172. päev pole üldse hea päev

Mõni päev on kohe väga-väga halb, täna niisamuti. Oeh, ei viitsigi ausalt öeldes kirjutada.
Täna tegin taas tempot. Vähemalt ma täna jooksin ja ei hõljunud. Ca 8. minutil jooksin teise naabrikoeraga kokku, kes haukudes minu poole jooksis. Pidasin kinni ja tegin sussumussu, endal pulss tagus kõrvust välja, õnneks jäi koer pidama.
Aga ega sellest pole minu jaoks mingit lohutust, et näe - ei hammustanudki persest, jäi ju seisma! Mina saan šoki nii ühel kui teisel juhul. Vähe sellest, mul nädalatagune rünnakki veel selgelt silme ees.

Tagasi tulles olin juba täiesti paanikas, kui pidin hakkama majast mööduma. Vahtisin nii et silmamunad pidid peast kukkuma, et kus see koer nüüd siis on ning kartsin, et nüüd iga hetk hüppab nurga tagant välja ja ehmatab põlvikud silmini.

Selle asemel tabas mind hoopis nn paanikahoog ning lippasin õhupuuduses lõõtsutades ja ahmides edasi. Kui oleks seisma jäänud, siis oleks kõrgema kännu otsa ahastunult nutma jäänud. Aga nagu praktika näitab, siis edasi joostes ei jagu selleks lihtsalt võhma ning hoog läheb üle.

Ma ei nimetaks end nõrganärviliseks või tõsiseks argpüksiks. Olen täiesti külma närviga kodus ohtlikku tulekahjut kustutanud, ainukesena, kel oli kainet mõistust keset paanikat, olen sidunud räigeid haavu, mis pritsivad verd ning kihutanud taas kaine peaga traumapunkti, olen koondamisteate peale sügavalt hinganud ning soovinud mõttes ülemusele edaspidiseks õnne ja targemaid otsuseid - need kõik juhtusid muide möödunud aastal ning ei väsi kordamast, et see oli üks hullemaid mu elus.

Aga minu jaoks on võimatu säilitada kainet meelt ja jääda rahulikuks suurte ja potentsiaalselt ohtlike loomade seltsis. Eriti rääkides koertest, kes kipuvad haukudes peale jooksma, rääkimata naabrikoerast, kes on juba kahel korral inimest rünnanud.

See igapäevane võitlus iseenda hirmudega uksest välja astudes ning pidev ohtudega silmitsi seismine tekitab ainult küsimust, et mille kuradi pärast ma seda teen? Lõpuks on kogu nauding sellest kadunud ning treeningust kujuneb välja vaid üks ohtlik takistusterada, mida keegi ei kohusta läbima, aga ise lähed vabatahtlikult oma närve ja tuju rikkuma... Sellistel päevadel ma ei saa aru, milleks seda vaja on. Rääkimata vihast, et mul on tahtmine teha, aga kõik ümbritsevad tingimused on sellised, et ma mingil välja ei läheks. Mida ma siis teen? Panen kõigi koeraomanike nimed üles, kes ei suuda oma koera ketis hoida või majale aeda ümber ehitada?

Peab vist ka ebausklikuks hakkama. Just jooksususse jalga pannes mõtlesin, et nii tore, pole juba mitu nädalat motivatsioonilangust olnud.... vara hõiskasin.

Aga homme pärastlõunal on plaan Tallinnas hallis üks suurem trenn teha. Eks näis, mis sest saab. Kui seal ka mõni koer on, siis ausalt - mina lõpetan kõik treeningud!

Ca 5 km, 34:11, AVG 176. A 17:31, avg 171. B 16:39, avg 183