TT jooks ja põlvehäda

Tegin täna tõusvas tempos jooksu. Aga alustaks siis pigem enne hädast. Mu armas kallis vasak põlv on juba paar nädalat tunda andnud, aga tõesti annab vaid tunda. Ka täna andis, kuid ma pigem ennetaks probleemi enne, kui see valuks üle läheb.

Ja tunda annab see kuidagi nagu luu pealt ja ainult siis, kui astun. Täna üritasin sellele pihta saada ja täpsemalt tunnetada. Ilmnes see väga aeglasel sörgil ja kadus (või siis tempo pärast enam ei täheldanud) kiiremal jooksul. Kas siis probleem selles, et aeglasemal sörgil jooksen valesti (mida ma ka reaalselt teen) ja viga heel strike'is? Ma olen küllalt uurinud õiget jooksutehnikat, aga aeglasel sörgil ma lihtsalt pole selleks võimeline. Samm läheb õigeks vaid tempo korral.

Või on siis tegu lihtsalt sellega, et kõik legendid asfaldil jooksmise kohta peavad paika ja need tõesti võtavad põlved läbi? Ma olen järjepidevalt trenni teinud ju kõigest 10 kuud.
Ülekoormusest ei maksa ka rääkida. Kaks korda nädalas rahulikku jooksu ja 2 kiirkõndi ei suuda noort inimest veel ära tappa.

Aga jooksust siis ka. Tõusvas tempos plaanipärast jooksu pole ma tänavu üldse teinud. Plaan oli 2 x 8 min/ km, 2x 7, 2x 6.30, 2x 6 ja 2x 5.30. Kokku siis 10 km ja tempotõus iga 2 km tagant.

Ma kahjuks ei arvestanud selle vahva asjaoluga, et mul üldiselt tempotunnetus on päris puudulik :-D

Algus oli mõistagi päris aeglane ja väägagi meeldiv.. I km 8:06 min/ km. Olin kuuesekisest hilinemisest häiritud ja tõstsin väga kergelt tempot. Teisel kilomeetril selgus, et see väga kergelt oli kõvasti allahinnatud, 7:11.

Kolmas km pidi olema 7, aga tuli 7:05 ja häirumise tõttu üritasin taas väääga kergelt tempot tõsta. Ja nii ta mul edaspidigi mööda läks. Kuna pulsivöö patareid olid tühjad, siis pimedas joostes ei saanudki oma tempot väga reguleerida, sest kella valgustus otsustas töötada siis, kui ise tahtis.

Lõpuks tuli auto taha saatjaks, aga täistulede vihk, liikuv valgustus ja muu segasid absoluutselt kõiksuguse tunnetuse, kui kiiresti ja KUIDAS ma liigun. Kuigi algne plaan nägi ette lõpetamist 1 h 06ga ja lõpetasin sellest vaid 10 sekki varem, siis ma oma tempoarvestustega siiski rahule ei jäänud. Max 4 sekki võinud km kohta eksida, aga eksisin pidevalt palju rohkemaga.

Km ajad siis nii: 8:06 - 7:11 - 7:05 - 6:46 - 6:32 -6:41 - 6:10 - 6:12 - 5:39 - 5:23.
Pidanuks olema: 8:00 - 8:00 - 7:00 - 7:00 - 6:30 - 6:30 - 6:00 - 6:00 - 5:30 - 5:30.

Ja kui kellelgi on põlvevalu kohta soovitusi, siis jään põnevusega ootama! Täpsustuseks ka see, et tavaelus on mul põlved terved ja ilusad, kuid just sörgil annavad teada, et nad on olemas.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!