Minu päev 7-23

Väga popp on riputada üles oma päevakavasid. Siin siis minu eilne päev.

7.10 Löön silmad lahti. Loll komme iga natukese aja tagant silmi lahti lüüa, aga kui päike juba paistab, enam need kinni ei lähe.

7. 11 Laps teatab läbi une: „Emme kaissu ta’“ ja ronib unesegaselt mu kaissu, kus hakkab nühkima, nihelema, vehkima. Kui veel minut tagasi oli unelootus, siis see on nüüd peoga pühitud.. õigemini nühitud.

Tsikk jääbki üles ja ma pean teesklema, et magan, et ta edasi põõnaks.

7.40 Olen siiani silmi kinni hoidnud, kuid laps on alles nüüd õrnas unes. Vahin telefonist meile ja uurin, kas on midagi pakilist ootamas.

7.41 Laps teatab, et tahab telefonist enda videosid näha. Selge – ärkamisaeg! Sussumussutame 8ni voodis.

8.00 Hakkan vaikselt riidesse sättima, nägu pähe maalima. Täna pean minema Tallinna, ca 100 km kaugusele tööasju ajama ja trenni.

8.30 Söön putru kaneeli ja maapähklitega. Arutame perekondlikult päevaplaane ja vahetame mõtteid.

9.40 Istun autosse ja sõidan Statoili bussiraha võtma.

10.00 Buss peaks olema juba kohal. Muutun närviliseks. Kogu graafik on täpselt paigas ega kannata suuri hilinemisi.

10.11 Jõuab buss, mil ma olen otsustanud juba autoga edasi liikuda. Bussijuht seletab midagi reisijatele ja hakkab seejärel sõidu ajal pileteid müüma. Ta räägib midagi ekspressbussist ette jõudmisest, peatab korduvalt bussi, lülitab sisse-välja. Ma ei saa midagi aru.

10.15 On selgeks saanud, et see pidev bussi peatamine ei tähenda piletimüümist sõidu ajal, vaid bussil on mingi probleem.

10.30 Me pole isegi 10 km kaugusele jõudnud ja buss peatub lõplikult. Paar inimest tormab bussist välja ja ma järgnen neile. Ekspressbuss on jõudnud järele ja pakub väga suurtele kiirustajatele nelja kohta. Pressin end neljandana sisse. Teised jäävad järgmist bussi ootama.

11.30 Jõuan Tallinna bussijaama, jooksen järgmisesse bussipeatusesse nr 23 bussi ootama. See võtab heal juhul minuti.

11.55 Jõuan Kristiine keskusesse, kus pidin kohtuma loo allikaga. Helistan. „Aga kohtumine oli ju kell 11!“ teatab ta. Oh issand, mis jama. Mul oli kirjas 12. Õnneks on ta nõus uuesti tagasi tulema ja vestlema.

12.15 Söön ülihelikiirusel Caesari salati. 3.30 eurot.

12.35 Kohtumine ja intervjuu.

13.40 Torman tagasi bussipeatusesse. Kuna eelmisel õhtul kulutasin mitu tundi loo ettevalmistamisele ja poole vajaliku info korjamisele, siis luban keset tööpäeva tretti trenni.

14.10 Jõuan Tallinna spordihalli. Hakkame Meelisega trenni tegema. Soojendusjooks, venitused, jooksuharjutused. Ja läheb lõikudeks! 3 x 1 km, tempos 5.01, 4.59 ja 4.55 min/ km. Üks 600meetrine ots tempos ca 4.37 min/ km. Lõppu veel lõdvestusjooks. Jõudu jäi ülegi!

16.30 Väljun pestult, kustult, lastult hallist.

16.45 Olen taas bussijaamas. Surfan automaadist sobivaid bussiaegu ja ainuke pädev läheb tagasi koju alles tunni pärast. Selge, time-out!

17.00 Söön energiavarude taastamiseks peekoni-hakklihapalli värske salati ja tatraga. Pole paha! Kõht oli ikka suht tühi.

17.15 Märkan, et automaat andis mulle tšeki, aga mitte pileti. Õnneks saan infoletist uue pileti.

17.45 Asun taas koduteele.

18.59 Auto on alles, kiman kodupoole.

19.15 Väike beib jookseb rõõmustades koduuksel kallistama. Oeh, kodu on maailma parim koht.

20.00 Õhtusöök – puuviljasalat kohupiimaga. Issand, kui väsinud ma olen.

Puuviljasalat.

21.00 Söön ETK Säästu maapähkleid ja leian nende seast luutüki. Meenutan eelnevalt leitud karvu pähklite seast ja lähen püstivihaseks.

Luutükk pähklite seas. Rõõõveeee!!

21.30 Söön banaani ja kirjutan ETKle vihast kirja.

22.00 Asun väsinult voodisse. Ootan kuni laps magama jääb. Vahin une toomiseks telekat ja istun mobla kaudu netis.

23.00 Ülikiirelt unes.

