Viimasel ajal on olnud rohkelt hallivisiite, täna siis järjekordne.
23 minti sooja AVG 166. Seejärel venitused, mõned jooksukad niiiiing..... lõigud! Kui alustasime, siis vaatasin nagu hobune kappavat Kalevipoega, et kuhu see Mel nüüd siis tormab - alles tegime 6 min/ km kohta. No kappasin siis järele. Oi, kus oli raske. No päris oksele ei ajanud, aga üle 190ga kaasnev karvane tunne oli jälle sees.
Esimese km aeg 5:10, avg 183, lõpupulss 192. Taastumine: 192/ 173/ 148.
Sörgiring peale ja teine kilduke. Ausalt öeldes ma juba hakkan kartma neid lõike. Nagu kunagi kartsin jooksuharjutusi ja kiirendusi, nagu praegu fartlekki ja nüüd siis tulevad lõigud ka. No, see on nagu tarkusehammasteoperatsioon. Kui ma esimese kahe hamba lõikusele läksin, siis olin illallaa-trullallaa. Lõigati lõug lahti, verd pritsis ja siis hakati terveid hambaid välja kangutama ja nii mitu tundi. 100 km kaugusele koju jõudes oli nägu silma alt kaelani paistes, palavik 40 ning ei suutnud midagi teha.
Kui ma järgmisel korral läksin viimast kahte hammast väljatagumisele viima, siis polnud illallaa-trullallaast jälgegi. Enne tuimestussüste värisesid mu kabujalakesed nigu tuumapohmelli üle elava joodiku käpp. Ja külm higi tulvas üle keha. Seekord ma teadsin, mis ees ootab.
Sama lugu on nüüd fartleki ja lõikudega. No lõikude osas jäin ma nädal tagasi vanal rasval 5.50 taktis loivama rõõmsa näoga. Aga täna pärast esimest 5.10 ja enne teist km hakkasid mu jalgades taas tallesabad märku andma - ma teadsin, mis nüüd ees ootab. Egas midagi. Käis pauk ja uus minek. Teine laks siis 5:08, AVG 186. Taastumist paraku ei mäleta.
Siis lõdvestusjooks, ei mäleta kui pikalt. Ja kogoshmosh. No mõnusalt räige oli ikka. Kuid siiski. Meenutades oktoobri 5.50 taktis turbotamist, siis ma mäletan seda raskemana. Pistis ka jõledalt, pool ajast vähemalt oli üle 190 ja jube hull oli. Aga täna... Põld häda kedagit! Paraku ei saa suure häälega hõisata... mine tea, mis järgmisel korral on.... Aga nagu Mel ütles - aeg ajalt tuleb siibrit eest tõmmata. Päris hullu ei saa muidugi panna, muidu tuleb hoopis siiber alla panna...
Showing posts with label meelis. Show all posts
Showing posts with label meelis. Show all posts
Thursday, January 20, 2011
Tuesday, January 18, 2011
Pool aastat täis
Kes ei viitsi pikki sissekandeid lugeda, siis need võivad kohe edasi liikuda. Kirjutan seekord pikalt, miks ma alustasin treeningutega ja mis see on mulle selle poole aasta jooksul andnud.
Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.
Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.
Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.
Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)
Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.
Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.
Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.
1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.
Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.
Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.
Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.
Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...
Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.
Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.
Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.
Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.
Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)
Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.
Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.
Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.
1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.
Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.
Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.
Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.
Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...
Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.
Thursday, January 13, 2011
180. päev, veel üks hall
Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.
Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.
Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.
Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.
Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.
Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."
Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.
Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.
Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.
Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.
Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."
Thursday, January 6, 2011
173. päev Tallinna spordihallis
Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.
Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.
Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180
Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.
Igatahes oli hää!
Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.
Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180
Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.
Igatahes oli hää!
Sunday, December 26, 2010
162. päev, "piirid ja nende nihutamine"
Trenn Meliga, esmakordselt jooksin 1,5 tundi vahelduvas tempos ca 13 km.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.
Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.
Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.
Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.
Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.
Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.
Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.
Friday, November 26, 2010
132. päev, fartlek taas
F 9' + 4x30''/ 3' + 7x30'' / 2' 30'' - Meli valem, mille kohta pole mul aimugi, mis see tähendab.. Aga väidetavalt ma seda täna tegin.
Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.
Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.
Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....
Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."
Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.
Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.
Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....
Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."
Monday, October 18, 2010
3 kuud täis
Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!
Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.
Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.
Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.
Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta
Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...
Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(
Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!
Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.
Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.
Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.
Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta
Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...
Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(
Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!
Monday, October 4, 2010
78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm
Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.
22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.
Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.
12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.
Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.
Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.
Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.
Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.
Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.
Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.
Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).
Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.
Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..
Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...
22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.
Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.
12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.
Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.
Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.
Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.
Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.
Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.
Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.
Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).
Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.
Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..
Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...
Sunday, September 12, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)