Rakvere spordihallis korvpallitrennis

See oli siis mu ametlik viimane Tervis Plussi lugu. Edaspidi olen siis ehk kaasautor.

Aga oli tore ja sisimuses ikkagi väike kurbus ka sees. Mul hea meel, et viimaseks looks osutus päris karmi andmisega treening suurte mehemürakatega, kellest üks oli Tarvo Sõmer. Rohkelt emotsioone TP oktoobrinumbrist.

Suured muutused ja kannapöörded

Nüüd on siis jõudnud ehk aeg sinnamaale, kus ma peaks avaldama, miks blogi ärasuremise äärele on jõudnud.

Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.

Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.

Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.

Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.

See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!

Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.

Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.

Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.

Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.

Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".

Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.

Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.

Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.

Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!

Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.

Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."

Uute tandriteni, armsad!

Fotod: Indrek Seiga ujumas

Möödunud kuul käisime Indrek Sei  käe all oma ujumistehnikat timmimas ja sellest Tervis Plussile lugu vorpimas. No olgem ausad - me peatoimetaja ehk sai väikest timmimisnõu, aga mina ja kaastoimetaja Maret oleme puhta konnapoisid... kusjuures kehva tehnikaga konnapoisid!

Ometi sain ma teada, kuidas õigesti ka konna ujuda ja kuidas võiksin harjutada kroolimist. Nii palju, kui olen vette saanud, olen ka katsetanud. Kuid see vette hingamisega õige rütmi leidmine ilma pilti kaotamata, pole mul siiani käppa saanud. Tunne on, et ei saa ka.

Aga kes tahab ka tarvilikku nõu, siis haarake Tervis Plussi juulinumber.

Treener ja kuulekad õpilased. Fotod: Aivar Kullamaa.

Konnnnnnnnnn

Tervis Plussi tiim: Maret, Evelin, mina ja meie "treener" Indrek Sei.

Fotod: Maijooks - tehtud!

Start. Fotod: Andrus Eesmaa

Nii ta siis läks - 26. SEB Maijooks. Mul olid ootused ja sihid seatud kõrgeks, kuid paraku kustutas kaks nädalat haigust selle eos ära. Esimese trenni pärast haigust tegingi umbes nädala eest. Esimesed trennid olid päris vaevalised, täis röga köhimist ja raskuseid. Eks neid trenne kokku lõpuks oligi ca 3 ja siis oligi jooks.

Oma haiguseelsesse vormi nädalaga ma mõistetavalt ei jõudnud. Aga päris palavikus ka rajale ei läinud.

Kuigi tänavu oli mitu eraldi starti (ajavõtuga, ajavõtuta, kõndijad jne), siis ääretult kitsas ja ebamugav oli jooks ka tänavu. Mingit sorti sörkimine algas ca neljandal minutil. Aga see tähendas siiski seda, et ca 3-4 km oli ikkagi kitse kombel karglemist, et aeglastemast mööda saada. Kogu aeg sai küünarnukiga ribidesse, rahvas oli jalus või olid ise jalus.

Alles paar kilti enne lõppu sai lahedamalt jooksma hakata. Aga siis oli muidugi võhm selle karglemise peale väljas. Üsna raske oli ja polnud ka põhja all, millele toetuda. Ma siis mõtlen seda, et kui haigust polnuks, siis oleks tugeva baasiga jooksnud. Aga päris äpult siiski ei läinud.

Kui nägin kiirabi ca 1,5 km enne lõppu, siis tuli hull uitmõte, et lõpetaks seal ja viskaks sussid taeva poole. Oli tõesti raske.

Põnev oli kuulata raskelt hingeldavaid naisi maad mõõtmas ja ühiselt sahisevaid susse. Jälgisin kellalt, et liikusin tempos ca 5.40-5.30 min/ km. Seetõttu oli ülim üllatus, et viimane kilomeeter tuli 4.11 ja superaeg finišis 37.35. Olin arvestanud, et 40.15 oleks võimetekohane, alla 40 aga super. Kui olnuks terve, siis 35 olnuks eesmärk.

Kauaks seda rõõmu ei jagunud, sest ILMSELGELT oli viimane km lühem ja kogu distants koos sellega. Ja see vastas lõpuks ka tõele, sest GPSitajad saidki distantsiks 6.82. Päris suur pettumus. Möödunud aastaga seega ei saa mitte kuidagi end võrrelda. Okei - väga tore, et see ebameeldiv sinka-vonka Lauluväljaku mäest allatulek ära jäi, aga no oleks siis see 180 meetrit kuskilt mujalt juurde leiutada. Pikem finišikoridor või mida iganes.

Kuidas saab üldse nii suurel üritusel distants olla niivõrd ebatäpne? Eelmisel aastal oli 60 meetrit pikem, aga no see ju väike vonks. Aga 180 meetrit on mu arvates liig mis liig.

Kahju tunnistada, aga olen teist aastat järjest Maijooksus pisut pettunud.

Aga väike kokkuvõte ka:

2012. aeg 47.40, 1540. koht, N 1012, 7.06 km. Tempo: 6.45 min/ km. AVG 190/ 197.

2013. aeg 37.35, 560. koht, N 371, 6.82 km. Tempo: 5.31 min/ km. AVG 189, MAX 199.

Tervis Plussi tiim. Laps muidugi hullu üleväsinud ja särtsu täis.

Pärast jooksu kerge peedikene.

Ja nagu möödunud aastal, siis ka tänavu klapib Maijooks Lillelaada ajaga ja jooksmisele järgnevad aiatööd. See küll tänane pilt. Lõpuks ometi on me kasvuhoone püsti ja vaesed taimed saanud mugava aseme. Ise olen hullu uhke ja häpi oma minikuningriigis.

Sünnimärkide kontroll ja aiatööd

Tervis Plussi mainumbris kirjutan oma esimesest käigust nahaarstile sünnimärkide kontrolliks. Ma olen teadnud juba ammu, et sünnimärke tuleb üle lasta vaadata, kuid ikka on see mõte, et ah, nagunii pole vaja ja mis ma sinna niisama ikka lähen.

Pea sunduslikus korras tuli käik ette võtta ja sellest mainumbris kirjutangi. Korrektne sünnimärkide nimetus oleks siiski neevus, sest sünnimärk on inimesele sündides kaasa antud (minu lapsel on seega ainult üks sünnimärk), kuid neevused tekivad inimesele terve elu jooksul

Iseenesest pole neevuste ülevaatus midagi aeganõudvat ja keerulist, kuid südamerahu terveks aastaks on selles osas tagatud. Kes armastavad päevitada või solaariumit - minge kindlasti! Ja kihutage mehi ka, sest melanoom kipub tihedamini esinema just meeste seas!

Mina endiselt tatistan ja köhin nagu vana parm, pea kumiseb ka, kuid aiatööd on kohutavalt pähe tunginud ja kaevan siin paar päeva juba maad. Praegu vaatangi, et üks käsi on villis ja päris valulik. Oeh, kuis oleks abi vaja. Ostsin hiiglasliku kasvuhoone ja selle püstitamine on röövinud nii olulise aja. Saaks juba oma 60 taime sinna sisse, mis hinge kinni hoides juba õue ootavad.

Lisaks oleks vaja põld ära künda ja porgandid, herned, kapsad, sibulad jne kasvama panna. Rääkimata mu maitsetaimede kastist, mis maitseroheliste seemneid ootab.

Ma ei hakka mainimagi jooksmist... paraku või õnneks ma seda hetkel ei jaksagi teha.

Fotod: ajakirja sessioon Lasnamäe hallis

Ja olen õnnelikult taas Eestis ja blogilainel.

Kes on jõudnud juba värsket Tervis Plussi kiigata, siis on seal üleval suur lugu sellest, kuidas mina hakkan valmistuma Meelis Minni juhendamisel maratoniks, allolevatel piltidel olev Elo poolmaratoniks ja üks kolmas noormees Roman Fosti käe all Viljandi järve jooksuks.

Üleval on treeningukavad, täpsemad eesmärgid ja muu info.

Fotod: Aivar Kullamaa.

Veebruari statistika + suur uudis!

Ja teine uudis - ma nüüd jälle brünett!

