Intervjuu: Annette Fredskov - imejooksja Taanist

Mul õnnestus oktoobris teha intervjuu Annette Fredskoviga - taanlanna, kes jooksis möödunud aastast tänavu juulini iga päev maratoni + viimasel päeval suisa kaks. See lugu oli minu jaoks küllalt inspireeriv ja pani mõtlema, et inimene on KÕIGEKS võimeline.

Rääkimata mitu muud ilusat mõtet, millega ma ise vägagi nõus olen.

Lugu ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee), kuid toon selle ära ka siia:

Juuli keskel tegi üleilmne meedia kummarduse Taani imenaisele Annette Fredskovile (41), kes lõpetas oma 366. maratoni. Aja Leht võttis Annettega ühendust ja uuris, kuidas aastane teekond kulges ja mida naine nüüd teeb.

Pamela Eesmaa

Hoidsin juba ammu Annette treeningupäevikul silma peal, sest see oli tõeliselt fenomenaalne. Ta alustas möödunud juulis 365päevast teekonda, mille jooksul tuli läbida 366 maratoni ehk 42,196 kilomeetrit iga päev ja kokku üle 15 400 kilomeetri. Ma polnud ainus, kes pidas seda hullumeelseks, inimvõimete piiri trotsivaks ja tõenäoliselt ületamatuks projektiks.

Ometi täitis ta 14. juulil oma eesmärgi ja jooksis lõpupäeval 86 kilomeetrit, et saada kokku 366 maratoni. Kolm kuud hiljem särab Annette nägu Skype’i vahendusel entusiastlikult vastu ja ta on valmis taas oma lugu jagama. Suurem meediakära on küll vaibunud, kuid Aja Lehe ilmumise ajaks on välja tulnud tema raamat ja uued intervjuud taas tulekul. Annette selgitab, et ta kirjutab raamatus oma aastast, kriisidest, headest ja halvematest hetkedest ning loodab, et see on motivatsiooniks teistelegi.

*Maraton – armastus esimesest silmapilgust

Motivatsioonist on Annettel paljugi rääkida, sest rohkete maratonide läbimine tuli tal diagnoosiga sclerosis multiplex (krooniline autoimmuunne haigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja põhjustab invaliidistumist – P.E.). Kolm aastat tagasi tundis naine pidevat väsimust, pea käis ringi, vasak pool muutus tuimaks. „See kestis paar nädalat ja pöördusin lõpuks arsti poole, kes saatis mind edasi neuroloogile,“ meenutab Annette. „Neuroloog arvas, et see on hulgiskleroos. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin enda eest kogu aeg hoolitsenud ja olnud terve – kuidas see sai olla võimalik?“

Naisele tehti seljaajuvedeliku proov, mis kinnitas kahtlust. „Kui nad mulle seda ütlesid, siis oli see minu jaoks šokk. Järgmised kuus kuud möödusid mustas augus. Olin väga kurb, haletsesin end, tuju kõikus ja mida rohkem haiguse kohta uurisin, seda rohkem sümptomeid mul tekkis. Ma justkui toitsin seda haigust. Toona ma seda ei teadnud, kuid tagantjärele vaadates nii oligi.“

Mida rohkem Annette oma haigusest mõtles, seda haigemaks ta ka jäi. Pärast kuut kuud toimus murdumine. „Ma ärkasin hommikul ja mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Ma olin enesehaletsuse ja halbade mõtete haripunktis ja mõtlesin, et ei! See ei ole õige viis minu jaoks. Ma pean midagi tegema. Ma tahan olla terve!“
Naine võttis vastu otsuse, et muudab oma suhtumist ja mõtlemist ning keskendub eesmärgile olla terve ja tegus. Selle väljenduseks hakkas ta pühendama oma aega jooksmisele. Varem tegeles ta kõndimisega ja sörkis samuti, kuid 2010. aastal otsustas ta läbida maratoni. Arstid küll hoiatasid, et jooksmisega tuleb olla ettevaatlik, kuid Annette oli seisukohal, et keegi ei saa tema eest otsustada, mis on talle parim – seda teab vaid tema. „See oli minu otsus, osake ärkamisprotsessist,“ selgitab Annette. „Kui ma jooksin oma esimese maratoni ära, siis mõne aja pärast olid mu sümptomid kadunud – see oli uskumatu!“