187. päev, siiber eest hallis

Viimasel ajal on olnud rohkelt hallivisiite, täna siis järjekordne.

23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.

Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.

Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.

Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...

180. päev, veel üks hall

Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.

Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.

Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.

Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.

Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.

Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."

178. päev, jälle hallis

Eile pidi olema ujumisepäev, aga minek Tallinna (auto+buss+tramm+jalg+jalg+buss+auto) ja töörügamine väsitasid nii hullusti ära (rääkimata möödunudpäevasest lumeveost), et lihtsalt ei jaksanud. Küll aga kaunistab veebruari Tervis Plussi kaant särav ja kena artist, kes kooliajal oli kõva spordiharrastaja. Kergejõustik, korvpall, jalgpall, võimlemine jne - väga laia spektriga. Küll aga valis ühel hetkel ikka muusika ning sellega siiani rahul. Eks siis veebruaris paista, kellest jutt!

Ka täna pidi trenn ära jääma (kolmandat päeva!), sest linnapäev tõmbab igal juhul läbi, midagi teha ei jõua. Aga eile hilisõhtul tuli plaan Meli trenni Tallinna spordihallis kummitama minna. Kuna ma nagunii tähtsate ja muskulaarsete suurte onudega ühte sammu neverever ei pea, siis lubasin endale akadeemilise veerandi hilinemist. Täna siis rekordiliselt vara ( :-D ) ehk kell 7.30 üles ja siis ruttu askeldama, et 8.20 teele asuda ning 9.45 juba täies vormis valmis olla.

Aeg lippab eriti hommikuti ülikiiresti ning välja saime alles 8.30. 10 minti on juba suur kadu, kui minek on minuti täpsusega! Viimasel hetkel tuli meelde igasugu tööaadressid järele vaadata, kuhu täna minema pidin. No ok.

Kui olime jõudnud ca 15 km enne Tallinna, aeg tiksumas takka, et hilinen lausa 5 minutit, siis haarasin kahe käega peast ja surusin selle jalgevahele ning jõudsin veel kriisata, et ma ei saa trenni minna (õnneks polnud ma roolis). Olin täiesti hingepõhjani solvunud ja pettunud. LOOMULIKULT JÄTSIN MA JOOKSUSUSSID MAHA!!!

Sellist jama, kus ma töövahendi unustan täiesti maha, ei juhtu minuga kunagi. See on uskumatu, et ma nüüd sellisesse ämbrisse astusin. Kõike muud veel, aga no mitte selline prohmakas. Olin täiesti solvunud enda peale ja nutmise äärel, et selline tainas võin olla. Olgu, kaine mõistus toimib mul ka paanikaolukorras hästi - ruttu enne veel poodi. Kuid loomulikult tähendas see veel üht ajakadu. Ma ei seedi hilinemist! Ma ei lase inimestel enda järel oodata ja ma olen alati täpne. Shit.

Olgu, esimene peatus Ülemiste. Tormasin autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõikidel putkadel trellid ees. No muidugi, poed avatakse kell 10, kell oli 9.40.

Järgmine peatus, Sikupilli Prisma. Autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõik riideletid tühjad. "Laiendame poodi". No mida?! See pole võimalik, et maailm nii mu vastu on. Tormasin, et äkki leiab no mingit haiglasussi moodi olenditki, mida varvaste otsa tõmmata, sest no 3 tundi järgmise tööülesandeni ma näppu imedes kuskil Sikupilli parklas ka ei istu.

Leidsingi mingi korvikese -70% ning tuhlasin läbi, leidsin ühe sobiva numbriga 38 tossude moodi jalanõupaari, kassasse ja minema. Ahjaa, need maksid kuskil 170 eeki ehk 7 euri millegagi. Käravad kah!

Lõpuks jõudsin siis halli, lippasin sisse ja siis vahtisin, et tühi, põlegi Meli ja kedagi. Garderoobis juba vihastusin, et no järgmisena kukub katus ka sisse, aga savi siis, ma jooksen niisamagi vähemalt ära.

Kui lõpuks Meli ja tema seksikaid jooksupoisse nägin, siis edasi läks juba paremaks. Mitte siis vihjega, et nende nägemine mu elu paremaks muutis, aga no sellest hetkest rohkem jamasid vähemalt ei tulnud.

Hakkasin soojendusjooksu tegema ning lippasin nagu segane jänes. "Tempo aeglasemaks," kordas Mel. "Kujuta ette, et magav siga saab hommikul jalaga kõhtu. Vot, kui ta siis jooksma hakkab, ega teda enam miski peata." Tänaseks hommikuks oli matse juba piisavalt, et nüüd midagi aeglaselt nautima hakata.

Aga edasi kulges juba normaalselt ja jooksuharjutused ja erinevad muud särgid-värgid tulid kenasti ning jahtusin lõpuks ka maha. Aga kannikad on homme valusad küll!

Oli tore ja mõnus, kui välja arvata kõik, mis trennile eelnes.

173. päev Tallinna spordihallis

Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.

Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.

Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180

Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.

Igatahes oli hää!