Veebruaris toimus nädalase haigestumise tõttu tõsine kukkumine. See oli aasta kõige üks kehvemaid kuid. Läbisin 59,22 km, neist 33,6 km joostes. 19,07 km läbisin suusatades ja oli natuke sõudmist ja jõusaali. Trenni tegin kokku 7:59.57 - hüüü, kui vääheee.
Tempod olid aeglased, pulsi madalad. Läbisin ka Tartu maratoni naiste suusasõidu 16 km.

Aga veebruari statistika on hetkel üsna ebaoluline, tänu sellele, et kõik oli kaootiline ja kukkus haiguse tõttu kokku.

Nüüd tuleb aga palju olulisem uudis - Pamela läheb maratonile!

Ma küll kunagi lubasin, et ma ei lähe maratonile enne, kui suudan selle joosta max 3,5 tunniga, aga... pärast ülikergeid poolmaratone tundub, et see 5 tundigi ei tapaks ää. Päris detailsemalt saab sellest lugeda tulevasest Tervis Plussi aprillinumbrist.
Maratoniplaan tähendab ühtlaselt seda, et algas taas minu koostöö jooksuekspert Meelis Minniga. Seega saavad treeningud olema nüüdsest kontrollitud, kaalutletud ja eesmärgipärased, kõige muuga, mis sellega kaasneb.

Maraton saab olema suure tõenäosusega SEB Tallinna maraton. Kuidagi püüan mahutada seda mitmete kohustuste, lapse ja pere kõrvale. Kerge ei saa see olema, aga kindlasti mitte igav.

Kui vaid jaguks jaksu, siis teeks sellest ka suurejoonelise videopäeviku, aga eks sellest jõuab veel kirjutada. Hetkel lihtsalt tööd üle pea ega jõua meeldivate hobidega, nagu blogimine, alati tegeleda.

Plankimise võitja selgunud!

Suur uudis lihtsalt ja lühidalt:

Palju õnne, Mari! Sulle kuulub ringonvormi jäägitu respekt, au ja kuulsus ning super head korsetilihased!

Kõikidel teistel on võimalus edasi harjutada ja plangime tulevikus ikka edasi ja lööme uusi rekordeid!

Minust siis nii palju, et tänase seisuga tunnen end juba üsna hästi ja täna veel taastun, homme astun üle 1,5 nädala taas rajale.

Mõningaid uusi tuuli on mul üleüldse treeningutes, kuid hetkel pole veel kindel, kas maksab rääkida. Järgmise nädala teisipäeval asun Tallinnas üht Tervis Plussi lugu ehk trennitesti tegema. Neljapäeval on ees suurejoonelisem jooksutest, samuti seoses Tervis Plussi looga. Üleüldiselt on aga võimalus, et treeningud saavad uue suuna. Eks siis täpsemalt jõuan veel pajatada.

Hetkel olen veel võlas mitu lugu - kuidas ma magusaisu seljatasin, mitu retsepti, üks tihe päevaplaan jms.
Sõrad sirgu, sõbrad!

Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!

Kaks päeva enne suurt suuska

Nähtavasti on mul täna ainus võimalus veel viimased kokkuvõtted teha, enne kui pühapäeval Tervis Plussi naistesõidult tagasi jõuan. Homme liigume Elvasse ja naaseme järgmise päeva õhtul.

Mis siis öelda? See nädal on olnud meeletult tööd ja tuiamist, et ma pole jõudnud mitte midagi muud teha peale 11kildise jooksu. Kuigi sõit ülehomme, siis ma pean homme kas või 2 kilti suusatama, sest see samm lapikutel toigastel ei ole mul endiselt kindel ning tuleb läbi suurte raskuste.

Niisiis - hoidke mulle pühapäeval kell 12 pöialt! Proovin 16 km alla kahe tunni lõpetada, aga oksendamiseni ei pinguta.

Jaa - pühapäeval lõpeb plank challenge! Venitage päeva jooksul välja oma tippaeg ja olge valmis oma müstilisi numbreid ka videos tõestama! Facebookis käis läbi ka idee saada kokku ja teha mingi ühistrenn või ühisplankimine. Kui on huvilisi, siis jätke kommentaar või suhtleme FBs!

Hetkel mõtted üsna laiali, sest palju on toimumas ja puhata pole võimalik - rääkimata sellest, et ma pidevalt korrutan seda ja midagi reaalselt justkui ära ei tee :o) Olgu, kuu lõpus luban olla parem!

Talv teeb aeglaseks?

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ma talvega nii aeglaseks olen jäänud. Tore muidugi, et ma 190ni ei suuda ka rämedalt kiirustades joosta, aga see-eest on mul selline 190-tunne juba kellal 174 nähes. Aga rämeda kiiruse asemel on tempo ikkagi päris aeglane.

Võib tuua enesetundes võrdusmärgi, et sügisene 5:30 min/ km tempo on hetkel sama enesetundega mis 6:15 min/ km. Rääkimata sellest, et seda 6:15 min/ km ei jaksa ikka väga pikalt teha.
Eile oli idee, et teen tempokama jooksu, aga muffigi. Ühe kildi tegin 6:15ga ja siis lõõtsutasin oma 7:20 tempos edasi.

Mul on oma kilpkonluse kohta mõned teooriad.

1. Ma ei tegele jooksutehnika ega kiirenduste harjutamisega. Jooksuharjutused, lõigud, fartlek jne. Lisaks puudub mul treeningutes nagunii korraline rutiin, arvestades superkompensatsiooni jne.

2. Ma jooksen kogu aeg vaid pikki ja aeglaseid ringe. Minimaalselt jooksengi 10km, enamjaolt 11, vahel ka rohkem. Väga harva tuleb ette 8 ja veelgi harvem 6. 6 km on kõige minimaalsem distants viimase poole aasta jooksul. Samas tundub mõttetu mingi 4-5 km pärast hunniku vammuseid selga ajada.

3. Aeglaseks teeb ka rohkelt riideid, liigutamine on raskendatud, lumesoga või jää jala all, külm temperatuur. Väike faktor.

4. Viimasel kahel kuul olen teinud palju suusatrenne ja vähem jooksmist. Detsember oli üldse aasta üks lahjemaid kuid.

Seega - plaan. See ja järgmine nädal tuleb veel suusatamisele keskendudes, sest juba järgmisel nädalavahetusel pean läbima kuidagi 16 km Tervis Plussi Tartu Maratoni naistesõidul. Seejärel prooviks teha enam-vähem nii: 1 pikk ja rahulik ots jooksu, 1 veelgi pikem, 1 lühike (nt 5 km) ja väga kiire jooks ja 1 suusatamine või jalutus+jooks.

See oleks üleüldine idee, iseasi, mida ma reaalselt teha viitsin. Selge see, et fartlekki või jooksuharjutusi ma ei viitsi teha. Eesmärk pole siis hirmsat moodi end kiiremaks arendada, vaid veel rohkem tegevusi varieerida ja kord nädalas ka kiirem olla.

Muust asjust, siis mu arvuti otsustas anda otsad, mistõttu olen nüüd arvutivabal dieedil või nuian teiste rüperaale mõneks hetkeks.. nagu praegu. Seetõttu pole võimalik põnevamaid ja erutavamaid postitusi edastada.

Aga plank on mul endiselt päevakorras ja ehk teil ka! Mis teie kõige esimene katsetusaeg tuli?

Mina ja suusatamine

Me ei ole väga head sõbrad. Kehalise kasvatuse õpetaja saatis mind põhikoolis isegi direktori juurde, sest kolmelapselise pere vanematel polnud võimalik lastele suuski osta ning pere ainus tütar ei raatsinud tundi varem kohale minna, et kooli paarist suusapaarist osa saada. Seega suusatamise asemel jooksin ma lumes ja sain selle eest iga kord pragada.

Mingil ajal õpetaja vahetus ja avastasin, et liikumine polegi maailma kõige hullem karistus. Ühe talve käisin praktiliselt iga päev oma Visu puusuuskadega kodu ümbrust avastamas. Pärast paari nädalat suutsin teha isegi paar uisusammu. Ma muide ei uskunud tol hetkel, et ma seda suutsin ja see oli mingi poolik juhus, aga nii see ikkagi oli.

Kuid suusatamisest jäin ma ikkagi kaugele. Kui ma möödunud talvel 5 km tund aega aerutasin, siis oli esmalt eitus. Ei, see distants peab olema pikem või ei, kell on vale. Aga tõsi ta oli - ma olin rämedalt aeglane.