Peamine, mis naise elust taandus, oli väsimus – jooksmine andis hoopis energiat juurde. Enda sõnul võis ta jooksmise ajal tunda väsimust, kuid pärast trenni ja duši all käiku tekkis värskus ja uus energia.

2011. aasta sügisel otsustas jooksja oma piirid veelgi kaugemale nihutada. „Otsustasin, et hakkan iga päev maratoni jooksma. Ma õppisin oma keha pealt, et kui ma mõtlen õigesti ja mul on õige suhtumine, siis sõin teha imelisi asju,“ selgitab naine. „Lisaks oli mul huvi ja uudishimu, milleks inimkeha on võimeline.“

Maratonidistants tundus Annettele maagiline ja armastus esimesest silmapilgust. „Kui ma esimest korda jooksin Frankfurdi maratoni, siis ma naersin ja mõtlesin, et see on mu elu parim hetk! See oli imeline! Pärast mõtlesin, millal ma küll seda uuesti teha saaks. Minu kirg ongi maratone joosta!“

Naine kehitab õlgu: kellele jalgpall, kellele tants – temal on maraton. Läks 92 maratoni, kui naine käis välja idee, et ta võiks oma lemmikdistantsi läbida iga päev. „See oli unistus ja hullumeelne idee, aga kui ma rääkisin sellest oma mehele, siis ta ütles – kui keegi saab sellega hakkama, siis oled see sina! Ta toetas mind kohe.“

*Maratonitoiduks šokolaadisai

Pere mõtles plaani siiski hoolikalt läbi. Annette pidi loobuma oma töökohast, mängu tuli võtta säästud, perepea leidma rohkem võimalusi raha teenimiseks, tuli leida ka sponsoreid. Seejärel kuulis juba kogu maailm – Taani naine kavatseb joosta 365 päeva jooksul 366 maratoni!

Otsus tuli kergelt, kuid teekond ise ei möödunud viperusteta. Pärast kuuendat päeva tekkisid Annettel jalgades valud ja ta otsustas kaks nädalat läbida maratoni kiirkõnnil. „Keha ütles mulle, et tee rahulikult, ma pean sellega ära harjuma. Võtsingi ja rahulikult ja siis oli keha taas selleks distantsiks valmis.“

Taanlanna pidas kogu aeg tähtsamaks teekonna läbimist, mitte aegade purustamist. Kõik üritused jäid viie tunni piiresse. Kiirem jooks nõudnuks pikemat taastumisaega. „Kogu aasta kulges üles-alla. Mõni päev oli parem, mõni raske. Talv oli väga raske, kui oli neli kuud külm ja palju lund. Aga ma harjusin sellega ega mõelnud, et oo ei, ikka sajab. Mõtlesin, et nii see on ja ma lähen nagunii teele.“

Oma lõivu tuli maksta ka pereelult. Tal on kaks last: 11-aastane Emilie ja 9-aastane Viktor. Kuigi Annette läbis väljaspool võistlemist võimalikult tavalist rutiini – käis poes, valmistas süüa – siis jaksu ega aega enamaks polnud. „Sõbrad ei käinud külas, sotsiaalelu polnud. Lapsed leppisid, et meie ühine aeg oli see, et vaatasime diivanil telekat, sest ma ei jaksanud midagi muud füüsilist nendega ette võtta. Mul polnud tol perioodil oma tavapärast energiat.“

Kuid lapsed leppisid ja toetasid ema tema unistuses.

