Intervjuu: Annette Fredskov - imejooksja Taanist

Mul õnnestus oktoobris teha intervjuu Annette Fredskoviga - taanlanna, kes jooksis möödunud aastast tänavu juulini iga päev maratoni + viimasel päeval suisa kaks. See lugu oli minu jaoks küllalt inspireeriv ja pani mõtlema, et inimene on KÕIGEKS võimeline.

Rääkimata mitu muud ilusat mõtet, millega ma ise vägagi nõus olen.

Lugu ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee), kuid toon selle ära ka siia:

Juuli keskel tegi üleilmne meedia kummarduse Taani imenaisele Annette Fredskovile (41), kes lõpetas oma 366. maratoni. Aja Leht võttis Annettega ühendust ja uuris, kuidas aastane teekond kulges ja mida naine nüüd teeb.

Pamela Eesmaa

Hoidsin juba ammu Annette treeningupäevikul silma peal, sest see oli tõeliselt fenomenaalne. Ta alustas möödunud juulis 365päevast teekonda, mille jooksul tuli läbida 366 maratoni ehk 42,196 kilomeetrit iga päev ja kokku üle 15 400 kilomeetri. Ma polnud ainus, kes pidas seda hullumeelseks, inimvõimete piiri trotsivaks ja tõenäoliselt ületamatuks projektiks.

Ometi täitis ta 14. juulil oma eesmärgi ja jooksis lõpupäeval 86 kilomeetrit, et saada kokku 366 maratoni. Kolm kuud hiljem särab Annette nägu Skype’i vahendusel entusiastlikult vastu ja ta on valmis taas oma lugu jagama. Suurem meediakära on küll vaibunud, kuid Aja Lehe ilmumise ajaks on välja tulnud tema raamat ja uued intervjuud taas tulekul. Annette selgitab, et ta kirjutab raamatus oma aastast, kriisidest, headest ja halvematest hetkedest ning loodab, et see on motivatsiooniks teistelegi.

*Maraton – armastus esimesest silmapilgust

Motivatsioonist on Annettel paljugi rääkida, sest rohkete maratonide läbimine tuli tal diagnoosiga sclerosis multiplex (krooniline autoimmuunne haigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja põhjustab invaliidistumist – P.E.). Kolm aastat tagasi tundis naine pidevat väsimust, pea käis ringi, vasak pool muutus tuimaks. „See kestis paar nädalat ja pöördusin lõpuks arsti poole, kes saatis mind edasi neuroloogile,“ meenutab Annette. „Neuroloog arvas, et see on hulgiskleroos. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin enda eest kogu aeg hoolitsenud ja olnud terve – kuidas see sai olla võimalik?“

Naisele tehti seljaajuvedeliku proov, mis kinnitas kahtlust. „Kui nad mulle seda ütlesid, siis oli see minu jaoks šokk. Järgmised kuus kuud möödusid mustas augus. Olin väga kurb, haletsesin end, tuju kõikus ja mida rohkem haiguse kohta uurisin, seda rohkem sümptomeid mul tekkis. Ma justkui toitsin seda haigust. Toona ma seda ei teadnud, kuid tagantjärele vaadates nii oligi.“

Mida rohkem Annette oma haigusest mõtles, seda haigemaks ta ka jäi. Pärast kuut kuud toimus murdumine. „Ma ärkasin hommikul ja mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Ma olin enesehaletsuse ja halbade mõtete haripunktis ja mõtlesin, et ei! See ei ole õige viis minu jaoks. Ma pean midagi tegema. Ma tahan olla terve!“
Naine võttis vastu otsuse, et muudab oma suhtumist ja mõtlemist ning keskendub eesmärgile olla terve ja tegus. Selle väljenduseks hakkas ta pühendama oma aega jooksmisele. Varem tegeles ta kõndimisega ja sörkis samuti, kuid 2010. aastal otsustas ta läbida maratoni. Arstid küll hoiatasid, et jooksmisega tuleb olla ettevaatlik, kuid Annette oli seisukohal, et keegi ei saa tema eest otsustada, mis on talle parim – seda teab vaid tema. „See oli minu otsus, osake ärkamisprotsessist,“ selgitab Annette. „Kui ma jooksin oma esimese maratoni ära, siis mõne aja pärast olid mu sümptomid kadunud – see oli uskumatu!“

Peamine, mis naise elust taandus, oli väsimus – jooksmine andis hoopis energiat juurde. Enda sõnul võis ta jooksmise ajal tunda väsimust, kuid pärast trenni ja duši all käiku tekkis värskus ja uus energia.

2011. aasta sügisel otsustas jooksja oma piirid veelgi kaugemale nihutada. „Otsustasin, et hakkan iga päev maratoni jooksma. Ma õppisin oma keha pealt, et kui ma mõtlen õigesti ja mul on õige suhtumine, siis sõin teha imelisi asju,“ selgitab naine. „Lisaks oli mul huvi ja uudishimu, milleks inimkeha on võimeline.“

Maratonidistants tundus Annettele maagiline ja armastus esimesest silmapilgust. „Kui ma esimest korda jooksin Frankfurdi maratoni, siis ma naersin ja mõtlesin, et see on mu elu parim hetk! See oli imeline! Pärast mõtlesin, millal ma küll seda uuesti teha saaks. Minu kirg ongi maratone joosta!“

Naine kehitab õlgu: kellele jalgpall, kellele tants – temal on maraton. Läks 92 maratoni, kui naine käis välja idee, et ta võiks oma lemmikdistantsi läbida iga päev. „See oli unistus ja hullumeelne idee, aga kui ma rääkisin sellest oma mehele, siis ta ütles – kui keegi saab sellega hakkama, siis oled see sina! Ta toetas mind kohe.“

*Maratonitoiduks šokolaadisai

Pere mõtles plaani siiski hoolikalt läbi. Annette pidi loobuma oma töökohast, mängu tuli võtta säästud, perepea leidma rohkem võimalusi raha teenimiseks, tuli leida ka sponsoreid. Seejärel kuulis juba kogu maailm – Taani naine kavatseb joosta 365 päeva jooksul 366 maratoni!

