187. päev, siiber eest hallis

Viimasel ajal on olnud rohkelt hallivisiite, täna siis järjekordne.

23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.

Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.

Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.

Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...

165. päev jooksuharjutused ja kiirendused

19:29 soojendust, 4:57 7 jooksuharjutust, 9:03 10 kiirendust, 5:43 lõdvestusjooks.
A avg 167, B 179, C 181, D 175.
Kokku: 39:14, AVG 173.
Põle probleemi.

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.