Võiks arvata, et hoopis suuremad kaod tekkisid naise kehakaalus, kuid üllataval kombel jättis Annette aasta jooksul hüvasti ühe rasvakiloga ja viimasel maratoninädalal võttis palavate ilmadega jooksmine veel paar kilo. „Ma ei söönud nii palju toitu kui võiks arvata. Sõin üsna tavapäraselt. Välja arvatud igaõhtune jäätisesöömine,“ naerab naine.

Maratonide ajal sõi ta Nutella šokolaadikreemiga saia – ühes käes saiake, teises vesi. Ülejäänud päev möödus tervislike juurviljade-puuviljade ja lihaga.

Iga kuu andis ta erinevaid analüüse, et kontrollida põletikunäitajaid ja vajalike ainete sisaldust veres. Samuti kontrollisid arstid ta kehakoostist. „Lihaste protsent tõusis ja rasv vähenes, kõik vereanalüüsid olid kogu aeg korras. Raualisandeid võtsin algusest peale, et vältida aneemiat.“

Kui pärida, millised olid aasta parimad maratonid, vastab Annette, et nautis neid kõiki, kuigi mõned päevad olid väga-väga rasked. „Mõnel päeval ma jooksin nuttes, sest olin nii väsinud. Aga oli imeline, et igal hommikul olid mu ümber inimesed, kes tulid minuga ja elasid kaasa. Need olid õnnelikud ajad ja mul oli palju ilusaid hetki.“

Mõistagi oli vaieldamatult parim maraton kõige viimane. Annette kutsub seda jooksujalanõudega peoks asfaldil. „Kaasaelajad tegid kõik, et see oleks minu jaoks parim päev. Inimesed, keda ma ei tundnud, tulid mind õnnitlema ja mulle kaasa elama. Oli palju ajakirjanikke, teleoperaatoreid.“

*Järgi oma südant!

Kõige enam pani naist imestama hoopis see, et käes oligi kõige viimane maraton selles projektis ja järgmisel päeval ei peagi jooksma 42 kilomeetrit. „Oli kummaline mõelda, et olin jooksnud 365 päeva järjest. Kas see olen tõesti mina? Kõik mõtted käisid peast läbi. Olin õnnelik, aga natuke kurb ka. Ma teadsin, et sellist päeva ei tule enam iialgi. See oli kord elus ja nüüd see ongi läbi. Seda päeva ei unusta ma kunagi.“
Annette tunnistab, et on õnnelik, et maratoniaasta on lõppenud, kuid tunneb sellest samas ka puudust. Tema jaoks oli privileeg joosta iga päev erinevate inimestega ja nautida progressi.

Kui võiks arvata, et järgmisel päeval viskas taanlanna jalad seinale ja nautis esimest puhkepäeva, siis nii lihtsalt see ei läinud. Hommikune varajane äratus viis raadiojaama intervjuule, seejärel Kopenhaagenisse rahvusringhäälingusse teleusutlusele. Kuid loomulikult leidis ta momendi, et joosta lühikesed kaheksa kilomeetrit.

„Mu keha on tegelikult siiamaani väsinud ja ta on teinud palju tööd. Nüüd on aeg paraneda. Väsimust jääb järjest vähemaks, aga see võtab aega,“ tunnistab Annette.

Nüüd nõuab ka puhkust mõtlemine, sest eelnenud kuud on möödunud raamatukirjutamise tähe all. Naine märgib, et proovib iga päev aega leida puhkamiseks, kuid tema jaoks on lõõgastumine raske, sest ta leiab alati midagi, mida teha. „Mees ütleb, et istu maha ja ära tee midagi!“ naerab Annette.

Taanlanna on avastanud enda jaoks ka mediteerimise ja proovib leida iga päev pool tundi, et olla vaikuses iseendaga.

