teadmisi täiendada ja järgnevad kuud veedan laupäevad Tallinnas tsillides. Suuri eesmärke pole ja tõsiseks piltnikuks ei plaani hakata. Aga vahelduse mõttes täitsa vahva ja kuna jumaldan inimeste pildistamist, siis teadmised mööda külgi maha ei jookse.

Klõps peresessioonilt, mis lapse vingu pärast lõppes portreesessiooniga. Its-its.
Kui omakorda kellelgi lugejaist on huvi fotograafia vastu, siis on teil suurepärane võimalus oma hea töö avaldamiseks siin. Otsige sealt staatuse uuendustest koht, kus kutsutakse üles oma pilte Aja Lehele saatma. Kuu parim tabamus pääseb ajalehte ja autor saab 20 eurot. Pole paha!

Toidust-trennist rääkides, siis jätkan veel oma kolme harjutuskorraga nädalas. Kui lapsehoidja vaid lubaks, siis saaks viimaks võtta ette 2x jooksu, 2x fitwalki.
Täna on kerge kõhuviirus kallal ja hommikul kaalusin 49,9 kg. Päris hull, arvestades seda, et eile hilisõhtul tekkis mul söömasööst, mis omakorda ka vist hommikuse kõhuvaevuse tõi.
Muidu üldplaanis järgin toidukava, magusaga pole siiani hullu pannud. Lisasin vaid rohkem süsivesikuid kavva, nagu kartul, pasta jms.

Spordiürituste suurhooaeg on justkui möödas. Soovitud võistlused on läbi ja järgmised alles kevadel. Andku taevased mulle motivatsiooni külm talv üle elada.

Mina ootan igatahes hirmsasti jõule juba ega jõua oodata, mil poodidesse tekivad jõulukaunistused ja jõulumuusika. See aitab aastavahetuseni vastu pidada.

Blogil on varsti 50 000 külastust täis ja lubasin vist siis kellegi jooksma minna. On huvi? :)

Kirjutage, kommenteerige, kritiseerige, kiitke! Hoiame ühendust!

Tuesday, September 25, 2012

30 päeva toitumiskaval kokkuvõte

30 päeva Marek Kalmuse toitumiskaval magusast loobumise nimel on nüüd täis saanud. Milline nägi välja mu tavaline päev?
Hommikusöök.
Enamasti fitnesshelbed + piim + nt ploomid

Lõunasöök.
Näiteks ahjulõhe kartulite ja salatiga.

II lõuna.
Lahja kohupiim lusikatäie meega, tampisin ära mustikatega, peale lisasin ananassi, virsikuid, ploome jm.

Õhtusöök.
Salat (tomat + sibul + lõhe + päiksekuivatatud tomatid, kastmeks oliiviõli sidrunimahlaga).


Lõunasöögid varieerusid igapäevaselt. Sai proovitud püreesuppe, täidetud suvikõrvitsat jne. Teine lõunasöök oli enamjaolt üks ja sama - süümepiinatu magusalaks.
Patupäevi oli üksjagu. Ühel päeval lubasin tähistamise korras 2 hakklihapirukat ja ühe meekoogi. Teisel patupäeval lubasin lõunaks Kiievi kotletti rasvaste kastmetega. Kolmandal patupäeval sõin 2 sibulapiruka ruudukest ja ahjukoogi tüki jäätisega.
Plaaniväliselt lubasin lisaks ühel õhtul kolm küpsist, mis võttis nätaki ära võistluspingest tekkinud peavalu. Ja muidugi pidin ekstra eile sööma käputäie mandleid tiramisukoorikus, et tänaseks paisutada kaalunumber suuremaks.





Kaalu oli alustamisel 52,2 kg, täna 51,5. Tegelikult pole kaal toitumiskava juures üldse mingi teema. Mul ei ole vaja kaalu langetada. Kuid alles paar päeva tagasi nägin ära ka numbrid 50,9. See oli mu möödunud jooksuperioodi tavakaal.

Minu ainus mõte toitumiskavaks oli see, et ma vabaneksin maiustamise tühjast ringist.
Karl Fazeri veerandkilone šokolaad? Ühe õhtuga? Pole probleem! 2 Maxi Tuplat, lisaks küpsised ja pool pakki Tõmmu komme? Nagu naksti!

Aga mida sina, keha, sellest saad? Kui räägime naudingust, siis on see puhtalt aju või emotsioonide kasu. Keha sellest ei saa midagi. Kuigi võiks ju filosofeerida, et kui maiustamine pakub naudingut, siis on ka kehal hea.

