Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Kroom ja magusaisu, laktoos ja laktaas

Kirjutamiseks aega napib, kuid sellest postituse lõpupoole.

Minu suur magusaisu pole enam ammu uudiseks. Kuna minu poolt söödavad asjad mõjutavad väikse ilmakodaniku tervist, siis pean hullupööra vaeva nägema, et magusaisu vähekegi kontrolli alla saada.

Ei - mesi ei asenda šokolaadi ega leevenda vajadust selle järele, ei - ka puuviljad ei täida seda rolli, ei - puder hommikusöögiks ei aita veresuhkrul magusaisu vastu võidelda, ei - tahtejõud ka pole abiks.

Seega on minu ainus võimalik päästerõngas kroom. Kord tegin selle kuuri läbi ja magusaisu tõesti kadus, kuid paraku tuli pärast kroomi võtmise lõpetamist taas tagasi,

Milles peitub kroomi võlu?

Kroom stimuleerib metabolismi soodustavaid ensüüme ning rasvhapete sünteesi. Kroom tõstab insuliiniefektiivsust ning aitab ära hoida suhkruhaigust. Ka aitab kroom koos rauaga ka valke transportida.

Üheks põhjuseks, miks kroom nii oluline on, on see, et ta kuulub asendamatute mineraalide hulka (keha ei suuda seda ise toota). Tema lisamine toidusedelisse toob tavaliselt kaasa suuri muutusi inimese füüsises, kuna enamusel meist on pidevalt kroomi kontsentratsioon soovitatavast palju väiksem, olgu põhjustajaks siis kõrge suhkrutarbimine või muidu ebatervislik toit.

Tuleb meeles pidada, et kroomi puudumine viib rasvumise, väsimuse, suhkruhaiguse ning südamehaigusteni. (http://www.fitness.ee/).

Kroomi leidub paljudes toiduainetes, kuid väikestes kogustes. Toidu rafineerimine eemaldab osa kroomist. Erinevate täisteratoodete, puu- ja köögiviljade, liha ja piimatoodete söömine tagab organismi varustatuse piisava koguse kroomiga.
Parimateks kroomi allikateks on mandlid, pähklid, täisteratooted, liha, pärm, puu- ja köögiviljad. (http://www.toitumine.ee/).

Mina kroomi seekord toitudest ei otsi, vaid söön tableti kujul. Paar nädalat pole hetkel suuri tulemusi näidanud. Ühel päeval siiski tegin rekordi ja sõin AINULT ÜHE Kismeti soksi.

Seoses ääretult rahutu lapsega, keda ei vaigista massaaž, võimlemine, hüpitamine, hõljutamine, laulmine, soojakotid, vannitamine, kussutamine jne jne jne, siis olen pöördunud iseenda poole. Arsti sõnul pidi lapsel olema kõhus bakter, mis talle gaasivalusid, iiveldust ja muud häda põhjustab. Hetkel on raviks Gefiluse bakterid. Enne seda katsetasime läbi kolm gaasirohtu (Sab Simplex, Espumisan, Cuplaton), kuid neist ei paistnud suurt kasu olevat. Ka Gefiluse pulber ei paista märgatavat vahet tekitavat. Nii palju küll on muutunud, et mingil määral on laps juba rahustatav.

Ise olen seega enam-vähem täielikul piimavalguvabal dieedil. Ja oi kui keeruline on leida toiduaineid, mis ei sisaldaks piima. Mõnel õhtul olen päris näljas magama läinud, kuid see pole ka päris õige. Muretsesin paljude emade imerohtu nimega Colief. Kui leiduks ükski maaletooja, kes seda Eesti apteekidesse tooks, saaks ta ruttu rikkaks. Skandinaavias seda ei müüda, eraisikutest vahendajad tellivad seda Suurbritanniast. Seitsmemilline tibatilluke pudelike maksab üle 200 krooni. Leidub emasid, kes on tuhandeid kroone tilkadele pannud, et laps valuperioodist välja vedada.

Colief sisaldab laktaasi, mida leidub terve inimese soolestikus ja mis lõhustab laktoosi. Väikse beebi soolestik pole nii arenenud ja mitmetel neist võib laktaas soolestikus puududa, mistõttu ema söödavad piimasaadused põhjustavad väikestel tegelastel hullumeelseid gaasivalusid. Nende seedesüsteem areneb välja 3.-6. kuuks.

Seega väldin ise mitmeid piimatooteid (puder veega, võileib või- ja juustumäärdeta, šokolaadi asemel glükoositropsid või muu jura [äärmiselt suure magusaisu korral siiski luban natuke patustamist soksiga] jne). Ja selle vähese piima puhul, mis suust alla satub ja beebi kõhtu, aitab Colief.

Kui sellest kasu pole, siis jätkan tavapärast õgimist ja tita läheb taas arstitiirule. Ise paanikas pole, sest neid hullumeelseid nutvaid-karjuvaid lapsi on olnud ajast aega ja pea kõigist saanud asja.

Ainus probleem seisneb vaid selles, et last ei saa praktiliselt üldse käest panna. Vahel tuleb natuke pikemalt oodata, et hommikul üldse jõuaks riided selga panna ja õhtu eel tuleb värisevate jalgadega ja näljast pimedana külmkapi juurde roomata. Riidevahetus on vast kõige hullem, sest kõhuprobleemid tähendavad ca 20 okseläraka särgile kogumist päevas.

Magamine on küllalt pinnapealne ja auklik nagu sõelapõhi. Tumedate silmaalustega kasutan iga vaba momenti pigem magamiseks, liikumiseks puudub hetkel jõud, kahjuks ja paratamatult. Ei jõua oodatagi, millal tekib natuke aega enda jaoks ja liikumiseks.