171. päev, öösörk

Täna sai taas kaaslase kaasa haaratud ja seda uskumatul kombel terveks teeks, mida oli küll vaid 5,2 km jagu. Küll aga ei teadnud ma, mida täna teha, sest homme oli plaanis Tallinnas teatud hallis suurem trenn ette võtta, aga see jäi ootamatult ära.

Omalooming siis jälle, aga ei midagi rasket. Minek oli ca 16.40, küllaltki hämaras ja üsna varsti kottpimedas. Täna oli ikka ääretult kerge. Ei tea, mis selles rolli mängis. See, et oli pime ja ei näinud sõrmegi suhu pista, oli mitu kaaslast või lihtsalt eilne ujumine volksutas liigesed lahti.

Pimedas jooks on iseenesest hea trenn ka meeltele. Osa teest on jää all, osaliselt õrn asfalditriip, osaliselt lumekamarad, osaliselt õrn pehme lumi, mida pimedas ei näe, vaid lihtsalt tunnetad. Siis tuleb pidevalt olla valvas, et mitte koperdada, libiseda, pidurduda vm. Ühesõnaga tuleb sada protsenti kohal olla ning usaldada ka jalgu ja samas olla valmis iga millisekundi jooksul neid ümber häälestama (kas siis jääks, asfaldiks, lumekamakaks või pehmeks läbivajuvaks lumeks). Jooks on nagu A4 paberil - näed, et terve maa on valge, aga mitte seda, et see on täis konarusi, auke ja kamaraid.

Meeldis!

Tempo oli sips kiirem kui muidu, sest mult kiputakse alati eest ära jooksma ja siis ei tohi ometi ka maha jääda. See samas meenutas, miks ma kooliajal jooksus kunagi ei pingutanud. Kui nägin mööduvaid tagumikke, siis tekkis trots ja juba jäin meelega viimaseks.
A 18:49, AVG 165
B 17:57, AVG 176
Kokku: 36:47, AVG 171.
Liiga vähe tänaseks. Mõtlesin otsa jooksuharjutusi teha, aga kuna kodu juures pole üldse teed, siis ei hakanud pimedas lumes sumpama.

Panen ka täna menüü kirja omale teadmiseks ja niisama katsetuseks. Õhtul või homme riputan üles. Saab vähemalt kõik sokud üle loetud...

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

128. päev

Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.