Otsus tuli kergelt, kuid teekond ise ei möödunud viperusteta. Pärast kuuendat päeva tekkisid Annettel jalgades valud ja ta otsustas kaks nädalat läbida maratoni kiirkõnnil. „Keha ütles mulle, et tee rahulikult, ma pean sellega ära harjuma. Võtsingi ja rahulikult ja siis oli keha taas selleks distantsiks valmis.“

Taanlanna pidas kogu aeg tähtsamaks teekonna läbimist, mitte aegade purustamist. Kõik üritused jäid viie tunni piiresse. Kiirem jooks nõudnuks pikemat taastumisaega. „Kogu aasta kulges üles-alla. Mõni päev oli parem, mõni raske. Talv oli väga raske, kui oli neli kuud külm ja palju lund. Aga ma harjusin sellega ega mõelnud, et oo ei, ikka sajab. Mõtlesin, et nii see on ja ma lähen nagunii teele.“

Oma lõivu tuli maksta ka pereelult. Tal on kaks last: 11-aastane Emilie ja 9-aastane Viktor. Kuigi Annette läbis väljaspool võistlemist võimalikult tavalist rutiini – käis poes, valmistas süüa – siis jaksu ega aega enamaks polnud. „Sõbrad ei käinud külas, sotsiaalelu polnud. Lapsed leppisid, et meie ühine aeg oli see, et vaatasime diivanil telekat, sest ma ei jaksanud midagi muud füüsilist nendega ette võtta. Mul polnud tol perioodil oma tavapärast energiat.“

Kuid lapsed leppisid ja toetasid ema tema unistuses.

Võiks arvata, et hoopis suuremad kaod tekkisid naise kehakaalus, kuid üllataval kombel jättis Annette aasta jooksul hüvasti ühe rasvakiloga ja viimasel maratoninädalal võttis palavate ilmadega jooksmine veel paar kilo. „Ma ei söönud nii palju toitu kui võiks arvata. Sõin üsna tavapäraselt. Välja arvatud igaõhtune jäätisesöömine,“ naerab naine.

Maratonide ajal sõi ta Nutella šokolaadikreemiga saia – ühes käes saiake, teises vesi. Ülejäänud päev möödus tervislike juurviljade-puuviljade ja lihaga.

Iga kuu andis ta erinevaid analüüse, et kontrollida põletikunäitajaid ja vajalike ainete sisaldust veres. Samuti kontrollisid arstid ta kehakoostist. „Lihaste protsent tõusis ja rasv vähenes, kõik vereanalüüsid olid kogu aeg korras. Raualisandeid võtsin algusest peale, et vältida aneemiat.“

Kui pärida, millised olid aasta parimad maratonid, vastab Annette, et nautis neid kõiki, kuigi mõned päevad olid väga-väga rasked. „Mõnel päeval ma jooksin nuttes, sest olin nii väsinud. Aga oli imeline, et igal hommikul olid mu ümber inimesed, kes tulid minuga ja elasid kaasa. Need olid õnnelikud ajad ja mul oli palju ilusaid hetki.“

Mõistagi oli vaieldamatult parim maraton kõige viimane. Annette kutsub seda jooksujalanõudega peoks asfaldil. „Kaasaelajad tegid kõik, et see oleks minu jaoks parim päev. Inimesed, keda ma ei tundnud, tulid mind õnnitlema ja mulle kaasa elama. Oli palju ajakirjanikke, teleoperaatoreid.“

*Järgi oma südant!

Kõige enam pani naist imestama hoopis see, et käes oligi kõige viimane maraton selles projektis ja järgmisel päeval ei peagi jooksma 42 kilomeetrit. „Oli kummaline mõelda, et olin jooksnud 365 päeva järjest. Kas see olen tõesti mina? Kõik mõtted käisid peast läbi. Olin õnnelik, aga natuke kurb ka. Ma teadsin, et sellist päeva ei tule enam iialgi. See oli kord elus ja nüüd see ongi läbi. Seda päeva ei unusta ma kunagi.“
Annette tunnistab, et on õnnelik, et maratoniaasta on lõppenud, kuid tunneb sellest samas ka puudust. Tema jaoks oli privileeg joosta iga päev erinevate inimestega ja nautida progressi.

Kui võiks arvata, et järgmisel päeval viskas taanlanna jalad seinale ja nautis esimest puhkepäeva, siis nii lihtsalt see ei läinud. Hommikune varajane äratus viis raadiojaama intervjuule, seejärel Kopenhaagenisse rahvusringhäälingusse teleusutlusele. Kuid loomulikult leidis ta momendi, et joosta lühikesed kaheksa kilomeetrit.

„Mu keha on tegelikult siiamaani väsinud ja ta on teinud palju tööd. Nüüd on aeg paraneda. Väsimust jääb järjest vähemaks, aga see võtab aega,“ tunnistab Annette.

Nüüd nõuab ka puhkust mõtlemine, sest eelnenud kuud on möödunud raamatukirjutamise tähe all. Naine märgib, et proovib iga päev aega leida puhkamiseks, kuid tema jaoks on lõõgastumine raske, sest ta leiab alati midagi, mida teha. „Mees ütleb, et istu maha ja ära tee midagi!“ naerab Annette.

Taanlanna on avastanud enda jaoks ka mediteerimise ja proovib leida iga päev pool tundi, et olla vaikuses iseendaga.

Pärast projekti lõppu on ta läbinud maratoni veel kuuel korral ega kavatse pikkadele distantsidele kriipsu peale tõmmata. Praegu jookseb ta igapäevaselt 12 kilomeetrit ja naudib elu ilma hulgiskleroosi sümptomiteta. Ta sõnab, et mõtleb endast kui tervest inimesest, mida haigest. „Ma tean, et mul on see diagnoos, kuid mõttes olen ma terve ja elan elu täiel rinnal.“

Täiel rinnal elamine tähendab mõistagi seda, et Annette jookseb maikuus Hollandis 48-tunnisel võistlusel.

Naine rõhutab, et pole vahet, mis sinuga elus juhtub: sa saad alati ise otsustada, mis sellega ette võtad. „Kui ma sain oma diagnoosi, siis tundsin, et olen lõksus, haletsesin end ega osanud midagi teha. Aga võtta vastutus oma elu eest – see on väga oluline! Ma otsustasin, et tahan teha kõike, et elada täisväärtuslikult ja see on tähtis ka teistel teada – sinu elu on sinu valik,“ sõnab Annette. „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal. Minu jaoks on elus kõige tähtsam see, et olen võtnud iseenda eest vastutuse. See on andnud mulle palju vabadust ja on imeline teada, et mis ka ei juhtuks – mul on valik ja vabadus teha, mida soovin.“

Mõte: „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal.“

Väljavõte Annette Fredskovi treeningupäevikust

Kokku jooksnud: 2 kuud, 22 päeva ja 16 tundi.