Teine probleem selle juures on eeskuju järeltulevale põlvele. Kuidas ma saaks aasta-kahe pärast öelda oma tütrele, et ei söö komme, need ei ole sulle head, kui ma ise samal ajal eeskujulikult, põsed šoksi täis, matsutan?

Ja kolmandaks tõi Marek ise ka välja, et kõhunääre sellise pika peo peale veel pikemat samba karnevali ei pea.

Uue toitumisega ma vähemalt tean, et iga suutäis, mille ma võtan, on kehale kasulik ja hea, sisaldab väärtuslikke toitaineid.

Ma ei ole enda meelest visuaalselt eriti muutunud, kuid ma tunnen end kogu aeg... hästi! Ma tunnen end oma nahas hästi. Nende kolme küpsise ja tiramisu kommide pärast tunnen siiani süümekaid. Ühegi kalaampsu või kohupiima-marjapommi pärast aga mitte kunagi.

Kui alles paar kilo tagasi tundsin end ebamugavalt ja üsna tavaline oli üleõgimisest elevandipoega ootava raseda tunne, siis ülesöömist pole praegu kordagi ette tulnud.
Kõik on kaalutletud, täpne ja korrektne.

Nüüd jääb veel küsimus - kas ja kuidas edasi?
Kindel on see, et hommiku-lõunamenüü jääb üsnagi samaks. Ja tegelikult oli ta samasugune ka enne. Ainult kaks mööndust - enne ei söönud pudru kõrvale mune ja lõunasöök sisaldas alati süsivesikuid kartuli, tatra, riisi vm näol.
Ka õhtusöök oli mul eelnevaga sarnane. Ainus probleem on see, kas ma suudan selle teise lõunasöögi hoida tervislikuna... või saab jagu see kurat õla peal, kes käsib kapi kallale šokolaadi pistma minna. No ma annan oma võimaliku hea, et suudan samas vaimus jätkata.

Selles osas tuleb siiski muudatusi teha, et võistluseelne söömine või päev nõuavad rohkem süsivesikuid. Raskeimad jooksud-võistlused ilma korraliku süsikupommita on tekitanud esmakordselt mulle seina ette. Enne triatloni sõin hunniku banaane ja seinast pole haisugi. Seega proovin jätkata sama liini.

Kokkuvõttes.
Toitumiskava ei ole vaja ainult kaalulangetamiseks. Seda on vaja distsipliiniks toituda võimalikult tervislikult ja anda oma kehale võimalikult head kütust, et su masin suudaks võimalikult kaua ja kaugele vurada.
Toitumiskava ei tähenda nälgimist või dieeti, vaid korrapärast menüüd.

Tahaks kiita kõiki neid treenereid, kes pakuvad inimestele imelist võimalust saavutada oma keha üle kontroll. Tänan omalt poolt ka Marek Kalmust, kes tegelikult väikese tasu eest andis garantiikirja kogu eluks, mille järgimisel annan väga suure panuse selleks, et olla terve.

Raha on väike hind, mida parema tervise eest maksta.

Sunday, March 4, 2012

Veebruari liikumiste statistika

Veebruaris oli 6 jooksu ja 6 rühmatrenni (5 BodyJami ja 1 Zumba).
Veebruari parim 5 kilomeetri aeg oli: 38:18. 1 kilomeetril 7:26. Cooper 1,6 km.

Selle statistika arvutab Endomondo välja minu 50mindiliste jooksude seest. Ehk siis puhtalt Cooperit joostes oleks tulemus märgatavalt parem, sama ka kilomeetrise ja viiekilomeetrise jooksuga. Aga vähemalt annavad need ülevaated arengust.

Veebruaris sai põletada 4020 kilokalorit, joosta 36,47 kilomeetrit ajaga 4 h ja 43 minutit. Jaanuaris oli distants enam-vähem sama, aeg tunni võrra suurem.

Kaalun keskeltläbi 54 kilogrammi. Langus on juba mitu kuud peatunud, detsembris olin sama kaaluga. Oma aastatagusel treenimise kõrghetkel kaalusin ca 51 kg. Aga nagu mulle öeldi, siis ma olin kole kõrendik.
5,5 kuuga olen kaotanud ca 15 kilogrammi (NB! Loomulikult ei mingit dieeti ja trenni olen teinud vaevalt 2 kuud). Kaks kilo raputaks veel hea meelega maha, aga see ei ole mul üldse eesmärk kuni ma aktiivselt liigun.