See talv avastasin suusatamise uuesti ja nüüd pea pool vägisi selle ka tõsisemalt ette võtnud. Nimelt - osalen 10. veebruaril Tervis Plussi naistesõidul, 16 kilomeetrit!

Probleem peitub vaid selles, et ma olen endiselt ulmeliselt aeglane. Täna siis proovisin esmakordselt 10 km täis suusatada. Aega läks mul selleks ca 1 h ja 22 minti, tunniga seljatasin 7.55 km. Ja aitäh sulle, kommentaator, kes sa kinnitasid, et kuuvalgel saab suusatada. Need kaks sinikat mu puusal on sinu süü!

Kiireimaks kilomeetriajaks sain 7.50 min. Ma ei saa aru, kuidas ma olen suuskadel märgatavalt aeglasem kui joostes. Või kuidas kõik ülejäänud maailma inimesed saavad olla suuskadel palju kiiremad kui joostes? Lihtsalt ei saa aru. Võimalik, et ma lihtsalt rabelen nagu kass kotis, selle asemel, et sujuvalt ja ökonoomselt suusatada.

Olgu kuis on, aga selle naistesõidu ma läbi teen... Tõenäoliselt küll 2,5 tunniga, aga ikkagi!

Ja ma endiselt ei soovita pimedas trenni teha! Oi, kui rämedalt ma viimase käntsu ajal maha räntsatasin. Hambad tegid plaks ja mul tunne, et ma kukkusin ka oma neeru lahti...

Trett Tallinna

Klõps hotellis enne pidu. Taust on väga ekstravagantne!

Päevad Tallinnas olid äärmiselt väsitavad. Enamjaolt tähendas see seda, et pidin istuma mõngliga kuskil mängunurgas ja valvama, et ta endaga pahandust ei teeks.

Kaubamaja Lotte mängumaa oli päris hubane ja rahulik. Järgmisel päeval Ülemistes olnud Redsi mängukeskus palju suurem ja laiemate võimalustega, aga ka rahvarohkem. Üks vaene poiss köhis seal pidevalt kopse välja ja eks targu hoidsin oma nublikut rohkem vaiksemasse nurka.

Valgustuse poolest meeldib mulle kõige rohkem hoopis Ülemistes kuskil trepi all olev söögikoht ja seal olev tiiiibatillukene mängunurk. Lihtsalt seetõttu, et seal ei ole päevavalguslampe, mis silmad punaseks ajavad.

Enamjaolt tuli tassida tsikki puusal ja tänaseks on mul ühe käe lihased, pool selga ja ühe jala lihased valusad. Eks ma aeg-ajalt valasin suurest tassimisest ja jamamisest juba higi.

Ometi õnnestus mul ühel õhtul vähe kergemalt hingata ja kogu Ajakirjade Kirjastus tuli kokku Viktoria keskuses, et tähistada jõuluaega ja möödunud aastat. Tuleb tunnistada, et kolleegid on mul endiselt väga toredad ja ilusad :)

Natuke naljakas on muidugi üks asi... Kui Viktoria keskusest sisse astusin, siis käratas üks proua: "KUS TE TÖÖTATE?" Paar sekundit olin tumm ja hakkasin isegi selle üle juurdlema, kuid vastasin, et Tervis Plussis. Siis oli toon kohe teine ja teatati, et olen õiges kohas.
Palju meeldivam sarnane suhtumine oli paar laupäeva tagasi, kui bussiga sihtpunkti jõudsin ja tänasin bussijuhti reisi eest ja ta vastas: "Tubli laps!"

Hmm... Kas ma tõesti paistan välja 16-17? Tõesti?
Mul saab veebruaris Tervis Plussi viis aastat, lugusid olen sügise seisuga vorpinud üldse kaheksa aastat. Neid murekortsukesi ja tähtaja lähenemise jooni on ikka omajagu kogunenud. Äkki siis ongi kätte jõudnud aeg, mil peaksin tundma end meelitatuna, et mind nooremaks peetakse?

Igatahes... Olenevalt päeva kulgemisest - proovin end välja täna ajada, aga mida ma seal teen, ei tea. Ei ole tahtmist ega viitsimist.

Jaanuari treeningud + üleskutse

Jaanuaris hakkasin jälgima oma "treeninguid" Endomondos 9. jaanuarist. Tulemused siis järgnevad.

9.-31. jaanuarini oli 15 treeningut, koguajaga 12 tundi ja 7 minutit.

Läbitud distants 64,22 km.

Kaloreid põletatud: 3714.

Sörkide parimad ajad:
1 km - 7 m 20 s
5 km - 38 min ja 35 sekundit.

Sörkisin 7 korda, kõnd+sörk 5 korda, Bodyjam 2 x, suusatasin 1 x.

-17 kraadiga on päris karm sörkida. Ja selle jaoks on mul abiks om mani padme hum. Mitte et budistlik mantra aitaks mul end tõsiselt kokku võtta, kuid selle järjepideva kordamisega, võimalikult väljapeetud ja aeglaselt, suudan ma oma nägu taas üles sulatada.

Proovi ise praegu. Võimalikult väljendusrikkalt, iga tähte äärmselt intensiivselt grimassitades: ommmmmmaniiiipadmeeeeeeeeeeehummmmmmmmm.

Nägu külmub sörkides ikka hullumeelselt ja om mani padme humi abil sulatan seda teel pidevalt.

TÄHTIS ÜLESKUTSE: homme on ametlik avapauk Tervis Plussi uuringule, mida blogi lugejad saavad täita juba täna. http://kwiksurveys.com/?u=tervispluss - palun täita küsimustik nii meestel kui naistel. Homme selgub, mis auhind kõikide vahel ka loosi läheb (kui tahad osaleda, pista kirja ka meil). Vastata saavad vaid esimesed 500 kiiremat.

Levitan seda vaikselt juba varem, sest testimisel selgus, et link (server) ei pruugi suurt voogu üle elada ning võivad tekkida errorid. Kui homme prauhti rahvas peale lendab, siis võib ilmneda jamasid ning selle ennetamiseks on mul vastajad juba praegu abiks.

Peavalude veidrad põhjused

Lugu, mis ilmus novembri Tervis Plussis. Muide, peavalu liiga kõvasti seotud patsist ja kitsast rätist on tüüpiline ka minu puhul. Muidu valutab mu pea ikka üliharva.

Peavalu singist ja seksist?

Britid tõid tuntud päevalehes välja mitmed kummalised peavalupõhjustajad. Neuroloog dr Toomas Toomsoo kommenteerib, kas sink, jooksmine ja kitsas müts võivad tõesti vasarad peas tööle panna.

Juuksuris käik

Üsna tavaline peavalu põhjus võib olla külaskäik juuksurisse. Peamiselt just seetõttu, et pesu ajal tuleb pead hoida pesuvannis pikemat aega. See painutab kaela ebaloomulikult ja stimuleerib närvi, mis aktiveerib kolmiknärvi - kaela juhteteed ning tulemuseks on peavalu. See võib ilmneda alles päev või kaks hiljem, mistõttu peapesu juuksuris ei oska keegi kahtlustada. Sarnane valupõhjustaja võib olla ka telefonitoru õla ja kõrva vahel hoidmine ja istumine toolil, mis ei toeta alaselga.

Dr Toomas Toomsoo: Tegemist on eelkõige lihaste kinnituskohtade piirkonda jääva kuklanärvi osalise pitsumisega, mille tulemusena võib tekkida neuralgilise iseloomuga valu, samas võib see olla ka otseselt lihaskoormusest tulenev valu. Seda ei pea kartma. Kui väga häirib võib võtta valuvaigistit, tihti aitab ka valutava piirkonna määrimine salvidega või geeliga.

Köha

Köhimine ja muu sedalaadne pingutus, nagu aevastamine, tugev ninanuuskamine või painutus ette, võib viia peavaluni. Üks protsent peavaludest on põhjustatud köhast. Kusjuures sellisele valule on altimad mehed. Ajus tekkiv surve põhjustab teravat, pistelist valu, mis kestab tüüpiliselt paar sekundit või mõned minutid peamiselt kukla piirkonnas.

Köhimine surub aju allapoole ülemise seljaaju kanali suunas, mis ongi valu päästikuks. Lisaks sellele võivad tekkida muud sümptomid nagu kaelavalu, tasakaalu- ja nägemisprobleemid, kuulmisekadu, unetus ja tinnitus kõrvades.

