Ehk siis lugu, mis ilmus Tervis Plussi oktoobrinumbris. Kolm näitlejat, kes otsustasid jooksma hakata. Väga vahva kohtumine oli, aga las nad räägivad enda eest...
Siin ta on (toimetamata ja lõikamata):
Kolm näitlejat – üks ei jaksanud kingapaelu siduda, teine suitsetas nagu auruvedur, kolmas kurtis keskeakriisi. Siis hakkasid nad jooksma. Mis neist saanud on, seda läksime Taaralinna nende endi käest pärima.
Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?
Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks.
Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35ndat eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud.
See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto...
Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisist siin?
(Mehed puhkevad naerma)
Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?
LR: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.
Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslaseid. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa ja me ei läinud mitte pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkas rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga)
RK: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin laiskuse pärast isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida.
Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslaseid, siis tekkis üsna varsti mõte, et oh, prooviks poolmaratoni.
LR: Kõigepealt me ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada...
(„Jajaajaa,“ – nõustuvad Tanel ja Riho Leinole taustaks)
Leino: ... ja siis vaatasime kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.
Mängis siis vajadusel trenni teha ka tervis rolli?
RK: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.
LR: Olime ennetusfaasis!
RK: Pärast suitsetamise maha jätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa.
Praegu on ikka jube mõnus! Samas on see ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Palju saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?
LR: Samas see jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru...
TJ: ...jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.
RK: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et sa tahad maratoni joosta ja jooksed selle mõnuga ja pingutamata...
LR: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!
RK: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – see on nii haige ja jabur jutt.
Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! See on ikka uskumatu kaif, mis sellest saab! Ja hobina on see ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.
Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?
(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
TJ: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt...
RK: Ei tasu lolliks minna!
LR: Jah, see, mis me ise leiutame, oma kogemus, leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.
RK: Priit Pullerits olla ei taha...
LR: ...harrastustippsportlane.
TJ: Pulleritsul on ka sporditaust. Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35-aastaselt... Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi juua. Olin paks lodev tropp.
(Mehed räägivad, kuidas nooruspõlves spordi küllastumuse vältimine aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)
Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?
LR: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topelt kergus on tagasi.
TJ: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides, viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, tatt rippus maani, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!
LR: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul - see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres, „Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,“ selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad ning selle järgi sai meeskond ka nime Team Koksvere)
TJ: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat...
LR: ...arusaamatud inimesed tee ääres vaatamas...
TJ: ...saekaater seiskus.
(Mehed naeravad)
RK: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.
TJ: Olen veendunud, et Rumeenias räägitakse samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja, nagu meil, et tervisesport on populaarne.
RK: See on meilegi hiljuti tulnud. 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem Annelinnas sörkimas käies vaadati nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlaseid täis.
TJ: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle õudselt avaldas muljet, et hoolimata vanusest, nahavärvist jne, kui tervisejooksjad said kokku, siis viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja täiesti võhivõõrad inimesed jooksid edasi.
Ikka tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Eriti, kui nad on heas vormis, siis nad mõjuvad eriti motiveerivalt.
LR: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane memm. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.
Kas teie siis olete ka ise oma lähedasi motiveerinud?
TJ: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.
LR: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa ise toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on hetkel spordivaldkonda kuulvad ja olen erinevateks tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees.
Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.
Milliseid muutuseid olete veel täheldanud, peale tervislike ja lähedaste motiveerimise?
TJ: Meietaolised vennikesi on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad metsikustes kogustes. Meie pole seda teinud. Minu arust on meie õllekogused vähenenud pärast jooksma hakkamist.
(Lauas võtab maad üleüldine naer)
RK: Kas just vähenenud on, aga kui keha saab koormust, siis jahvatab selle õlle ka sujuvamalt ära.
LR: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni, sellist õgimiskogemust... Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.
RK: Kilo näkku kindlasti!
LR: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.
RK: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid küll. Aga õlleklaasist ja maitsvast vodkasõõmust teinekord ära ka ei ütle.
TJ: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.
RK: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.
TJ: Kui lavakast tulin, siis...
RK: ...kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti üle käte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.
TJ: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepealt, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin ilgelt mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.
RK: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.
TJ: Tervis on parem! RK: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.
TJ: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura.
(Mehed naeravad)
TJ: Mäletan seda, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.
RK: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga see lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus suitsu teinud hommikukohvi kõrvale. Kolm minutit enne 11, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõttelt, mitte rolli ega prooviga seoses, vaid, ise hingeldades, huvitav, millal suitsupaus on, tahaks ilgelt suitsetada. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega ja see viskas ikka harja punaseks.
Mahajätmine läks libedalt, kõmm! - ja oli läinud. 7. oktoober 2005, kell 16.45 tegin viimase suitsu.
Leinol selliseid katsumusi pole olnud?
LR: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, kohe väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha.
Teatris üldse on vist raske hoida tervislikke eluviise.
RK: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnus säilitada ilma sportimata on raske.
TJ: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõppeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks suutnud saada, et suudan pärast etendust öelda, et ei söö praadi. Kui jätta kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.
RK: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kg alla võtnud.
LR: Kui treeningutesse tuleb paus sisse, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.
TJ: Enne olin üle 100 kg, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus minna paksuks.
LR: Meie tempo on jooksmisel olematu, aga kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos, mis meie.
RK: Loomupärase kalduvusega meenub mul üks alkohoolik, keda suvel nägin. No nii 45 tuuri, võidunud juuksed, vend istus palja ülakehaga, mitte sentimeetritiki elus pole jooksnud...
TJ: ... kui just õlleputkat kinni ei hakata panema.
RK: Ta kehal polnud mitte grammigi rasva, tõmbas suitsu, tugev biitseps, sitked ja tihedad lihased. Siis mõtlesin küll, kurat! - ma jooksen 100-150 kilomeetrit kuus ja mul on ikka rasva. Siis tundsin küll karjuvat ülekohust.
TJ: Mis teed, loodus on andnud nii.
Samas ei suuda miski korvata ju endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ka sellist ülevat õnnetunnet pärast trenni?
TJ: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.
RK: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks - pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8-9-10 kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.
LR: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi.
TJ: Ma mäletan järgmisel päeval, kuidas oli autosse minna.
LR: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud.
Team Koksvere Tallinna maratonil
Enne
Mehed tunnistasid enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. „Mul on jumala hirm,“ tunnistab Tanel. „Mul on see faas juba möödas,“ lisab Riho. Tema sai kurta maratonihirme oma sõbrale, kes on juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. „Ütlesin, kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.“ Mehed kinnitavad ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult.
Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. „Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd on 15 täitsa paras,“ räägib Tanel.
42kilomeetrine katsumus tekitas meestes aukartust. „Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,“ räägib Leino. „Pärast nelja õlut andestab organism kõik,“ viskab Tanel nalja.
Pärast
Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetasid maratoni edukalt. Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendas meeste muljeid: „See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis
valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.“
No comments:
Post a Comment