Enesetunne hea, tervis korras. Loen kannatamatult päevi kella keeramiseni, mis tähendab seda, et kui lapsevalvur tuleb töölt ja ma veel kogun end ringile minekuks, siis lõpetan oma tiiru ikkagi valgel ajal. Ja siis ongi juba aprill terendamas - viimane kuu enne Maijooksu. Tunne on sees küll juba väga kevadine! Juhhhaidiiiiaidaaaa!

Monday, January 30, 2012

Kaalulangetajate tüüpvead

Olles puutunud kokku paljudega kaaluprobleemide käes vaevlevate inimestega ning kunagi ammu ka ise sel teemal maadelnud, siis tean, mille vastu põhiliselt eksitakse. Lihtsad asjad, kuid ometi nii sügavalt sisse juurdunud.




1. Liiga palju vettEi ole olemas mitte ühtegi universaalset soovitust, kui palju vett peaksid just sina ära jooma. See sõltub sinu vanusest, pikkusest, kaalust, eluviisist, temperatuurist, aktiivsusest jne jne jne. Kui sa ei suuda juua ära liiter vett päevas, siis sa EI PEAGI jooma nii palju vett. Kui sa ei suuda juua trenni ajal, siis on see täiesti mõttetu vägistamine.

Ma umbes mälu järgi tuletan meelde möödunud aastal DailyMailist loetud artikli ühest noorest naisterahvast, kes samuti kaalulangetuse eesmärgil sundis end vett jooma ja aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Lõpptulemus on see, et naine lõpuks tekitas vajaduse juua päevas 18 liitrit vett. Sellega lõpetas ta omakorda haiglas, sest see suur hulk vett pidi koos vajalike mineraalidega ka kehast välja tulema. Jah, vee üleküllusesse on võimalik ära surra!

Kui ma fotot meenutan, siis see naisterahvas oli täitsa mõnusalt kurviline, mingist kõhnumisest polnud seal jälgegi ning oma tervise huvides proovib ta nüüd hakkama saada 4 liitri veega päevas. Ta veel kirjeldas, kuidas oma 18 liitriga ei saanud ta töödki teha, sest pidi iga 10-15 minuti järel WCs käima.

Seega, tuleb unustada kõik mõttetud soovitused kaalulangetuse nimel juua palju vett ning teada, et ka trenni ajal ei pea vett vägisi sisse ajama. Viimast soovitas ka dr Mihkel Mardna (loe lugu, kuidas ma tema ja Erki Noolega suusatamas käisin).
Joo nii palju, kui sa tunned, et tahad ja vajad!






2. Kaalulangetustabletid, -teed jne
Ainuke
viis saavutada kaalulangus ja püsida normaalkaalus on õige toitumine ja liikumine. Punkt.Kes soovivad nuumata ravimifirmasid ning mängida endaga katsejänest (mille lõplik tulemus on teadagi null), siis tuleks kõrva taha panna paar asjaolu.

Suurbritannias kulutavad inimesed dieedipillidele ja -plaastritele kümme miljonit naela aastas. Briti teadlane professor Lesley Regan palus tootjatelt oma uuringute kohta täpsemaid andmeid, kuid palju ettevõtted vastasid kindla keeldumisega. Üks tootja teatas, et nende toodete efektiivsuse kohta polegi tõendeid, teine väitis, et ei saa oma uuringu kohta koopiat saata, kuna uuringut pole kunagi publitseeritud. Vaid üks ettevõte saatis dokumendi, mis näitab selget seost kaalulanguse ja nende toote vahel.

Kuid isegi kui dieedipillid aitavad uuringute järgi kehakaalu langetada, on tulemused tähenduseta – intsruktsioon ütleb, et pille tuleb võtta, pidades samal ajal madalakalorilist dieeti ja võimaldades endale füüsilist koormust. Sageli tuleb neid võtta enne sööki koos suure klaasitäie veega, mis aga täidab juba ise kõhtu ja väldib ülesöömist. Selle tõestuseks töötas professor Regan välja oma dieedipilli ja palus 17 ülekaalulisel inimesel võtta seda kuu aega, pidada samal ajal tasakaalustatud dieeti ja mõõdukalt liikuda. Rohkem kui 70% vabatahtlikest kaotas kaalu ja uskus, et tabletid toimivad. Siiski sisaldasid tabletid ainult tavalist suhkrut ja toimisid platseebona (http://naistemaailm.ee/?art_magaz=2&id=27779).