Dr Toomas Toomsoo: See on nn köhapeavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusust. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt köhaga seotud, siis peab ravima köha. Kui köha põhjustaja on teada, tuleks see likvideerida. Mõningatel juhtudel võivad nendeks olla ravimid (nt AKE inhibiitorid, mida kasutatakse vererõhu alandajatena).

Jooksmine lindil

Igasugune füüsiline pingutus, näiteks sörkimine või jooksulindil hüplemine, põhjustab pea, kaela ja kolju veresoonte paisumist ja surve suurenemist. Tõsine valu võib tekkida treeningu ajal sekunditega ja ilmneda peas ükskõik kus. Sellised peavalud on tavalised eriti neil, kes kannatavad migreenihoogude käes. Abiks on ilmselgelt treeningu vahetamisest, kuid ka valuvaigisti manustamisest tund enne trenni, et vähendada turset. Kuigi see on üsna haruldane olukord, siis tuleks treeninguaegse peavaluga pöörduda arsti poole, kes välistab tõsisemad probleemid nagu näiteks aneurüsm (ajuarteri laiend).

TT: See on nn pingutustüüpi peavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusuga. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt pingutusega seotud, siis peab sellest hoiduma. On arvatud, et enam esineb seda ülekaalulistel ja meestel. Kui põhjuseks on aga mingi veresoone patoloogia, siis tuleks arsti poole pöörduda. Enamasti on viimase korral tekkiv valu ülitugev ja mingilgi moel ei anna järele.

Ärev iseloom

Itaalias asuva Torino peavalu keskuse uuringu kohaselt kannatavad migreenilaadsete peavalude käes rohkem madala enesehinnangu ja äreva iseloomuga inimesed. Arvatakse, et selline temperament muudab inimesed stressi suhtes haavatavamaks, mis alandab ajus serotoniinitaset. Madal serotoniinitase viitab depressioonile, kuid nüüd arvatakse, et põhjustab ka peavalu.

TT: Põhjuseks on isiksus- ja tähelepanuhäire, ärevus ise ei pruugi migreeni tekitada.

Singivõileivad

Migreenikud teavad, et on terve nimekiri toite, mis peavalu tekitavad, kuid sink kuulub selle tippu. Sink sisaldab türamiini ja säilitusaineid (nitraate või nitriteid), mis suurendavad verevoolu ajusse ja vallandavad peavalu. Toitude lisaained tekitavad valu mõlemal pool pead (vastandiks klassikalisele migreenile, mis halvab üldiselt ühe peapoole).

Türamiin tekib toidu vananemisega kaasneval proteiinide lagunemisel ehk siis leidub seda peamiselt suitsetatud, marineeritud, konserveeritud, kääritatud jms viisil töödeldud toitudes. Teised türamiinirikkad või lisaaineid sisaldavad toidud on veel juust, šokolaad, töödeldud liha (nt salaami) ja teatud puuviljad (nt ananass ja banaan).

TT: Kui on näha, et sink on põhjustaja, siis tuleks sellest loobuda.

Hobusesaba

Ülimoodne ja ainsatki karva lendu laskev hobusesaba tekitab pinget peanaha sidekoes, mis omakorda viib valuaistinguni. Punutistel ja kitsastel pearättidel-mütsidel on sama efekt. Paljud sikhid on hädas peavaludega, mistõttu kutsutakse seda ka „turbani peavaluks“.

TT: Igasugune surutis peas võib põhjustada peanaha pinget, mille sisuline tähendus on ikka lihaspinge.

Seks

Taanis asuva Riiskovi neuroloogilise kliiniku uurijate hinnangul võib suguühte ajal tekkiv peavalu puudutada 1,3 protsenti populatsioonist. Pigem mehi tabav orgasmi eel saabuv migreenihoog tekitab pitsumist ja tuima valu kuklas. See võib olla seotud suureneva vererõhuga ajus. Irooniliselt tabab see pigem juhuseksi harrastajaid (tõenäoliselt veelgi suurema erutuse tõttu).

Harva võib seksist tulenev peavalu viia ajuverejooksuni. Peavaluga võib vähestel kaasneda ka unisus, kõnelemis- või neelamisraskused, tasakaalupuudus, tuimus ühel kehapoolel või iiveldus.

Häda on tuttav pigem neile, kel on probleemid kõrge vererõhuga või esineb perekonnas sedalaadseid insulte.

TT: Selline valu võib esineda nii orgasmi ajal kui järel, harvem enne. On arvatud, et see kaob iseenesest. Kui see aga ei kao, siis aitab enne sugulist vahekorda Indomethacin.

Kuum dušš

Arvatakse, et temperatuurimuutus mõjutab ka vererõhku, mis omakorda võib põhjustada peavalu. Kuuma duši peavalu kestab harva rohkem kui viis minutit. Kuid ka ekstreemne külm, nagu külma jäätise kiire söömine või joogi joomine või jääauku hüppamine, võib tekitada peas terava piste.

TT: Põhjust küll ei teata, kuid valu on seotud tõepoolest temperatuuride erinevusega, sagedamini külmaga, vähem kuumaga.

Sigarett

Hispaanias asuva Salamanca ülikooli uurijad väidavad, et ka suitsetamine toob sepad pähe taguma. Uuringust selgus, et 59 protsenti küsitletutest tundis, et migreenihoog vallandus pärast suitsetamist ja 71 protsenti tajus suitsetamise ajal peavalu hullemana.

Sigaretis sisalduv nikotiin põhjustab aju veresoonte ahenemise ja päästab valla peavalu.

TT: See on väga individuaalne ja ei pruugi kõigil inimestel esineda. Kui suitsetamine aga provotseerib migreeni, siis tuleb see lõpetada.

Unepuudus

Londoni riikliku närvihaiguste kliiniku uuring tõi peavalu põhjusena välja ka unepuuduse. Üks kuni kolm tundi vähemat und kuni kolme öö jooksul võib tekitada tunnise kuni päevapikkuse peavalu. Unepuudus põhjustab ajus sisalduva serotoniinitaseme (mängib olulist rolli unetsüklis) vähenemist, mis omakorda viib peavaluni.

Altanta peavalukeskuses tehtud teine uuring, mis hõlmas 1200 migreenihaiget, viitab, et need, kes magavad öösel kuus tundi, kannatavad tõsisemate ja tihedamate peavalude käes kui need, kes magavad kauem.

TT: Siin on küsimus eelkõige unekvaliteedis. Kui on pindmine uni, on ka peavalusid rohkem. Samas tuleb unega seotud peavalude korral mõelda ka uneapnoele ja sellele, kas inimene norskab või mitte. On teada, et norskajatel esineb peavalu rohkem.

Soe ilm

Bostonis asuva Beth Israel Deaconessi meditsiinikeskuse uurijad leidsid, et peavalukaebused suurenesid välistemperatuuri tõusuga. Uuringu kohaselt tõusis terava valusööstu risk 7,5 protsenti iga kasvava 13 kraadiga. Ka selle põhjust nähakse vererõhumuutustes.

TT: Ka vedelikukaotus võiks siin olla üks põhjus. Vererõhu kõikumisi ei peeta eriti oluliseks põhjuseks peavalude tekitajana.

Allikas: Dailymail, neuroloog dr Toomas Toomsoo.

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"

Sa ei PEA tegema midagi

... ehk metameditsiin.

Lugu ilmus jaanuaris ja üldiselt läheb kokku kõikide mu tõekspidamistega. Ehk siis ei saa teha universaalseid ettekirjutusi, et tuleb juua 1,5-2 liitrit vett päevas, hommikust peab kohe sööma, pärast kuut ei tohi süüa jne jne.

Paraku enamik inimesi ei oma enam iseendaga kontakti ega tea oma ürgseid vajadusi. Mul on see kontakt üsna normaalsel tasemel, küll mitte suurepärane. Tänu sellele tundsin juba jaanuari trennides, et midagi on viltu ja lõpuks nii oligi. Kuid oma sisetunnet ei maksa alati usaldada. Näiteks ütleb see mulle üsna tihti, et võiks diivanile külitama jääda.

Aga lugu siin. Sisaldab mõndasid fakte, mis ajakirja ei saanud minna, kuna oleksid liiga ennekuulmatud ja radikaalsed olnud.

***

„Ei ole midagi, mida inimene PEAB tegema,“ kinnitab kinesioloog ja metameditsiini konsultant Lea Tõnts kõhklemata. „Peab-tegemised tekitavad pingeid!“.

