Hambakivi ja hammaste spaa

Detsembris õnnestus mul saada tuusik hammaste sügavpuhastusele Kliinik 32s. See sisaldab endas kolme tähtsamat etappi:
ultrahelipuhastust, mille käigus eemaldatakse hambakivi nii igeme pealt kui ka igeme alt, sealhulgas hammastevahelises piirkonnas;
hammaste soodapesu (airflow), mille käigus eemaldatakse katt, pigmentatsioon ja võimalik igemepealne hambakivi;
pastapuhastust, mis annab viimase lihvi säravale puhtusele. (www.kliinik32.ee).

Põhirõhk on hambakivil ja selle eemaldamisel. Hambakiviks nimetatakse kõva kattu hammastel, millesse on kogunenud kaltsiumi ja fosfori soolad sülje keemiliste omaduste muutumise tõttu (www.inimene.ee). Rääkides hiljem suuhügienist Eveli Harkiga, siis tuleks hambakivi käia eemaldamas igal aastal! Vastasel juhul ootab ees Paradontaxi reklaamis nähtu – sülitad verd ja lõpuks oma hamba välja. Hark küll ütles, et hambakivi lükkaks hamba suust, selleks läheb siiski paarkümmend aastat.
Kuid hambakivi võib tekitada mitmeid probleeme, sealhulgas ka igemete veritsus, mis iseenesest viitab hambakivile.
See oli siis loo taust.

Maandusin Stockmanni lähistel Kliinik 32 fuajees, mis meenutas rohkem mõnd päevaspaa vastuvõttu. Hambaarstid käivad patsiente ukse peal tervitamas ja ära saatmas, stiilne sisustus ja selle võrra kindlasti krõbedamad hinnad. Ma ei kuulnud ühegi patsiendi arvet alla 60 Euro, kes uksest välja maksma tuli. Aga on meil Eestis kuskil hambaravi üleüldse odav? See selleks.
Peatselt lamasin ma mugavas toolis ja suuhügienist Eveli Hark rääkis põgusalt, mis ees ootab. Mulle selline lähenemine meeldib, sest nagu hiljuti õmbluslaual viibides, siis ma pidin iga kord küsima, kas nüüd tuleb torge, et mitte pooleks ehmuda.

Esmalt määriti igemed meeldiva kirsilõhnalise geeliga kokku, mis mõjub tuimestavalt, küll mitte täielikult valutustavalt.
Seejärel näitas Hark koledat nõela moodi ora, mis pidi hakkama vibreerima ning millega siis kogu suu igemetaskud läbi käiakse.
Lihtsamalt öeldes torgatakse ora igeme alla, kus see teeb surra-murra ja hambakivi eemaldab.

Juba esimeste surkimiste ajal mõtlesin, et oleksin pidanud ema ettepaneku vastu võtma ja selle paketi talle kinkima. See oli ikka päris valus! Kui olete kunagi midagi kogemata igeme alla lükanud ja sellega hullu valu tekitanud, siis ultrahelipuhastus tähendas kogu igemete sellise tundega täitmist.

Hoidsin kramplikult käsi koos ja higistasin nagu põrsas jaanipäeval, sest see oli ikka väga valulik. Olenes muidugi kohast, sest osadel kohtadel oli lihtsalt vähe ebamugav, osadel kohtadel rõvedalt valus. Võib-olla mu valulävi hammastega seoses on kõrgendatud pärast aastatepikkust breketite kandmist. Mine tea.

Igatahes hügienisti positiivsed hüüatused, et ma olen ikka väga tubli ja teeme vahelduseks teisest kohast jne aitasid kõvasti kaasa. Kui ise mõtled, et oled tubli, siis kannatad rohkem ka – eks ole!

Kohad, mis olid eriti valusad, käis Hark hiljem läbi tavalise konksuga ja kraapis sealt niisama kivi ära.

Sellele järgnes palju meeldivam soodapesu ning lõpuks pastapuhastus. Läksin peegli ette oma soodast täis pritsitud nägu pesema ja suud loputama. Verd lahmas kõvasti. Aga hambad paistsid kõik puhtad ja – valged! Soodapesu peaks mu teada hammaste valgendamiseks üks hea moodus iseenesest olemagi.

Uurisin, kas on normaalne, et mu hambad nii hullusti veritsevad. „See on täitsa normaalne. Mõnel pritsib lausa pulseerivalt,“ vastas Eveli Hark.
Pulseerivalt... võeh...

Igatahes mu igemed küll valutasid veel mitu päeva, kuid nad olid tunduvalt puhtamad ja ilusamad. Ning kuigi mul hambad eelnevalt alatasa veritsesid, siis siiamaani, praegu küll vaid kuu, pole nad mul kordagi veritsenud.

Ja kuigi protseduur oli minu jaoks väga valulik, siis hammaste tervise nimel tuleks ka need spaasse aeg-ajalt puhkusele viia. Iseasi, kas ma suudan seda igal aastal, nagu peaks, teha.

187. päev, siiber eest hallis

Viimasel ajal on olnud rohkelt hallivisiite, täna siis järjekordne.

23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.

Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.

Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.

Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...