Igasugune kunstlik toidulisand, ravim jne ei ole alati kasulik. Ameerika Toidu- ja ravimifirmade administratsioon (FDA) hoiatas kaks aastat tagasi (Azcentral.com), et teatud kaalulangetustabletid (GlaxoSmithKline'i alli ja Roche Xenical) põhjustavad harvadel kordadel maksakahjustust. Usun, et raporteeritud juhtumid olid ka ekstreemsed kaalulangetajad, kes hullumeelsel kombel tablette näkku ajasid ning seetõttu ka oma maksa hävitasid.

Tõsiasi on see, kui sa ei kõrvalda ülekaalulisuse tegelikku põhjust (ebakorrapärane toitumine, laisklemine jm), siis pakuvad tabletid ainult ajutist lahendust. Jäädava lahenduse võid ehk elu lõpuni tablette nosides saada, kuid usutavasti harjub organism uue olukorraga ära ja suudab tablettide kõrvalt leida mooduse rasva kogumiseks või kuulud lõpuks samasse statistikasse teiste maksakahjustajatega.






3. Range toidurežiimKes ütles, et kaalulangus tähendab lihasuretamist? Ainuüksi õun ja banaan pole tee kaalulanguseni, vaid masendusse. Olen kõrvalt jälginud ja olnud isegi üks neist hurraatajatest, kes alustab päevapealt tervislikke eluviise, kuhu kuulub hunnik puuvilju, juurvilju jne. Ja õhtul lähed magama kurja või kurvana, et kõht tahaks tegelikult midagi veel, aga neist pagana juurikatest on juba kõriauguni.

Tervislik toitumine ei tähenda ei näljutamist ega ka maitsetute idude söömist. Minu isiklik moto on – söö kõike ja naudi!
Kõik toidud, mille järel südametunnistus ei piina, on lubatud!

Valmistan igaks lõunaks uue sooja toidu. Eile oli keedukartul tilliga + ahjukala, täna ahjukanakints + riis koorekastmes, eile õhtul sõin lisaks hunniku sushit, lisaks söön pea iga päev liha, kõige parem ahjus küpsetatuna. Söön ja naudin! Peaasi, et vahelduks süsivesik (riis, kartul, tatar, pasta) ja ka liha (hakkliha, ahjuliha, kana, kala).

Ei ole vaja lugeda kaloreid, ampse, tunda süümepiinu. Ja kui süüa lisaks magusat, siis samuti naudinguga! Ma hetkel üritan piirduda 100-150 g magusaga päevas (tahvel šokolaadi + natuke peale). (NB! 2012 aasta augustis tegin magusaõgimisega siiski lõpparve ja tõenäoliselt see aitas ka paar kilo turjalt kukutada. Suur vahe, kas sööd 500 kalorit suhkrut või kehale vajalikke ja kergelt läbi töödeldavaid toitaineid).

Mis siis aitab sellise naudisklemise juures mitte paksuks süüa?
1. Kui olen tõstnud taldrikule liiga palju, siis lõpetan söömise KOHE, kui enam ei jaksa ega jätka seetõttu, et taldrik on vaja tühjaks teha ja süüa on tegelikult mõnus.
2. Pärast hommikusööki (puder+munad või omlett salaiga) ei näkitse enne lõunat (näkitsemine vähendab isu tugeva lõuna järele ning seetõttu möödub kogu päev näkitsemistaktis).
3. Õhtul seapraadi ja magusat ei söö, aga kerged salatid+kala või kana on lubatud.

Kaalulangus / vormi hoidmine tuleb ka trennist. Elus peab mingeid rõõme ju ka olema ning kui söömist ei saa nautida, mida veel :)




4. Valed eesmärgidPersonaaltreener Taimi Ainjärv andis kord meie ajakirja kaalulangetusprojektis hea nõu soovitud kaalunumbri jaoks – kui sa täiskasvanueas ei ole selles kaalus olnud, siis ei tasu seda ka eesmärgiks seada. Ehk siis – ei tasu õhata algkooliaegse vormi poole ja hambad ristis pekki saagides selle poole rühkida.

Lisaks sellele pole jumal loonud meid kõiki 40kilosteks. Tegelikult on meile kõigile ette antud mingi vorm ja sellest üle või alla pingutada on ääretult raske. Mõni on ülikiire ainevahetusega ja olnud 30 aastat lausa pilbassale. Sellisel inimesel on ka 5 kilo väga raske juurde võtta. Samamoodi nagu terve elu vormikamal tüübil püüelda riidepuu mõõtu.