Kelle jaoks tundub juba see üleskutse ennekuulmatu, siis järgnev raputab enamgi. Mis te arvate ideest, et päike ei tekita vähki, päevas ei peagi jooma poolteist liitrit vett, toit ei tee paksuks, hambaid ei pea pesema ja paljudest haigustest saab jagu, kui teada ürgloodusseadusi, mis juhivad meie elu? Lea Tõnts selgitab lähemalt.

Vähist priiks ravimiteta?

Praegusel ajal tõttavad paljud külmast kanged eestlased soojale maale konte soojendama ja meeleolu turgutama. Tõnts sõnab, et detsembrist jaanuari lõpuni pole see sugugi tark otsus. Ürgsetest aegadest peale on põhjamaa inimesed rabanud suvi läbi tööd teha ning puhanud keset pakatavat talve – nii on ka organism harjunud talvise hingetõmbeajaga. Nüüd on aga vastupidi: talvel vihutakse tööd teha ning alles suvel lastakse rihma lõdvemaks. „Talvel on kogu organismi elurütm kerges uinakus ja maks funktsioneerib talvel hoopis teises rütmis kui suvel,“ selgitab metameditsiini nõustaja.

Päikest peaks eestlane nautima talle loomulikul ajal ja siis juba täiega! Päiksekreemi Tõnts ei soovita. „See pärsib D-vitamiini tekkimist ja imendumist kehast. Keha saab informatsiooni, et teda kaitstakse päikese eest ehk inimene ütleb elule ei.“ See on ka põhjus, miks paljud tulevad lõunamaareisilt köhides ja tatistena.

Päikesekreemile ei ütlemine tundub paljudelegi mõistusevastasena, eriti ajal, mil nahavähk on saanud tõsiseks kõneaineks. „Päike ei tekita nahavähki!“ vaidleb Tõnts vastu. Tema sõnul saavad kõik haigused alguse sellest, kuidas inimesed reageerivad nende elus ette tulevatele šokiolukordadele. „Kui elu on täis pingeid, vihastamisi, pikaajalisi stressisituatsioone ja olukordades ülereageerimisi, lähevad ajus nõrgemad kohad aktiivseks, mis hakkavad kehas, vastavas organis tekitama kas raku juurdekasvu (kasvajad, vähk jne) või rakukadu (luuhõrenemine, hammaste augud jne).“ Kui stressimõtetega minnakse päikese alla tundideks kõrbema, siis on tulemus ennustatav.

Tõntsi arvates on kõik haigused mitmeid kordi kõrgema intellektiga kui inimene, mistõttu on haigused meile vaid signaaliks, et elu on tugevalt kreenis ja on vaja pilk enda sisse pöörata ja vaadata, kas on midagi vaja muuta või mõni emotsioon lahendada. „Inimkond on kogu oma hädade põhjusteks pidanud tegureid, mis kõik tulenevad väljastpoolt. Toit teeb paksuks, päike põhjustab nahavähki, külm teeb haigeks jne. On aeg need tõekspidamised ümber lükata!“

Metameditsiin põhinebki sellele, et inimese kehaga toimuv on ajust juhitud ja kõik välisfaktorid on vaid tagajärg, aga põhjused on ikka meie enda sees.

Tõnts toob metameditsiini lahtimõtestamiseks ühe näite. Oli abielupaar, naine-mees, võtnud aja maha ja elanud veidi lahus. Ühel päeval kutsus mees naise õhtusöögile, naine rõõmustas. Õhtusöök Vanalinna kaunis restoranis kulges naise jaoks pahaaimamatult, mees tellis punase veini, laual oli veel krevetisalat, mida naine hiljem selgelt mäletas. Seejärel teatas mees ootamatult, et lahkub kodust jäädavalt. Naise jaoks oli see šokk. „Kui inimene elab läbi šokiolukorra, siis konflikti hetkel muutub kogu keha hormonaalne seisund ja organism läheb üle häireolukorrale,“ selgitab Tõnts. „Silmapilkselt mõjutatakse meie tundeid, aju ja teatud organit. Sel ajal tehtud ajupildilt on näha, et selles ajuosas, mis on seotud antud emotsiooniga, tekib otsekohe ümmargune, puu aastaringe meenutav kujutis. Seda muudatust ajukoes kutsutakse releeks.“ Nii on tunded justkui programmerijad, aju kompuuter ja keha masin, mis reageerib automaatselt programmile.

Tol hetkel salvestusid naise ajusse ja kehasse kõik lõhnad, pildid, helid ning 12 aastat ei suutnud ta juua punast veini ega viibida hämaras ruumis. Aastaid hiljem pärast šokki oli diagnoosiks ka rinnavähk.

Naine käis küll operatsioonil, kuid ütles kiiritusele ja keemiaravile ei ning otsustas endasse sügavamalt vaadata. Tee viis Lea Tõntsi juurde.

Liigu palju tahad

Paranemine metameditsiini meetoditega sarnaneb veidi psühholoogi külastamisega. Inimene hingab end rahulikuks, kujutab ette olukorda, kus šokk aset leidis, räägib oma tunnetest ning vabastab oma keha, hinge ja vaimu haiget tegevatest emotsioonidest.

„Üks põhilisi põhjusi, miks ajus releed aktiivseks jäävad ja keha mõjutama hakkavad, on see, et inimene ei räägi oma läbielamistest ja sellega kaasnenud tunnetest,“ tõdeb Tõnts. Metameditsiini nõustaja sõnul on kõik allergiad tulnud šokiolukordadest. Üks näide sellest võib olla ka väike laps, keda sunnitakse sööma, isa lööb käratades rusikaga lauale, mille tagajärjel laps ehmub ning tema meeled salvestavad kõik ümbritseva: laual oleva toidu, valguse, helid, mis hiljem võivad osutuda päästikuteks ja tekitada nn allergilisi reaktsioone. Tõntsi sõnul võib see nii olla, aga ei pea. Kuid allergiatest on tema kinnitusel võimalik lahti saada teatud šokiolukordade lahendamise teel. Ka rinnavähi üle elanud naine tervenes ravimeid kasutamata. „Ta on täiesti paranenud. Ei saanud mingit keemiat ega kiiritust.“

See on vaid üks mitmetest lugudest, mille imest on metameditsiini nõustaja osa saanud. Kuid ega kogu ravi käi ainult sõnade ja vabastamise abil. Tõnts kasutab kinesioloogiat ja D3-vitamiini. „See annab immuunsusele tugevust, et me ei reageeriks asjadele üle. Ka teadlased on ära tõestanud D3-vitamiini vajalikkuse.“

Suur abi kõigile oleks ka lihtsalt aja maha võtmisest, mis on Tõntsi sõnul suur probleem: inimesed ei oska peatuda. „Kui inimene viib end rahuseisundisse, siis keha lõdvestub ja annab ise välja, pingeolukorrad kehas. Kui mõtteketas pidevalt ketrab, siis ei saa inimene rahulikult uinuda, järgneb unetus, depressioon, tabletid. Antidepressandid ja uinutid loovad meile pseudomaailma, tegelikult on iseendasse vaatamiseks uks kinni löödud.“

Metameditsiini spetsialist toonitab korduvalt – iga haigus on sada korda kõrgema intelligentsiga kui inimene. Kui me oskaks sellest vaid õppida.

Iga infarktki hoiatab enne tulekut. Esiteks annab keha märku, et on väsinud – maga! Inimene kaanib sisse kohvi ja tablette ning ründab aina edasi. Seejärel annab keha rinnust pitsitades märku – puhka, võta ometi aeg maha! Inimene võtab tableti sisse ja ründab ikka edasi. Lõpuks kaob pilt eest ning kui ka siis inimene ei oska end tähele panna, siis on raskemad reaktsioonid kehas löögivalmis.

Pingeid, mis õlule kuhjuvad ning lahendamist vajavad, on inimestel kogu aeg. Need algavad ka eelmainitud peab-tegemistest. „Mida sa aga tegelikult tahad?“ küsib Tõnts.

Üks väikelapse ema kurtis talle, et elu on raske: peab lapsele süüa tegema, peab tema mähkmeid vahetama, peab ja peab. „Küsisin, kulla naine, miks sa lapse sünnitasid. Naine vastas, mees tahtis. Laps oli ka „peab“. Kui laps on südamest soovitud ja armastusest sündinud, siis ei ole tema jures midagi, mida PEAB tegema. Ühiskonnas on peale surutud, et naised peavad sünnitama, aga tegelikult ei pea,“ sõnab Tõnts.