Distants: 17 414 kilomeetrit.

Ümber maa teinud 0,435 tiiru.

Keskmine kiirus: 8,57 km/h.

Kulutatud kaloreid: 1 202 540 kCal.

Kiireim maraton: 4.08:14
Allikas: www.endomondo.com

Ask.fm viimased vastused

Siin siis viimased vastused ask.fmi tulnud küsimustele: http://ask.fm/PamelaEesmaa
Ülejäänutele vastan portaalis jooksvalt.
Tänud kõikidele, kes esitasid vahvaid küsimusi ja tõid mitmel korral näo naerule :)

Su välimusest. Räägi, miks Sa polnud varem rahul oma kehaga, et pidid härra M.Kalmuselt tellima toitumiskava ja treeningkava? Räägi ka oma ilunippidest. Mis protseduure armastad jne
Ma olin oma kehaga rahul enne toitumiskava ja seda ka praegu. Nagu ma korduvalt oma blogis kirjutasin, siis mind painas aastaid tohutu magusaõgardlus. Lapsepõlves meil küll raha maiustusteks ei jagunud, aga kuskil keskkoolis hakkasin igapäevaselt kaasas kandma Tiko 4kroonist šokolaadi-kookosbatooni, mida pärast lõunasööki nautisin. Ja pärast keskkooli oli mul võimalusi oma raha eest veel rohkem magusat osta. Iga jumala päev: šokolaadid, kommid, küpsised, koogid jne jne jne. Ma polnud sellega rahul, et nii palju ebakvaliteetset ja kahjulikku kraami pakun, kuid samas olin nii tugevalt sõltuvuses, et mitte ühegi nipiga ei saanud sellest lahti.
Tänu toitumiskavale sain jälile nippidele, kuidas magusaorjus päris kergelt ära kaotada ja see ka mul õnnestus! Kahjuks olen nüüd 1,5 kuud patustanud suve tähistamiseks igapäevaste jäätistega, aga muidu olin möödunud juulist sinnamaani orjusest lahti!
Treeningukava ma talt ei tellinud.
Minu suurim ilunipp: meikida võimalikult harva! Teen seda maksimum 1-2 korda nädalas, vahel ei meigi end mitu nädalat. Ja kui meigin, siis peamiselt ripsmetušš ja huuleläige. Kui tõsisemalt üles lüüa, siis ka BB-kreem ja kerge nipe-näpe veel. Ma kahjuks ei oska end meikida.
Muude iluprotseduuride osas olen tohutult laisk. Kunagi oli mul iga kehaosa jaoks eraldi kreem, kuid tänasel hetkel olen aru saanud, et mida vähem keemiat nahale, seda parem. Ma kreemitan vaid siis, kui nt rohimine ja muld on sõrmed tohutult karedaks teinud.
Ainuke asi, mida viitsin järjepidevalt teha on bikiini epileerimine :-P
Ma ei viitsi enam isegi ehteid kanda ja kõik mu hõbeehted vedelevad niisama. Kahjutundest olen siiski mõnel korral kõrvarõngad üles otsinud ja käevõru juurde valinud.
Mulle meeldib teha igal hommikul hobusesaba, tuiata väljaveninud dressides, t-särgis, rinnahoidjateta ja aukus sussidega päev otsa ringi ja pärast jooksutiiru käia duši all ja olla niimoodi värske ja ilus. Kui väga fänsis tujus olen, siis lähen istun saunas 55 kraadi juures ja mõtisklen veerand tundi elu üle.
Nagu aru võib saada, siis enamjaolt olen ma tüüpiline kodukoll.

Kas sul on toetajaid? Näit. kui mot ära kaob, kes sulle seda juurde annab? Mille nimel vead end välja jooksma ja trenni tegema?
Peamine ajend välja trenni vedamiseks on siiski südametunnistus. Väga kahju on ikka jätta trennimata, kui ma olen juba üle pooleteise aasta tööd ja vaeva näinud. Ma lihtsalt ei suudaks seda kõike raisku lasta. Võhm tuleb üliraskelt, aga kaob nagu tuul.
Lisaks muudab järjepanu töötamine, istumine mind ka närviliseks ja pärast trenni olen nagu uus inimene. Olen ikka öelnud - trenni luua seljas, tagasi inimesena :)
Lähedaste seas mul paraku suurt toetajaid pole, kes utsitaksid, et mine-mine. Treener Meelis hoiab silma peal ja sobival hetkel "välja kirjutatud" hea treening tekitab lausa soovi juba minna seda proovima. Aga vahel võivad need "sa-oled-liiga-vähe-teinud", "sa-pole-maratoniks-valmis"-jutud mõjuda hoopis vastupidiselt ja tekitada suurt trotsi.
Mulle sobib käehoidmine, mitte sundus. Ma ei ole tippsportlane, kes PEAB trenni tegema.

Aga söbrannad, söbrad? Allpool kirjutasid, kuidas sul on palju söbrannasi, kes ka tervislikult elavad ja trenni teevad, kas te üksteist ei toeta? Üksi on ju väga raske koguaeg. Mul on endal pidev moti puudumine ja väga loodaks leida kedagi, kes aitaks, annaks nöu ja toetaks!
Mul väga palju neid sõbrannasid pole, kes trenni teevad, aga mõned siiski. Nende peptalkid lives treeningu ajal on väga vahvad ja kui läheb hästi, siis "tubli!" on ikka hea kuulda. Aga ega me treeningutest tegelikult väga palju räägigi.
Virtuaalselt on seda üldse raske teha. Kõige parem on tegelikult leida inimene, kellega koos trenni teha. Kui selline inimene leiduks siin Järvamaal, siis ma hea meelega teeks koos trenni ja käiks isegi salatit söömas ja tervisest-trennist vestlemas. Sellest ma tunnen tõesti puudust - reaalsest inimesest, kellega koos trenni teha ja reaalselt muljetada. Need netiasjad on nagu on.
Ma olen täiesti kindel, et ka sinu ümber on selliseid inimesi, aga kuna ma pole ise leidnud sellist, siis ma ei oska kahjuks ka nõu anda, kuidas neid leida :o) Kui oleksid Järvamaal, siis pakuksin end vabatahtlikuks tuulessõitjaks!
Aga kui virtuaalset nõu ja tuge tahad, siis: pamela.eesmaa@gmail.com