Pärast projekti lõppu on ta läbinud maratoni veel kuuel korral ega kavatse pikkadele distantsidele kriipsu peale tõmmata. Praegu jookseb ta igapäevaselt 12 kilomeetrit ja naudib elu ilma hulgiskleroosi sümptomiteta. Ta sõnab, et mõtleb endast kui tervest inimesest, mida haigest. „Ma tean, et mul on see diagnoos, kuid mõttes olen ma terve ja elan elu täiel rinnal.“

Täiel rinnal elamine tähendab mõistagi seda, et Annette jookseb maikuus Hollandis 48-tunnisel võistlusel.

Naine rõhutab, et pole vahet, mis sinuga elus juhtub: sa saad alati ise otsustada, mis sellega ette võtad. „Kui ma sain oma diagnoosi, siis tundsin, et olen lõksus, haletsesin end ega osanud midagi teha. Aga võtta vastutus oma elu eest – see on väga oluline! Ma otsustasin, et tahan teha kõike, et elada täisväärtuslikult ja see on tähtis ka teistel teada – sinu elu on sinu valik,“ sõnab Annette. „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal. Minu jaoks on elus kõige tähtsam see, et olen võtnud iseenda eest vastutuse. See on andnud mulle palju vabadust ja on imeline teada, et mis ka ei juhtuks – mul on valik ja vabadus teha, mida soovin.“

Mõte: „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal.“

Väljavõte Annette Fredskovi treeningupäevikust

Kokku jooksnud: 2 kuud, 22 päeva ja 16 tundi.

Distants: 17 414 kilomeetrit.

Ümber maa teinud 0,435 tiiru.

Keskmine kiirus: 8,57 km/h.

Kulutatud kaloreid: 1 202 540 kCal.

Kiireim maraton: 4.08:14
Allikas: www.endomondo.com

Suured muutused ja kannapöörded

Nüüd on siis jõudnud ehk aeg sinnamaale, kus ma peaks avaldama, miks blogi ärasuremise äärele on jõudnud.

Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.

Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.

Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.

Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.

See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!

Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.

Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.

Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.

Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.

Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".

Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.

Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.

Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.

Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!

Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.

Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."

Uute tandriteni, armsad!

Veebruari statistika + suur uudis!

Ja teine uudis - ma nüüd jälle brünett!

Veebruaris toimus nädalase haigestumise tõttu tõsine kukkumine. See oli aasta kõige üks kehvemaid kuid. Läbisin 59,22 km, neist 33,6 km joostes. 19,07 km läbisin suusatades ja oli natuke sõudmist ja jõusaali. Trenni tegin kokku 7:59.57 - hüüü, kui vääheee.
Tempod olid aeglased, pulsi madalad. Läbisin ka Tartu maratoni naiste suusasõidu 16 km.

Aga veebruari statistika on hetkel üsna ebaoluline, tänu sellele, et kõik oli kaootiline ja kukkus haiguse tõttu kokku.

Nüüd tuleb aga palju olulisem uudis - Pamela läheb maratonile!

Ma küll kunagi lubasin, et ma ei lähe maratonile enne, kui suudan selle joosta max 3,5 tunniga, aga... pärast ülikergeid poolmaratone tundub, et see 5 tundigi ei tapaks ää. Päris detailsemalt saab sellest lugeda tulevasest Tervis Plussi aprillinumbrist.
Maratoniplaan tähendab ühtlaselt seda, et algas taas minu koostöö jooksuekspert Meelis Minniga. Seega saavad treeningud olema nüüdsest kontrollitud, kaalutletud ja eesmärgipärased, kõige muuga, mis sellega kaasneb.

Maraton saab olema suure tõenäosusega SEB Tallinna maraton. Kuidagi püüan mahutada seda mitmete kohustuste, lapse ja pere kõrvale. Kerge ei saa see olema, aga kindlasti mitte igav.

Kui vaid jaguks jaksu, siis teeks sellest ka suurejoonelise videopäeviku, aga eks sellest jõuab veel kirjutada. Hetkel lihtsalt tööd üle pea ega jõua meeldivate hobidega, nagu blogimine, alati tegeleda.

EKG rinnahoidjas ja sportlaste südameprobleemid

Pilt on illustreeriv.