Ometi kuulutavad kõik uuringud, et päevas peab tegema 10 000 sammu, et olla terve, jooma 1,5 liitrit vett... „Ei pea!“ vaidleb kinesioloog vastu. „Kui ma tahan liikuda, siis liigun! Kui tahan juua, siis joon. Kui inimene joob vett käsu peale, mitte janust, võivad neerukanalid reageerida (neerukanalid ahenevad) ega lase vett enam kehast välja. Aktiivsed ajureleed lähevad turse, tekib jõuetus, väsimus, tursed, sest kehas on rohkem vett kui vaja.“

Tõntsi väitel on Põhjamaal palju selliseid „kõrberändureid“, kes liigset vett endaga kaasas tassivad. Kuidas sundida koera jooma 1,5 liitrit vett päevas? Ei saa! Miks siis inimesed end sunnivad, selle asemel, et kuulata ennast, kui palju neil tegelikult vaja on? „Kui on janu, siis joo ja ongi kogu lugu.“
Õppige lastelt ja loomadelt

Tõnts soovitab inimestel õppida elu loomadelt, sest ürgloodus ei ole inimestest kuhugi kadunud. Hundikarjas paneb alfaisane kõik paika ja kari toimib laitmatult. Väga paljudes perekondades on probleeme, kus pereisa peab territooriumi jagama naise eelmisest suhtest sündinud pojaga. Sellisesse kooslusesse on kinesioloogi väitel territoriaalne konflikt alati sisse kodeeritud, sest isane ei talu võõrast isast enda territooriumil. „Inimesed küll sageli ütlevad, et ega me loomad ole, aga siiski karja mentaliteet ja -seadused alluvad ürgloodusseadustele ka inimeste elus. Isane kontrollib territooriumi ja kaitseb seda, emane tekitab sinna selle pehmema poole. Kui need asjad on paigas, siis on elu pingeteta.“

Kui aga pinged kuhjuvad, siis on haigus kiire tulema. Mida teha? „Kui mingi viirus tuleb mind õpetama, siis ma lasen sel heameelega toimida,“ räägib Tõnts. „See on tohutu suur vabanemine. Iga haigusprotsess on tegelikult tervenemine.“
Metameditsiini spetsialist ei soovita võtta palavikuga ravimeid, mis seda alandama hakkavad. Alles 39kraadisel kehatemperatuuril hakkavad tekkima antikehad. Kindlasti ei tohi imikutel ja väikelastel temperatuuri üle 38 kraadi lasta.

Elusloodus on loodud nagunii elama koos bakterite ja viirustega. Seetõttu ei hinda Tõnts ka pidevat käte- ja kehapesu. „Nahk on suurimaid hingamisorganeid üldse, mis on kaetud kaitsvate bakteritega. Kui käime kaks korda päevas duši all, siis peseme kaitse maha.“ Sama kehtib ka hammastepesu kohta. Naine pole kuus aastaid hambaid pesnud ning oma sõnul ka kordagi hambaarstil käinud. Tõestuseks naeratab ta laialt, vastu säramas terved hambad. „Bakterid loovad suus kaitsekeskonna, mis kaitseb hambaid ja limaskesti. Kui hammastele tekkib katutaoline kiht, on see märk sellest, et oleme söönud midagi, mis ei taha hästi seedida. Jälgides hammaste olukorda, saame äärmiselt lihtsalt oma toitumise paika panna, mis mulle sobib ja mida mina süüa tahan.“

Enesepesu suhtes tuleks samuti kuulata sisetunnet, millal on vaja pesta, millal mitte – keha teab ja annab sellest sulle märku. Sama lugu on toiduga. Pole olemas imedieeti, mis teeb saledaks ja terveks. On vaid toit, mis sobib just sulle. „Kui lapsi vaatan, siis pannakse talle ette toit ning ta võtab sealt täpselt seda, mis ta sel hetkel tahab. Kas ainult salatit või ainult kartulit või tahab võileiba või süüa viis keedumuna,“ märgib Tõnts. Naise sõnul tasuks laste pealt paljuski õppida. Nad magavad, millal soovivad, söövad, mida soovivad, ei hoia oma hädasid vägisi kinni ning neile vaadatakse tihti, kuivõrd muretu ja lihtne on nende elu. Kui vaid ka täiskasvanud leiaksid selle kontakti iseenda tõeliste vajadustega üles.

Eraldi!
Nauditavama elu heaks

* Istu maha ja tunneta, mida sa tegelikult soovid ja tahad. Suurenda nii oma enesekindlust. Usalda iseennast rohkem kui välismaailma. Mitte keegi ei tea ega tunne sind paremini kui sina ise.

* Jälgi oma päevarütmi. Kui keha annab signaali puhka, olen väsinud, siis leia aeg kas või veerand tunniks silmad kinni panna. Nii saad parasümpaatilist närvisüsteemi aktiveerida ja sinu emotsioonid kaitsevad ja hoiavad sind.

* Ülekaalulised – nautige söömist! Kui sööd ja pärast kahetsed, siis hakkab keha söödut just talletama.

* Enne kui sööma hakkad, vaata oma toitu. Naudi seda, mis on sinu taldrikul, ka keha naudib seda kiirustamata. Lase lõhnadel ja pildil ajusse tungida ning süljenäärmed tööle. Kui oled kolm korda enne söömist sülge neelatanud, siis kogu seedesüsteem on aktiveeritud ning kogu toit seedub täielikult ega lähe soolestikus roiskuma. See on üks nipp, millega sinu toidukogused vähenevad kardinaalselt. Me tegelikult ei vaja nii palju toitu kui igapäevaselt kiirustades tarbime.

* Harjuta ennast sööma ilma enne söömist ja söögi vahele joomata. Joomine enne sööki lahjendab seedefermente ja suus pole piisavalt aktiivset sülge, mis hakkaks suhkruid lagundama. Ka kõhunääre peab vastasel juhul ületöötama. Juua võid pärast sööki, kui soovid.

* Õiget toitumist pole olemas. On vaid see toit, mida mina naudin ja soovin. Toit ei tee kedagi paksuks.

* Transrasvadega reostatud ja light-tooted peaksid toidulaualt kaduma, need reostavad aju ja kogu keha! Puhas Eesti või, pastöriseerimata rasvane piim ja puhas vesi on meie tervise alus.

* Kui tunned, et tahad pidevalt süüa magusat, soolast või haput, siis peatu korra ja mõtiskle, mis on need emotsioonid, mida toidad. Vahel aitab ainult teadvustamisest ja juba hakkab tasakaal tekkima.

* Kui suunad kogu oma usu ja usalduse iseendasse, hakkab sinu keha tasakaalu poole liikuma. Elu saab müstilise jõu, arengu, kuhu kuulub ka vaimuareng. Mida rohkem inimene elab väljaspoolt tulnud programmide ja dogmade ajel, seda rohkem on ta probleemide küüsis.

Allikas: kinesioloog ja metameditsiini konsulatnt Lea Tõnts.

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!

Kiirabitöö köögipool

Kuna mul endal õnnestus mõned päevad tagasi paanikas erakorralise meditsiini osakonda tormata, siis hakkasin mõtlema märtsinumbris ilmunud loo peale. Käisin veebruaris Põhja-Eesti regionaalhaigla reanimobiilibrigaadi vahetust jälgimas. 12 tundi jõlkusin kaasas, kuulasin põnevaid lugusid, jälgisin surijaid ja ellujääjaid. Kui ma nüüd paar päeva tagasi ühes teises EMOs nö teisel pool letti istusin, siis tohutult suurema austusega kui enne veebruarikuist töömissiooni. Ma pole kunagi arste kirunud ning olen alati nende tööd imetlenud, kuid need 12 tundi panid mitmete asjaolude üle tõsisemalt mõtlema. Kui ma oleks tunduvalt vähem laisem, siis oleksin kindlasti tahtnud meditsiini õppida - see on tohutult põnev! 12 tundi ehk pool reanimobiilibrigaadijuhi vahetusest möödus kiiresti ja huvitavaid teadmiseid sisse ahmides. Võin öelda, et see oli üks mu erutavamaid töömissioone üldse (arvestades, et lugusid hakkasin ma kirjutama 2004. aastal). Ehk on sellest loost veel teistelgi midagi kõrva taha panna...