Oled oma blogis kirjutanud, et toitu tuleb nautida ja söömisest mônu tunda, et kaal säiliks ja ilus oleks. Samas röhutab M. Kalmus, et toit on vaid kütus, nagu sel muud eesmärki pole, kui kehale vajalikku anda. Mida siis uskuda? Kas nautida maitseid vöi toita vaid keha? Ei mötle siin all rämpstoitu!
Kui oled eluaeg söönud rämpstoitu, siis mõistetavalt ei paku juurikad, puuviljad, marjad niivõrd naudingut kui krõpsud, kommid jne. Siis tulebki end ümber harjutada ja mitte siis esialgu nii palju nautida. Kuid lõppeks peab söömine alati naudingut pakkuma. Kui sulle ei maitse kodujuust, siis sa EI PEA seda sööma.
Loomulikult on toidu tõeline baas pakkuda kütust, kuid see ei saa toimuda vastumeelselt. See umbes sama, et kehale on vaja vett, aga võid juua ka roostemaitselist või kloorihaisulist. Ei pea. Sa leiad enda jaoks kõige nauditavama vee ja kasutad seda naudinguga.
Kui sa ei söö naudinguga, siis jääb kehal alati millestki puudu. Sellest nö kirsist tordil. Ega ilma asjata öelda, et enne sööma asumist tuleb toitu imetleda, lasta süljenäärmetel voolata, nuusutada jne ja sellest piisab, et sööksid toidukorral vähem. Kui pistad tuima näo ja vastumeelsusega kohupiima, siis sa tahad ju pärast seda midagi VEEL.

Milliseid tomatisorte sa kasvatad? Kuidas võitled taimekahjuritega? Palju kulub aega rohimisele?
Moneymaker, Tiny Tim, Red Robin. Need kõik on kirsstomatid ja kasvavad mul kasvuhoones. Olen sel suvel neid rohinud kokku äkki tunni jagu. Kaevasin kevadel maa läbi ja eemaldasin kõik umbrohud. Uusi tekib vähe. Kasvuhoones kasvavad paprikad, kurgid, tomatid mul enamjaolt ilma suure hoolitsuseta. Vajavad vaid kastmist ja natuke nokitsemist :)
Kahjurid on mul ainult maitserohelise kasti tunginud. Mingid kapsaussid sõid kõik mu basiiliku ära. Kuna ma mürke ei poolda, siis tuleb hakkama saada kiviaegsel meetodil: kahjur leida ja laiaks litsuda.
Seevastu suurel aiamaal, kus on herned, porgandid, suvikõrvitsad, arbuusid, sibulad - seal on vääääga palju rohimist ja kahjuks ma pole väga jõudnud sellega tegeleda. Sel suvel ehk 10 tunni jagu.

Sa oled nii hea inimene! :)
Aitäh, armas, kuid selle tiitlini jõudmiseks on mul kindlasti veel pikk tee sammuda :)

Kas oled üllatunud ka, et nii jahe huvi on Sinu vastu?
Jahe? Mulle on tulnud ju nii palju küsimusi!
Lisaks veel päris arukaid. See on palju tähtsam kui 110 kysimust, mis kell ärkan või jooksma lähen. Milleks nii negatiivne? Kysimus oli ju esitatud mingiks meelehärmi tekitamiseks :-)

Kuidas aidata sõpra/sõbrannat, kes kannatab toitumishäirete all? Kas Sul endal on kokkupuuteid sellega? Kuidas sellega toime tulla, kui su lähedane on haige, kuid ei julge sellest kellelegi teisele rääkida?
Mul väga kahju, kui su lähedane kannatab toitumishäirete all. Igasugused vaimsed probleemid ja sõltuvushäired on lähedaste inimeste puhul väga rasked taluda ja tõmbavad endagi energiast tühjaks.
Paratamatus on aga see - kui inimene ise abi ei palu, siis teda aidata ei saa.
Mul on olnud lähedasi toitumishäirete jm sarnaste probleemidega kimpus ja see on üsna patiseis. Kui inimene ei saa oma häirest aru, siis igasugused jutud, et ta peaks abi otsima, veel hullem süüdistused, sunnivad teda sind oma elust välja arvama. Kui puurida ja abi peale suruda, siis tegelikult sulgub inimene su ees palju rohkem ja sul on pärast teda veel keerulisem aidata.
Sa saad olla vaid sõbra eest - kuulad ja annad nõu AINULT siis, kui seda palutakse. Võid proovida olla psühholoog ja katsuda suunata teda ise aru saama oma olukorra tõsidusest. Nt mitte küsida: Kas sa ise ei näe, et sul on probleem? Mis on natuke süüdistav ja samal ajal eeldad, et sinu arvates on tal probleem. Pigem: "Kuidas sa ise oma olukorda hindad?" Jm küsimused, mis võiksid aidata inimesel oma olukorda rohkem kõrvalt vaadata. Peamine on see, et inimene suudaks jõuda ise järeldusteni, et midagi on valesti.
Võid jätta materjale tervisliku toitumise kohta (vältida igasuguseid kõhnade modellide pilte, vaid võimalusel printida puhtalt kasulikke artikleid). Ka materjale selle kohta, kuidas toitumishäired pikas perspektiivis tervist hoopis rikuvad. Palju abi on ka tuua esile näited inimestest, kes tervisliku toitumise ja treeninguga on suutnud saavutada kõhna figuur (neid ju ei huvita normaalne, vaid just kõhna figuur).
Kui probleem on jõudnud äärmustesse, siis soovitan pöörduda spetsialistide poole ja Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskusesse: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/stuktuur-ja-osakonnad/psuehhiaatriaosakond/soeoemishaeirete-keskus
Kui inimese kaal on jõudnud eluohtlikku seisundisse, siis on võimalik rakendada ka sundravi. Kumb on hullem - surnud lähedane või lähedane, kes sind natuke aega vihkab, et sa ta ravile saatsid?
Fakt on aga see, et kui toitumishäire jääb ravimata ja inimene abi ei otsi, siis varem või hiljem jääb ta eluaegse tervisekahjustusega (nt viljatus, südamepuudulikkus vms) või sureb.
Aga kui inimene ei soovi abi ja on täiesti resoluutne, sa oled ise kõik võimalused läbi proovinud - ära lase sel ennast põhja vedada. Ei saa elada teise inimese elu ja muresid. Kas lased spetsialistidel vägisi tegutseda või astud kõrvale.
Kurb, aga tõsi.
Palju jaksu ja edu! Soovin kõikidele haigetele kiiret arusaamist ja paranemist!