Lugesin just Daily Mailist, et teadlastel on õnnestunud luua super spordirinnahoidja, mis annab treenijale teada, kui teda peaks tabama südameinfarkt (nagu seda oleks väga raske märgata?).

E-bra peaks aitama arstidel monitoorida haigeid naispatsiente üle kogu maailma. Rinnahoidjasse on integreeritud sensorid, mis mõõdavad elutähtsaid tervisemärke ja laadivad vastava informatsiooni Bluetoothi või Wi-Fi kaudu üles, kus siis nii arst kui ka patsient saavad seda hiljem järele vaadata. Diskrimineerimissüüdistuste vältimiseks on meeste jaoks sama süsteemiga E-vest.

Süsteem montoorib vererõhku, kehatemperatuuri, hingamissagedust, hapnikutarbimist ja teatud määral närviaktiivsust. Loomulikult toimib see ka EKGna ja annab patsiendile märku, kui südameinfarkt on platsis.

Süsteemiga on kaasas ka GPS, et treenijat kõikjal välja peilida ja talle siis vajadusel ka kiirabi saata. Süsteemi saab iseenesest programmeerida ebanormaalsete näitude puhul hädakutsungit saatma.

Kahtlemata on selline süsteem, juba parimate (ainuüksi) südamelöögisageduse mõõtjate hindu teades, äärmiselt kallis vidin. Ometi võiks see tulevikus olla paljudel sportlastel kasutuses. Jälgides harrastajate kui tippude äkksurmasid, siis on oma kehanäitajate jälgimine muutumas aina olulisemaks.

Möödunud Londoni maratonil suri 30-aastane väga heas vormis harrastaja Claire Squires vaid mõni hetk enne finišeerumist. Temagi puhul kahtlustatakse südameprobleeme.
Mõningaid väiksemaid märke tasub igaühel jälgida (minestamine, pearinglus, südamepekslemine, valu rinnus). EKGd soovitan kõigil tõsistel harrastajatel vähemalt kord aastas kontrollida. Koormustesti hind käib paljudel üle jõu, aga perearsti juures kiire EKG kontroll või väikse tasu eest erakliinikutes, ka spaades, ei tohiks oma tervise nimel see väga kulukas olla.

Ise lippan ülehomme arsti juurde oma verenäitajaid kontrollima. Arst ei ole ju ainult hädade puhul abiks, vaid ka nende ennetamisel. Vanal heal soovitusel - lase igal aastal oma verenäitajaid kontrollida - on tegelikult sügavam ja õige tähendus olemas. Õnnetus ju ei hüüa endiselt tulles.

Kolm meest paadis (maratonist rääkimata)

Ehk siis lugu, mis ilmus Tervis Plussi oktoobrinumbris. Kolm näitlejat, kes otsustasid jooksma hakata. Väga vahva kohtumine oli, aga las nad räägivad enda eest...
Siin ta on (toimetamata ja lõikamata):

Kolm näitlejat – üks ei jaksanud kingapaelu siduda, teine suitsetas nagu auruvedur, kolmas kurtis keskeakriisi. Siis hakkasid nad jooksma. Mis neist saanud on, seda läksime Taaralinna nende endi käest pärima.
Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?
Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks.
Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35ndat eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud.
See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto...

Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisist siin?
(Mehed puhkevad naerma)

Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?
LR: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.

Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslaseid. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa ja me ei läinud mitte pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkas rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga)

RK: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin laiskuse pärast isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida.
Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslaseid, siis tekkis üsna varsti mõte, et oh, prooviks poolmaratoni.

LR: Kõigepealt me ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada...
(„Jajaajaa,“ – nõustuvad Tanel ja Riho Leinole taustaks)
Leino: ... ja siis vaatasime kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.

Mängis siis vajadusel trenni teha ka tervis rolli?
RK: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.

LR: Olime ennetusfaasis!

RK: Pärast suitsetamise maha jätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa.
Praegu on ikka jube mõnus! Samas on see ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Palju saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?