12 tundi erakorralist meditsiini

Kell on 8 hommikul ja reanimobiilibrigaadijuhi dr Severin Pussi 24tunnine vahetus on alanud. Hommikusel koosolekul arutletakse eelmise valve juhtumite üle ning vahetatakse tähtsam info. Kui kaua jääb aega hinge tõmmata, ei tea kunagi ette – õnnetused ei kipu tänapäevalgi enne tulekut kõva häälega hüüdma.

Infarkt surus maadligi

11.50 heliseb dr Pussi telefon. Haapsalu haiglast palutakse raske südamepuudulikkusega proua tuua Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus südamehaigetele on eraldi osakond. Kuigi patsient on juba arstide valve all, siis stardib reanimobiil 10 minuti pärast Mustamäelt Läänemaale.

Veidi pärast 13 tõstetakse autost välja kanderaam ja südamemonitor ning dr Puss sammub koos õe Jaanika Kane ja autojuht-kiirabitehniku Mart Montvilaga Haapsalu haigla koridorides. Regionaalhaigla ultramoodsa uue X-korpuse kõrval tundub siin kuidagi kõle ja rusuv.

150kilone vanem daam lamab haigevoodis, huuled kurjakuulutavalt sinised, pilk ekslev. „Mul on paha,“ jõuab ta sõnada ning kohe hakkavad maomahlad välja tulema. Õed otsivad joostes anumat, dr Puss leiab ühe enda kõrvalt ja asetab selle haige pea kõrvale. Naine öögib raskelt. „Hingake rahulikult,“ sõnab arst stoiliselt. „Mis ta veresuhkur oli?“ uurib dr Puss. Selgub, et ligi 30. Normaalne oleks 3-5 vahel.

Arst esitab naisele veel mõningaid küsimusi, seejärel tuleb ta tõsta reanimobiili kanderaamile. Kuus õde üritavad naist ühelt voodilt teisele veeretada. Veidike pusimist ning see õnnestub ootamatult kiiresti. Haige kaetakse hoolikalt linade ja tekiga, tema ei tee sellest aga suurt välja, pilgutab vaid aeglaselt silmi.

Rattad veerevad taas mööda koridore, raam libistatakse autosse ning tagasisõit võib alata. Naine jääb autos külitama seljaga arsti poole. Õde Jaanika Kane sõnab turvalisust ja lohutust pakkuva lause: „Olen siin teie selja taga,“ ning lisab, „kui midagi vaja on, siis kohe öelge. Kas teil on praegu paha olla?“ Patsient vastab jaatavalt. Ei lähe kaua mööda, kui ta hakkab jälle oksendama. Kane hoiab vaikides naise pea juures kilekotti ja ootab, mil hoog lakkab. „Kas teil on nüüd parem?“ küsib õde kaastundlikult. Patsient vastab jaatavalt.

Teel piiksub monitor mitmeid kordi ähvardavalt. Õde tormab korduvalt monitori juurde näitusid uurima ning edastab need dr Pussile, kes kõik paberile üles kirjutab. Naine oksendab veel.

Dr Puss näitab mulle EKGd. „Siin on kohe näha, et olukord on päris halb.“ Pikal paberiribal jookseb värelev jutt ja mingi siksak, ei muud tavainimese jaoks. Selle õiget tähendust oskab lugeda vaid kogenud silm.

Kardiogrammilt on arsti jaoks näha, et tegemist on vasaku vatsakese ägeda infarktiga. Dr Puss kahtlustab, et haaratud on ka parem südamevatsake. „Sellele viitavad mitmed sümptomid, mis haigel esinevad, nt sinakad huuled, väga aeglane südame rütm, kaelaveenide pais jms parema südamepoole puudulikkuse tunnused.“ Naise seisund pole kiita. Regionaalhaiglas viiakse veresoone kaudu naise kehasse sond, millega uuritakse südamelihast verega varustavaid pärgartereid, kus on trombid ja kui ulatuslik on kahjustus. Dr Pussil oli õigus – ka parem vatsake on infarktist haaratud. Arst avaldab kahjutunnet. „Patsient rääkis, et ta on arstide vastane ega käinud kontrollis. Kuna tal on eelnevalt diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus, siis sellisel juhul tuleks ilmtingimata käia end järjepidevalt kontrollimas. Lisaks oli veresuhkur nii kõrge, et tal on tõenäoliselt ka diabeet.“

Puhkus kestab nappi aega

Kui see naine oleks vaid teadnud, et ühel veebruarihommikul tema süda enam ei jaksa, tekib infarkt, mis surub ta turvaliste koduseinte vahel istuli maha ning veidi hiljem haiglavoodisse, siis võinuks see lugu teistmoodi lõppeda. Oleksid pidid olema pahad poisid, kuid ometi oli selles loos võimalik teine stsenaarium. Tuleb välja, et neid lugusid on mitmeid teisigi. Järgmisega puutume kokku kõigest poole tunni pärast.

Kui eelmine patsient saab tohutus koguses meditsiiniliste lausetega südameosakonda üle viidud, tekib esimene vaba moment söömiseks.

Kell 15.30 istub puhketoas mitu arsti. „Sellist pilti näeb siin harva,“ nendib dr Puss. Õnnis moment ei kestagi kaua. Kõlarites kõlab „kõll“ ning naishääl teatab, et intensiivravisaali on toodud patsient. Sekunditega on ruum tühjenenud.

Intensiivravisaal on esimene koht, kuhu tuuakse kriitilised patsiendid, kes vajavad vältimatut arstiabi. Siin on olemas moodne varustus ja tingimused isegi erakorraliseks operatsiooniks.

Korraga on võimalik tegeleda kolme eluohtlikus seisundis patsiendiga.

Keskmisel voodil lamabki üks 65-aastane meesterahvas, hapnikumask peas, elektroodid rinnal. Poolalasti keha paljastab sinakaid looklevaid jutte kehal, justkui marmorpõrand. Mehe suu on pärani lahti ning ta hingeldab äärmiselt raskelt ja tihedalt. Arstid ja õed toimetavad ümberringi ja üritavad seisundit stabiliseerida. Suurimaks probleemiks on see, et enne diagnoosi ei saa põhjuslikku ravi määrata. Esmaabi ja elupäästvate ravivõtetega alustatakse siiski koheselt ja paralleelselt diagnoosimisega, ajaga võidu joostes, sest sellest sõltub dr Pussi sõnul väga-väga palju.

Diagnoosimisel tuleb appi ka haiguslugu. Sealt selgub, et mehel oli mõned aastad tagasi opereeritud põievähk. Üks variant, et haigus on tagasi ning metastaasid on jõudnud kopsudesse. Puss tõdeb, et sellisel juhul ei anna enam palju teha. Vereproovid on võetud, kohale kutsutakse röntgenitegija.

Kõik saadetakse ruumist välja ning mehe kopsudest tehakse pilt. See ei pruugi välja tulla, sest mees hingeldab endiselt üliraskelt ega suuda istuvas asendis püsida. „Hea vastuse annaks kompuuteruuring, kuid seda ei saa praegu teha, sest patsient ei suuda 10 minutit rahulikult lamada,“ tõdeb dr Puss.

Üledoos tegi haigeks

Monitorid hakkavad piiksuma, punane tuli süttib, mehe olukord paistab tõsine. Minugi kõhtu tabab terav jutt ning tunne, et kellegi külm käsi on jõudnud väga lähedale. Arstid tegutsevad kiiresti.

Juba paari minutiga on mehe kopsupilt jõudnud intensiivravisaali arvutisse, mis näitab, et metastaase pole, pole ka põletikku. Mis variante siis veel võiks olla? Arsti mõtlemine peab töötama nagu matemaatikul, lisaks ülihelikiirusel.

Kopsupilt ja äsja saabunud veregaasianalüüs näitavad, et hingeldus pole haiguse põhjus, vaid tagajärg oma seisundi kompenseerimiseks. Dr Puss käsib panna naatriumbikarbonaadi joana tilkuma.

Kohale tuuakse ultraheliaparaat. Äkki on neerupais?