Huvitav on lugeda, oled tegelikult minust vaid üks aasta vanem, aga tundub, et oled juba nii nii palju jõudnud teha ning oma elus kaugele jõudnud (karjäär ajakirjanikuna+pere+majaehitus jne). Sellega seoses tekkis mul huvi, kas ja kus sul kõrgharidus on omandatud? Ise olen alles kõrgharidusega nö po
Aitäh kena kommentaari eest :)
Olen omandanud Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal 2011. aastal.

Kas Tervis Pluss võtab vahel vastu lugusid ka nö vabakutselistelt? Kui on põnevaid ideid artikliteks (ja loomulikult ka teostus:)), kas tasub proovida toimetusega kontakti saada või jäävad sellised katsetused pigem tahaplaanile? Tänud vastuse eest!
Tervis Plussil on olnud palju ja on ka praegu koosseisuväliseid kaasautoreid. Alati on oodatud head ideed, aga eduka koostöö puhul võidakse paluda ka konkreetseid teemasid. Kui oskate kirjutada hästi ja -NB - peate tähtaegadest kinni, siis sellised kirjutajad on muidugi oodatud. Sel juhul tuleks otse peatoimetajaga kontakteeruda. Isegi kui praegu on välisautorite ring liiga suur, siis tulevikus võib kõike juhtuda. Ei tasu kõhelda :-)

Kuidas Sulle praegune trenniblogijate tase Eestis tundub?Just lugesin Kristo Reinsalu postitust, et viimastel aastatel on tõsine kokandusblogide buum lausa lahti läinud. Samas jooksublogijaid on liiga vähe ja veel eriti professionaalide hulgas. Tihti nad kirjutavad väga pikkade intervallidega (3-4 k
See on tõsi, et kokandus- kui ka moe- ja ilublogisid on tohututes kogustes. Samas on trenniblogisid ka, aga paraku need surevad kiiresti välja, sest süüa teeme iga päev, aga trennilainele jäävad aastateks vähesed.
Iseenesest on mõistetav, et professionaalidel ei ole aega väga kirjutada, aga samas ma arvan, et nad lähenevad ka valesti. Tahetakse hirmsasti midagi erialast ja tõsist kirjutada. Tegelikult huvitavad pikad tekstid väheseid ja pigem oodataksegi üsna lühikest infot läbitud trenni kohta jm sportimisel ette tulevat.
Ma ikka aeg-ajalt vaatan ringi, keda oma loendisse lisada, aga jah... pole neid väga palju. Aga noh - kes viga näeb, laita, aga tule ja anna ka oma panus :)

Kas tervisliku toitumisega on võimalik näonahk korda saada? Palun räägi lähemalt :)
On võimalik. Aga seda on mul väga raske lähemalt rääkida, sest ma ei tea, mis sinu kehaga ei sobi. Loomulikult on kõige lihtsamad patuoinad gaseeritud ja magustatud joogid, küpsised, kommid, jäätis, valmistoidud jne jne jne.
Muide - piimatooted on ühed suurimad patuoinad!
Kui näonahaga on tõsine probleem, siis soovitan minimaalselt kuu aega katsetada loobumist piimatoodetest, nisutoodetest, suhkrust.
Aga ei saa eitada, et võib-olla ei sobi su kehale hoopis porgandid, ploomid, tomat vm. Pead oma keha hoolikalt kuulama ja tegema katsetusi. Enne nädalat ei maksa mingeid muutuseid oodata. Keha taastumine võtab aega.
Kuid mul üks sõbranna kurtis sama mure ja tema sai suhkrust ja nisust loobudes abi. Kuid tasuks ka piima kriitiliselt suhtuda.

Ask.fm - esimesed vastused

Suured tänud teile päris põnevate küsimuste eest. Kui neid jagub veel, siis pange teele: http://ask.fm/PamelaEesmaa . Saate seda teha tõepoolest anonüümselt. Teatud küsimuste puhul on mul juba tekkinud elav huvi, kes autoriks on :)

Aga siin siis esimesed küsimused ja vastused.



Kuidas suudad endale kallist jooksuvarustust soetada? Jalanôude iga on ju lühike ja olen märganud, et sul pea alati firmamärgid seljas-jalas...


Paljuski on mul vedanud toreda töökoha ja inimestega mu ümber. 2009. aastal oli meil Tervis Plussis Adidasega jooksuprojekt, millest saadud varustus on mul osaliselt kasutused tänasel päevalgi.

Hetkel jooksen jooksuekspert Meelis Minni käe all, kel on koostöö Asicsiga ja tema jooksugrupp on kõik pea pealaest jalatallani Asicsis sees. Seda küll mitte tasuta, aga omi soodustusi grupis ja tegijate käe all treenimine siiski annab.

Teiseks ka see, et ma ei pea kinni sellest, et jooksujalanõusid tuleks vahetada iga 800 kildi tagant. Ma ei usu sellesse.

Kolmandaks - ostan oma kraami ka sportsdirectist, kust võib saada firmariideid hullumeelselt odavamalt võrreldes Eesti kaupluste ülehindlusega.

Neljandaks - on õnn, kui on inimesi, kes teavad väga hästi, mis mulle meeldib ja on valinud kingitusteks just sporditeemalisi tooteid.

Mis on asi, mis sind töeliselt ärritab?

Ma tahaks olla munk või guru, kes kunagi ei ärritu, kuid kahjuks mul on see pahe olemas.

Mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad või ma ise pean hilinema.

Mulle ei meeldi ühe asja järjepidev kordamine ja kui seda eiratakse.