Kuid... jumal ei ole meist kedagi loonud haiglaslikult paksuks või peenikeseks. Seda ärge vabandusena kasutage :)

Vale eesmärgi puhul tekib paratamatult kiiresti tülpimus, pettumused ja lõpuks käegalöömine. Kõige parem on seada minieesmärk ja selle täitmisel nö boonuseid teenida.

Lisaks võib veel välja tuua 110 muud viga, mida paljud kaalulangetajad teevad, kuid ülipikke postitusi ei viitsi ma isegi lugeda. Põhireegel on see – protsessi peab nautima! Ja põhireegli täiendus – kõik kirjutamata reeglid on mõeldud rikkumiseks!

Wednesday, November 16, 2011

Vahepealseid arenguid



Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.



Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.



Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.


Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)


Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.


Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)



Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Thursday, July 28, 2011

Kui palju võib?

See küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud 7 kuu jooksul. Ehk siis, kui palju võib rase trenni teha-liikuda. Pole ka nii palju arste tülitanud, et leida, kes oleks selle küsimusega lähemalt kokku puutunud. Seega on kõigi muude arstide kõige ohutum soovitus lasta teha minimaalselt.

Soovitused: jalutada (5 km päevas), ujuda, joogas osaleda. Jooksmise kohta ei osata midagi öelda, seega pigem keelatakse. Samuti on keelatud võimalikud ohtlikud alad nagu rulluisutamine (kukkumisoht), ratsutamine (põrutamine) jne.

Hommikuvõimlemistega olen imekombel siiani vastu pidanud (al aprillist) ja jalutuskäikudega samuti. Hommikuvõimlemised on veninud sips üle tunni aja. Jalutuskäigud on veninud kahetunnisteks (vahel ka veidi peale). Kilomeetreid tuleb selles käigus 10-11 kanti. Tempo on vastavalt enesetundele. Enamjaolt lähen siiski kiirkõnnis, kuid kui kõht toonusesse viskab, siis tuleb tempot alla tuua. Ja üldiselt on see kahetunnine trett jaotatud kahte ossa. Tund aega kõnnin kuhugi kohaliku jõeni, joodan koera ja siis tagasi. Eile: 2:13 h, keskmine pulss 145, kaloreid põletatud: 868.

Ja sellise kavaga olen suutnud hoida möödunud kuu kaalutõusu 1,8 kg peal. Kui liigutaks poole vähem, siis oleks tõus üle 4 kg (ära proovitud).
Arst ütles viimasel visiidil, et 5 km päevas piisab. Ei hakanud vaidlema, et mulle siiski ei piisa. Päeval mul pole jaksu teha muud, kui magada ja süüa. Kui ma jalutaks vaid 5 km, siis paisuksin nagu pärmitainas. Ja paisuksin mina, mitte kõhuelanik. Tema kaalutõus kuus ulatub nüüd maksimaalselt ühe kiloni.
Vedeliku- ja verekogused kehas on saavutanud tõenäoliselt juba oma maksimumi ja neid ei saa ka süüdistada. Seega on igasugune tõus siiski puhtalt minu "süü". Rääkimata sellest, et minu praegune +15 kg on enamiku sünnitajate kaal, kuid mul on veel 2 kuud minna.

Seega tuleb teha nii nagu ikka - enesetunde järgi. Kui ei jõua, siis magan. Kui jõuan, siis 3 tundi päevas liikumist. Võhma igatahes on rohkem kui mõni kuu tagasi. Iseasi, kui kaua ma selles tempos vastu pean. Endale lubasin, et kui septembri alguseni välja vean, siis olen tubli küll!

Wednesday, June 22, 2011

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"

Saturday, April 30, 2011

Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Tuesday, August 24, 2010

38. päev ja tuul

Eile oli siis täielik lebopuhkus. Uskumatu, aga söögiisu on tulnud nagu hobusel. Varem nokitsesin nagu tihane, nüüd tõepoolest nagu hobune. Hullumeelne magusaisu. Ja panen kogu aeg täiega üle, et kõht on raske ja paha olla. Ning niimoodi magamaminekuni välja. Kaalule enam küll astuda ei julge.

Täna sai siis koeraga jalutuskäik tehtud. 52 minti, vahele max kahe mindi jagu sörki. Tänu sellele tuli ka väga üllatuslikuks max pulsiks 187, keskmine 140.
Aga need 52 minti möödusid ÜLLATAVALT kiiresti (huvitav küll miks ;))). Aga samas ka üllatavalt raske oli täna kõndida.

Tuul oli mõnusalt mahe, ilm päikseline.