Diagnoos on ääretult oluline. Kui tegemist neerupuudulikkusega ja alustatakse dialüüsi, siis tuleb verd vedeldada. Vere vedeldamine välistab aga operatsiooni tegemise. Kui dialüüsi ajaks selgub, et hoopis lõikus on vajalik, siis on tekkinud veel üks probleem. Seega on ka õige diagnoosi saamise kiirus oluline, et olukord ei lõppeks fataalselt.

Valveradioloog ja õde tulevad kohale justkui suure sülearvutiga, mis avanemisel osutub ultraheliaparaadiks. Patsiendi sisemust hakatakse uurima kui uued vereanalüüsid jõuavad kohale. Selgub, et vere happelisus on tasakaalust eluohtlikult väljas ning kaaliumitase niivõrd kõrge, mis võib iga hetk põhjustada südameseiskuse.

Kuid tunni aja möödudes on mehe suu vajunud natuke koomale ning hingeldamine vähesel määral vähenenud - naatriumbikarbonaad on hakanud mõju avaldama.

Et patsiendi seisundit jooksvalt hinnata ja lihtsamalt vereanalüüse monitoorida, siis tuleb arter kanüleerida ehk viia arterisse peenikene toru. Selle abil saab jooksvalt jälgida nii haige otsest vererõhku kui ka igal vajalikul ajahetkel võtta sealt analüüse, ilma et peaks haiget uuesti torkama. Arteriproov võeti kubemest reiearterist, kanüüli proovivad arstid panna kätte. Sellest kujuneb justkui operatsioon. Arstid pesevad käed, desinfitseerivad nahapinna ning jäävad pikemaks ajaks nõelaga kätt torkima. Kuigi see võtab tavaliselt mõne minuti, siis haige käed on turses ning mitmel arstil see lihtsalt ei õnnestu. „Kui nõela ots libiseb kogemata arterist välja, siis jookseb arterist rõhu all veri ümbritsevatesse kudedesse, tekitades hematoomi, mille seest selle peenikese arteri leidmine on veelgi keerukam,“ selgitab dr Puss. Lihtne protsess kujuneb keerukaks.

Peatselt saabuvad uued vereanalüüsid. Vere happelisus on stabiilsemaks muutunud – naatriumbikarbonaadist on tõepoolest kasu!

Veel tunnike hiljem ning mehe nahk paistab tunduvalt parem ning hingeldamine toimub nina kaudu. Dr Puss selgitab, et keha võtab hapnikupuudusel kõige ebavajalikumast kohast hapniku ära, ehk siis nahalt, et elutähtsad organid jaksaksid tööd edasi teha. Seepärast tekivad nahal ka sinakad laigud. Hingeldamine oli seotud vere happelisusega – tugevalt süsihappegaasi välja hingates, üritab keha kuidagigi happelisust reguleerida.

Millest üleüldse probleem tekkis? Haigusloost selgus, et mees kaebas tõsiseid seljavalusid ning talle määrati valuvaigistid. Suure tõenäosusega tõstis mees vastavalt valudele, arstiga konsulteerimata, oma ravimidoose. Keha jaoks oli see paraku liiast ega suutnud enam ravimit ära töödelda. Edasised uuringud näitasid, et tõsiseid kahjustusi olid saanud nii neerud kui ka maks. Taas üks lugu, mille stsenaariumi kirjutas inimene ise enda jaoks halvalõpuliseks.

Töö paneb elu üle mõtlema

Kuid ometi pole enda suhtes hoolimatud ainult vanemaealised, keda täna kohanud olin. Dr Puss näitab erinevaid kompuuteruuringute pilte. Vaatleme äsja elule päästetud härra pilte, kus kopsud paistavad tõepoolest puhtad ja hädadest vabad. Arst toob kõrvale ühe noore meesterahva pildid, kelle kopsudes valitsevad tohutusuured põletikukolded. „See noormees on sama hädaga siin teistkordselt,“ selgitab ta. See asjaolu lubab arvata, et diabeedihaige mees eirab oma ravi. Kui suhkruhaige ei süsti korrapäraselt insuliini või tarbib rohkelt alkoholi, siis võib tõsisemal juhul ees oodata teadvusekadu. Kui patsient sel ajal oksendab, siis muidu hingamisteid, peamiselt kopse, kaitsvad häälepaelad ei funktsioneeri enam nii edukalt kui teadvusel olles. Kui aga okset satub hingamisteedesse, siis võivad tulemuseks olla sedavõrd ohtrad põletikukolded. „Kaks korda sama juhtumit ühe patsiendi kohta on selgelt liiga palju,“ nendib arst. See viitab, et tegu pole enam pimeda juhuse ja õnnetusega.

Kui sellistes olukordades tuleb arstidel nõutult õlgu kehitada, siis on juhtumeid, mis panevad neidki sügavalt elu üle järele mõtlema.

„Näiteks naisterahvas, kes üritab aastaid rasestuda ning lõpuks see õnnestub. Rasedus kulgeb edukalt, aga siis sünnitusel lõhkeb peas veresoon, naine sureb ja laps jääb ellu, siis see paneb ikka elu üle mõtlema. Või teine juhtum, mis oli paar aastat tagasi, kui vanemad käisid kaksikute lastega tiigi ääres piknikul ega pannud enam neid tähele. Alles üks mööduja märkas, kuidas üks lastest oli ära uppunud. Selle lapse me elustasime tookord sündmuskohal ikkagi ära, aga ta suri hiljem haiglas – ajukahjustus uppumise ja vereringe seiskuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik,“ räägib dr Puss mõtlikult.

Elustamisoskus hoiaks surmast

Kuid tuleb ette ka imelugusid. „See oli poolteist aastat tagasi, kui üks noormees ujumistrennis basseini uppus. Õnneks oli treener kõrval, kes kohe poisi veest välja tõi ja oskas elustama hakata. Lisaks oli juhtumisi läheduses ka kiirabibrigaad, kes üsna ruttu asja üle võttis. Kõigest hoolimata ei õnnestunud üle tunni aja elustamisel poisi vereringet taaskäivitada. Sellisel hetkel, mil kogu lootus on kadunud, siis kasutatakse mõnikord radikaalseid meetodeid ja tavalisi maksimaalseid ravimiannuseid kordades ületavaid doose. Ja imekombel see poiss lõpuks tuligi elule tagasi. 48 tundi hiljem tuli ta teadvusele ja nädalapäevad hiljem õnnestus tal hingamisaparaadist loobuda ning hingata iseseisvalt. Haiglast kõndis ta paranenuna omal jalal koju. See on imejuhtum!“

Dr Puss tõdeb, et tegelikult annaks igal aastal hoida ära mitmeid surmasid, kui inimesed ainult oskaksid esmaseid elustamisvõtteid. Paanikaolukorras häirekeskuse liinil neid võtteid õppida on paraku juba liiga hilja.

Arstide suureks „tööandjaks“ on ka alkohol. Piisab väiksematestki kogustest, et juhtuksid halvasti lõppevad õnnetused. Kas või klaas veini võib sillutada tee traumapunkti.

Kui ka inimesed on enda suhtes tihti hoolimatud, siis arstid päästavad neid elusid tingimusteta, kuulavad lähedaste hingemuresid, puutuvad igapäevaselt kokku bakterite, viiruste ja mitmete muude ohtudega. „Mitmeid aastaid tagasi haigestus üks arst haigele abivahenditeta otsest kunstlikku hingamist tehes tuberkuloosi ja lõpetas invaliidina,“ nendib dr Puss kurvalt.

Pole ka harvad juhtumid, kus patsiendid sööstavad meedikutele kallale. Ega inimene pea oma loomuselt pahatahtlik olema. Piisab hapnikupuudusest ajus, et käitumine muutuks kontrollimatuks ja loomalikuks.

HIV-haigete veri võib tööõnnetuse käigus sattuda arsti verega kokku ning järgneb pea pool aastat närveerimist ja hirme, kas toimus nakatumine või mitte.

Kui löön 12 tunni järel haiglaukse enda järel kinni ja jätan dr Severin Pussi sama pikalt tööd edasi tegema, siis vajuvad rasked mõtted pähe. Tänamatu töö. Ent siis meenuvad arsti sõnad, kuidas ainuski päästetud elu tekitab tunde, et oled teinud oma tööd hästi ning innustab edasi pingutama. Nähes tänagi surmasuust tagasi toodud meest, siis mõtlen, et ehk see ongi suurim ja võrdväärseim tasu sedavõrd raske ja ohtliku töö eest.