Mulle ei meeldi ülekohus - ei enda ega lähedaste puhul.

Mulle ei meeldi, kui mul ei lasta rahulikult süüa või magada :o)



Kas omaksid pigem kerget keha v veidi raskemat ja lihaselist?


Igatahes eelistan sportlikku vormi lihtsalt toonuseta piitspeensusele. Pigem 60 kg toonuses keha kui 45 nahka ja luud. Lihased hoiavad meie luid tervemana ja aitavad hoiduda traumadest. See ei ole vaid esteetika küsimus.


Jooksid varem iseenda tujude ja tahtmiste järgi, kas nyyd on raske vöi vastumeelne ka kellegi käskude peale joosta?


Ei ole. Treeneri ja targema inimese juhendamisel treenida on kergem. Sel juhul on kindlustatud järjepidev ja tervislik edasiminek ning abi motivatsioonilangustel.

Raske on sellistel hetkedel, kui treeningukava pole võimalik ühildada töö ja elustiiliga ning vahel võib olla keeruline pettunud treenerile selgeks teha, et muu elu peab tulema enne jooksmist. Pere, väike laps, palju tööd, kodu ja aed võtavad paraku väga palju aega ja ohverdusi tuleb teha just jooksmise arvelt.


Kas sul on eeskujusid?
Mu eeskujuks on väga paljud inimesed, kelle blogisid, kodukaid ja mõtteid loen. Sportlikus mõttes siis kõik need, kes on suutnud end diivani küljest lahti rebida ja saavutada enda jaoks midagi erakordset. Mulle meeldib vaadata inimeste vormipilte, lugeda nende treeningute ja võistluste kohta. Need inimesed sunnivad mind ennastki trenni minema.


Millest huvi fotograafia vastu?
Mul on silme ees siiani aastaarv, mil tegin esimesi pilte sõbrannast (rate.ee-sse muidugi). See oli 2001. aastal. Mulle on sellest ajast siiani meeldinud pildistada inimesi. Mind ei ole paelunud loodus, makro, hooned, hambaorgid laual jne, vaid ainult inimesed.

On häbitu, et sain peegelkaamera oma 20. sünnipäevaks ja see seisis mul automaatrežiimis mitmeid aastaid. Peegelkaamera ei tee ilusaid pilte, vaid oskuslik piltnik! Kuna mul tekkis väike motivatsioonikriis aasta tagasi, siis otsustasin lõpuks kaamera põhitõed selgeks teha fotokursusel. Tänu sellele avardus mu pilt tohutult ja seetõttu suurenes ka huvi edasi süveneda. Kahjuks pole mul piisavalt palju aega, et sellesse veelgi süvitsi minna.

Kui mul poleks mu päevatööd, siis läheksin seda edasi õppima, kaevuksin veel sügavamale ja ehk rikastaks veelgi Eesti fotograafidest ülerahvastatud maastikku :) Hetkel lepin sellega, et pakun tuttavatele rõõmu natuke paremate piltide näol kui juhuslikud klõpsud külapeol.


Kas on ka kedagi, kelle edusammudele elad kaasa? Oled mônda tuttavat jooksu ja tervusliku eluviisiga nakatanud?
Ma ei tea, keda ma olen tervisliku eluviisiga nakatanud. Tõsi on see, et mitmed mu tuttavad ja sõbrannad on leidnud tee sporditegemise või aktiivse elustiilini, kuid ma pole uurinud, kui suur roll selles minul on.

Aga elan neile kõigile väga kaasa: Anni, Ave, Kati - suured aktivistid, jpt, kes aeg-ajalt sellele lainele hüppavad. Hoian neile alati pöialt ja loodan, et 80selt teeme 10 kildis võidu!


Lugesin, et sügisel lähed maratoni jooksma. Mis arvad, kuidas sul seal läheb? Viimasel ajal on hakanid tunduma, et vôistlused veavad sind alt-ööjooks ja nurmekivil ka rattasöit läks nurja veidi...
Ma usun matemaatikasse ja statistilisse tõenäosusesse. Ehk siis - kuna mul on läinud viimasel ajal võistlused nihu, siis suure tõenäosusega maratonil läheb korda. Tervis Plussis kuulutasin, et eesmärk on saada alla viie tunni, treener Meelis Minn seadis tärminiks 4:30. Kuigi ma ei uskunud tema seatud sihti, siis viimaste treeningute põhjal võib arvata, et pigem on tema eesmärk reaalsem.

Täpsustan vaid seda, et Nurmekivi oli vaid jooks - rattasõit oli pisut aeglane Paide triatlonil, aga otseselt nihu ei läinud seal midagi.

Minu jaoks pole oluline maratonil näidata super aega, vaid läbida see hea enesetundega.

Môni blogi näide?
Et mis mõttes? Mida ma loen?

Trenni omadest: Heidi Tarkpea, Kerttu Jukkum, Andres Keba, Gätly Valge, Tiina Kala, exploreandrun ja hästi paljud teised juhuslikud, mis ette satuvad. Mulle pakuvad pigem huvi algajate või harrastajate blogid. Tippsportlaste omad ei paku millegipärast suurt pinget :)


Kui sa poleks ajakirjanik, kes siis?
See on väga-väga raske küsimus, millele oskab vastust anda ehk Jumal.

Ma oleks peaaegu läinud õppima näitlemist. Minu jaoks toona teisi variante polnud. Võib-olla näitleja?

Ma olen loomult laisk inimene ja oleksin valinud midagi, kus ei peaks aastaid "paberi pärast" raskele õppimisele kulutama.

Kui ma poleks laisk, siis ehk oleksin praegu hoopis resident. Arstiteadus pakub mulle siiani tohutul kombel huvi, kuid mu tohutu kogus laiskust ei lase selles osas midagi muud ette võtta.