LR: Samas see jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru...

TJ: ...jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.

RK: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et sa tahad maratoni joosta ja jooksed selle mõnuga ja pingutamata...

LR: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!

RK: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – see on nii haige ja jabur jutt.
Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! See on ikka uskumatu kaif, mis sellest saab! Ja hobina on see ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.

Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?
(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
TJ: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt...

RK: Ei tasu lolliks minna!

LR: Jah, see, mis me ise leiutame, oma kogemus, leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.

RK: Priit Pullerits olla ei taha...

LR: ...harrastustippsportlane.

TJ: Pulleritsul on ka sporditaust. Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35-aastaselt... Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi juua. Olin paks lodev tropp.
(Mehed räägivad, kuidas nooruspõlves spordi küllastumuse vältimine aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)

Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?
LR: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topelt kergus on tagasi.

TJ: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides, viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, tatt rippus maani, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!

LR: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul - see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres, „Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,“ selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad ning selle järgi sai meeskond ka nime Team Koksvere)

TJ: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat...

LR: ...arusaamatud inimesed tee ääres vaatamas...

TJ: ...saekaater seiskus.
(Mehed naeravad)

RK: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.

TJ: Olen veendunud, et Rumeenias räägitakse samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja, nagu meil, et tervisesport on populaarne.

RK: See on meilegi hiljuti tulnud. 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem Annelinnas sörkimas käies vaadati nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlaseid täis.

TJ: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle õudselt avaldas muljet, et hoolimata vanusest, nahavärvist jne, kui tervisejooksjad said kokku, siis viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja täiesti võhivõõrad inimesed jooksid edasi.
Ikka tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Eriti, kui nad on heas vormis, siis nad mõjuvad eriti motiveerivalt.

LR: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane memm. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.

Kas teie siis olete ka ise oma lähedasi motiveerinud?
TJ: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.

LR: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa ise toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on hetkel spordivaldkonda kuulvad ja olen erinevateks tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees.
Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.

Milliseid muutuseid olete veel täheldanud, peale tervislike ja lähedaste motiveerimise?
TJ: Meietaolised vennikesi on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad metsikustes kogustes. Meie pole seda teinud. Minu arust on meie õllekogused vähenenud pärast jooksma hakkamist.
(Lauas võtab maad üleüldine naer)

RK: Kas just vähenenud on, aga kui keha saab koormust, siis jahvatab selle õlle ka sujuvamalt ära.

LR: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni, sellist õgimiskogemust... Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.

RK: Kilo näkku kindlasti!

LR: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.

RK: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid küll. Aga õlleklaasist ja maitsvast vodkasõõmust teinekord ära ka ei ütle.

TJ: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.

RK: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.

TJ: Kui lavakast tulin, siis...

RK: ...kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti üle käte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.

TJ: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepealt, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin ilgelt mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.

RK: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.

TJ: Tervis on parem! RK: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.

TJ: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura.
(Mehed naeravad)

TJ: Mäletan seda, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.

RK: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga see lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus suitsu teinud hommikukohvi kõrvale. Kolm minutit enne 11, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõttelt, mitte rolli ega prooviga seoses, vaid, ise hingeldades, huvitav, millal suitsupaus on, tahaks ilgelt suitsetada. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega ja see viskas ikka harja punaseks.
Mahajätmine läks libedalt, kõmm! - ja oli läinud. 7. oktoober 2005, kell 16.45 tegin viimase suitsu.

Leinol selliseid katsumusi pole olnud?
LR: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, kohe väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha.

Teatris üldse on vist raske hoida tervislikke eluviise.
RK: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnus säilitada ilma sportimata on raske.

TJ: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõppeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks suutnud saada, et suudan pärast etendust öelda, et ei söö praadi. Kui jätta kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.

RK: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kg alla võtnud.

LR: Kui treeningutesse tuleb paus sisse, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.