Kui saaksid olla üheöösuhtes möne tuntud Eesti mehega, kes see oleks? :P
See on väga hea küsimus :-D Ma ei tea, kas mul tasub siin riskida sattumisega piinlikkusse olukorda, aga oletame siis utoopiliselt (ps! ma ei poolda üheöösuhteid), et olen vaba ja vallaline, siis... kuna Malmsten on võetud, siis no vähemalt malbe naeratuse vahetaks temaga ikka :o)


Kuidas oma abikaasaga kohtusid ja tutvusid ning, mis sind temas vôlus?
Ma teadsin teda varasemalt, kuna ta oli meie kodumaakonna ajalehe fotograaf. Puutusime kokku 2004. aastal, kui nende ajaleht tegi minuga intervjuud. Ta on mulle öelnud, et ta mõtles siis: "Kus küll selliseid ilusaid tüdrukuid tehakse?" Ha-haa :-D Mulle jättis ta hoopis külma mulje, sest ta oli väga tõsine ja keelas mul pildistamise ajal rääkida :o))

Kaks aastat hiljem asusime koos lehes tööle. Mul on nõrkus pruunide silmade vastu ja eks need võlusid ka tema puhul. Lähemalt tundma õppides selgus, et ta oli väga hea kuulaja, tundeline, ei kartnud oma emotsioone väljendada, väga hooliv. See oli midagi väga erilist, võrreldes teiste meesterahvastega, keda teadsin.


Millised on sinu lemmikud ühised peretegemised?
Lihtsatest asjadest: hommikune ühine pudrusöömine, magamine.

Muidu sõidame väga palju mööda Eestimaad ringi ja mulle meeldib, et siis on pere koos. Ma olen väga suur kodulemb ja igatsen väikest jõnglast, kui pean temast liiga kaua eemal olema. Nii et mulle meeldib, kui kuhugi vaja sõita, oleme koos.

Ja muidugi mulle meeldib, kui oleme spordiüritustel kõik koos ja veel ideaalsem - ka võistleme koos!


Kas peagi on perre juurdekasvu oodata? :P
Ei, kindlasti mitte. Kui mu mõtted ei muutu, siis ei ole oodata ka mitte kunagi. Aga kuna ma ei tea, mis ma olen 10 aasta pärast, siis võin öelda vaid, et päris kindlasti viie lähima aasta jooksul sellist asja ei juhtu.

Kes sa enda arvates oled?
Inimene.


Su vastusest loen ma välja et pidasid küsimust negatiivsena mida see üldse polnud. Küsin siis põhjalikumalt, kes sa enda arvases oled, kas sa oled inimesena valmis, kas oled seal kus tahad olla, kas oled saavutanud oma unelmad..küsimus oli selles laadis mõeldud :)
Ei pidanud negatiivseks. Kitsas kysimus nõudis kitsast vastust. Ei, ma pole kindlasti inimesena valmis ega ka selline, kes ma oma ideaalis olla tahaks. Yhest kyljest rohkem saavutanu, haritum ja kaugele jõudnum. Teisalt tasakaalukam, tehnoloogiast vähem sõltuvam, positiivsem, enesekindlam jpm. Ma pole saavutanud suurt midagi, millest olen unistanud, aga ma unistangi alatasa utoopiliselt. Samas pole mus rahulolematust asjadega, mis mul juba on käes. Oskan neid kõrgelt hinnata, sest olen pidanud nende nimel vaeva ja ka valu kogema.

Kui nyyd Joe Black tuleks ja teataks, et mu aeg on otsas, siis peaksin nähtavasti sama kõne, mis tolle filmi peaosaline - kui vaatan tagasi elule, siis on see möödunud nagu silmapilk. Ehk siis palju on veel teha. Eelkõige õppida.


Kas oled tundnud sisemist vajadust olla juht ...meeldib sulle olla liider?näojooned viitavad heale juhile!
Jah, ma ei eitagi seda, et mulle meeldib juhtida. Esiteks - vaid nii saan olla kindel, et asjad saavad tehtud ja tehtud hästi. Olen väga kohusetundlik ja mu arust peaks see olema pigem juhi, seejärel alluvate omadus. Mingil hetkel see roll mu elus ette ka tuleb. Olgu selleks riigijuhiamet või aiamaal köögiviljade kasvatuse juhtimine. Suudan rõõmu tunda igast ametist, mille valin.

Mis on elu eesmärk?
Ma ise arvan, et järjepidevalt õppida ja areneda. Ainult nii saame tagada selle, et Maa oleks jätkusuutlik ja tulevastel põlvedel koht, kus elada. Ma ise olen võtnud Piiblit kui metafooride kogumik. Eluraskuste eesmärk on meid panna neist õppima ja saama targemaks. Võime ehk mõelda ka oma elu peale, et kui puutume kokku mingi ärritajaga, siis olete ehk isegi täheldanud, et sama muster jääb korduma. Naised, kes järjepanu satuvad kehvade meeste kõrvale või mehed, kes vahetavad naisi, aga nad kõik näägutavad. Inimene, kes vahetab tööd, sest ülemus on halb, kuid ikka satub halva ülemuse otsa.

Minu jaoks on need elu väiksemad ja mõned suuremad õppetunnid, mille eest ei saa põgeneda, neid peita, eirata, enne, kui oleme need lahendanud. Kui tegeleme tõsisema mõttetöö ja andestamisega, siis lahenevad need olukorrad iseenesest. Tihti pole need nii lihtsad küsimused, et halb mees on seotud vaid vastumeelsusega teatud iseloomuomaduse vastu, vaid hoopis nii kaugele välja, et lapsepõlves on saadud trauma oma isalt või negatiivne suhtumine emalt, mis saadab inimest kogu elu.

Seega on elus paremaks tulevikuks ja nn taevasse jõudmiseks tee läbi õppimise. Kui me ei õpi, siis tuleb meile ette veel raskemaid ja veel halvemaid õppetunde, mis lõpuks virutabki meile näkku, et "saa aru, lahenda ja liigu edasi", ehk siis Piibli mõistes tee põrgu.

Minu jaoks on Jumalasse uskumine, uskumine armastusse, andestamisse, vigadest õppimisse ja arenemisse. Arenemine ja õppimine peaksid minu jaoks olema seega elu põhieesmärgiks.