TJ: Enne olin üle 100 kg, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus minna paksuks.

LR: Meie tempo on jooksmisel olematu, aga kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos, mis meie.

RK: Loomupärase kalduvusega meenub mul üks alkohoolik, keda suvel nägin. No nii 45 tuuri, võidunud juuksed, vend istus palja ülakehaga, mitte sentimeetritiki elus pole jooksnud...

TJ: ... kui just õlleputkat kinni ei hakata panema.

RK: Ta kehal polnud mitte grammigi rasva, tõmbas suitsu, tugev biitseps, sitked ja tihedad lihased. Siis mõtlesin küll, kurat! - ma jooksen 100-150 kilomeetrit kuus ja mul on ikka rasva. Siis tundsin küll karjuvat ülekohust.

TJ: Mis teed, loodus on andnud nii.

Samas ei suuda miski korvata ju endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ka sellist ülevat õnnetunnet pärast trenni?
TJ: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.

RK: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks - pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8-9-10 kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.

LR: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi.

TJ: Ma mäletan järgmisel päeval, kuidas oli autosse minna.

LR: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud.

Team Koksvere Tallinna maratonil
Enne
Mehed tunnistasid enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. „Mul on jumala hirm,“ tunnistab Tanel. „Mul on see faas juba möödas,“ lisab Riho. Tema sai kurta maratonihirme oma sõbrale, kes on juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. „Ütlesin, kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.“ Mehed kinnitavad ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult.
Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. „Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd on 15 täitsa paras,“ räägib Tanel.
42kilomeetrine katsumus tekitas meestes aukartust. „Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,“ räägib Leino. „Pärast nelja õlut andestab organism kõik,“ viskab Tanel nalja.

Pärast
Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetasid maratoni edukalt. Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendas meeste muljeid: „See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis
valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.“

59. päev, teine dimensioon

.. vähemalt nii ütles Mel tänase hõljumise kohta. Kaks päeva puhkust vahel.. Kui nüüd pühapäevast Tallinna maratoni puhkuseks saab pidada. 15 kilti linnavahel rattaga kihutamist ja lendlemist alates kella 6st hommikul polnud just suureks puhkuseks.

Täna arutasime Meliga üldiselt maratonide üle ja siis kõlas saatuslik küsimus: "Oled sa 11m/s vastutuulega jooksnud?" Ei. "No vot proovi siis!"
Paar tundi hiljem saigi proovida.

Igatahes täna siis uus skeem 2x20 sörk ja 5 m kõnd vahel.
I hõljung keskmine 177, max 185
II 179, 187.
Taastumine pärast II: 180, 162, 148.
Tagasi tulles oli ikka päris kõva tuul ja vahepeal oli tunne, et hõljun lausa kohapeal või lausa tagurpidi. Ikka päris raske oli. Kui tagasitee on tavaliselt olnud kiirem, siis seekord jäi rohkem kui minuti kõnni jagu teed üle. "Puhub edela- ja lõunatuul 3-9 m/s, pärastlõunal tugevneb rannikul kuni 12 m/s" http://www.ilm.ee/. No alla 10 MEETRI sekis see tuul küll polnud.

Täna jäid saatuslikul kombel kõik taskurätikud maha. Vähemalt 2 peab kaasas olema, et kraan tühjaks saaks. Mis seals ikka. Tuli katsetada sportlaste vana head võtet ehk tuulde tatistada. Panin ühe ninasõõrme kinni ja puhusin tugevasti välja. Selle asemel maandus tatilärakas näol. Pettusin võttes. Kui uus toodang hakkas voolama, siis katsetasin uuesti. Pidin taaskord pettuma. Viimane kord ma taskurätid maha jätan!

Ja pagana Adi tossupaelad! 4 korda pidin neid uuesti kinni sõlmima! Urrurr!
Aga muidu on täitsa ilus ja kena olla.

Tallinna maraton

Segiläbi, läbisegi. Hetked Tallinna maratonist.