Tead midagi poisist, kelle nimi on Elari Kõivik? Avastasin tema blogi juhuslikult. Kaotas 60 kg. Väga hea lugemine. Kuidas suhtud üldse sellesse, et inimesed on tänapäeval ülekaalulised? Just nagu noored inimesed.
Olen lugenud paaril korral ta blogi ja tema saavutus on ühest küljest uskumatu (sest nii suur kaalulangetus on tihti omane pigem kuskil täiskasvanueas targemaks saanutele ja pigem naisterahvastele) ja teisalt imetlusväärne. Hoian ta tegemistel silma peal ja ehk kunagi tasub meil ta ka ajakirjas eeskujuks tuua :)

Noorte ja laste ülekaalulisusesse suhtun ma paljuski kurbusega. See ei ole laste süü, vaid vanemate oma, kes pole kasvatanud lastesse sisse normaalset toitumist ja piisavat liikumist. On kahetsusväärne, mida lapsevanemad oma, ka PAARIKUUSTELE IMIKUTELE, sisse söödavad ja endaga teha lasevad (passida arvuti taga ja lasta võõranduda päriselust). Aga teisalt ma lohutan sellega, et rahvastik suureneb tohutu kiirusega ja nii julm kui see ka pole - rumalaid inimesi, kes oma lollusest hukka saavad, on meile vaja, sest muidu planeedil Maa kõigi jaoks ruumi ei jagu. Paraku aga mõjutab inimeste rumalus tihti ka teisi ja see pole aktsepteeritav.

Mina annan oma panuse, et kasvatan terve ja aktiivse lapse ega saa mõista hukka neid, kes seda ei tee. Sest paratamatult surub ka äritegevus rämpseluviisi inimestele peale. Täna nt käisin lapsega väljas söömas ja ainuke asi, mida ma talle osta sain oli lastemenüüst friikartulid viineritega (ei, neil polnud ei putru, ei püreesuppi ega muud tervislikku). Seega oleks võimalus oma panus laste tervislikkusesse anda teistelgi.
Millised on olnud raskeimad hetked elus?
Ma võiksin neist kirjutama jäädagi, sest viimased 3 aastat on mu elus olnud äärmiselt rasked. Eredamalt on siiani meeles periood 2011. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni, mil mul raseduse tõttu iiveldas väga tõsiselt 24/7. Ärkasin öösel iiveldusega, käisin oksendamas, hommikul iiveldas, päeva peale läks veel hullemaks ja nuttes vedasin kuidagi 19ni välja, et taas magama minna. Kaotasin tol perioodil rõõmud kõigest ja kõigist ega tahtnud rohkem hommikul üles tõusta, sest ei näinud sellistel päevadel enam mõtet. Tol hetkel mõistsin, et isegi armastusest on tähtsam omada head tervist. Kui on tervis, siis võid kõike saavutada - hea töökoha, raha, leida armastuse, luua pere, käia reisimas. Kui hommikul ei suuda voodist tõusta ja ringi liikuda, siis pole suurt millelgi mõtet. Ju oli mul seda vaja, et väärtustada paljusid asju. Eelkõige seda, et kui ma suudan tunda end hästi, siis on see TOHUTU kingitus.

Paljud muud raskused on seotud lapsega, sest ma pole väga lapseinimene ja seetõttu on mul olnud raskuseid oma keevalist loomust alla suruda.

Ja rääkimata sellest, et aasta jooksul on kaotatud palju väärtuslikke inimesi ja seda ka liiga traagiliselt. Puhake rahus Aleksander ja kaks Lembitut.


Kas vahetaksid praeguse mehe noorema vastu?
Selleks, et meest "vahetada", selleks peaks põhjus ka olema, või mis? :) Et lihtsalt vahetada selleks, et oleks uuem või noorem või rikkam, sel nagu väga pointi pole.

Ma ei poolda armastuseta koos olemist. Lapsed pole mingiks põhjuseks, et vägisi suhet koos hoida. Kui armastust pole ja armuksin uuesti, siis jah - tuleks "meestevahetus". Aga seda, kas see oleks noorem või vanem, seda on ju võimatu öelda. Ma pole kunagi armunud vanuse, rahakoti, välimuse või rahvuse baasil. Aga ma olen olnud armunud endast noorematesse ja endast tüki maad vanematesse. Minu jaoks on oluline see, et mees saaks endaga hakkama. Kui noorem teeb tööd ja suudab enda toidulaua ära katta, siis pole mingit probleemi. Kedagi üleval pidada ma aga ei viitsiks :)

Kas olete sõprade peale kergelt kade?
Mul üldiselt pole selleks väga põhjust olnud. Sõprade puhul tekib pigem heameel nende edu pärast. Samas võivad sõprade kordaminekud tekitada kurbust, et miks minul ei lähe nii hästi ja miks ma ei võiks sama teha. Selline võrdlemine on väga-väga halb, aga inimloomusele omane.

Kadedust olen tundnud pigem võõraste pärast. Aga see ei tekita sellist negatiivsust, et siis on vaja kohe maha teha (mis on eestlastele üldiselt väga omane), vaid taas - miks küll mina ei saa??

Igaühel on oma taak kanda. Ükskõik, kui ideaalne nende elu ka ei paistaks. Aga päris ausalt - ma ei vahetaks mitte ühegi sõbraga ühtegi ametit, omadust ega asja ära, sest ma olen enda eluga päris rahul :)

Mida pead enda juures kõige ilusamaks omaduseks ?
Ilusat ei oska välja tuua, aga head omadused. Ma arvan, et üks peamine on ausus. Olen aus üleüldiselt elus (ei võta töölt pastakatki küsimata, ei võta õunu, kui puu kasvab kellegi teise aias jne), kuid ka oma arvamustes. Seetõttu pole mul paraku ka väga palju sõpru :o) Kuigi me ideaalis väidame, et meile meeldib ausus, siis tegelikult enamik seda välja ei kannata. Kuid muidugi - mul on liiga suur suu ja alati ei maksa ka häbitult otsekohene olla.

Ja teine hea omadus on võimekus säilitada rahu paanikaolukordades. Nt olen ma suutnud ainukese ratsionaalsusesse jäänud inimesena kustutada kodus kontrolli alt väljunud põlengu, siduda rõvedaid haavu jne. Ja ometi samal ajal ma lähen püstipööraseks, kui keegi mind keset ööd üles ajab...


Kuidas Sa nii palju asju teha suudad, jõuad?
Ma teen tegelikult häbitult vähe ja molutan häbitult palju aega internetis. Mul on küll alati mingi eesmärk - blogimine, siin küsimustele vastamine, fototutorialide vaatamine, sõpradega ühenduse hoidmine, aga tegelikult on need niivõrd ebaolulised perega aja veetmise või kodutööde kõrval.

Aga kui ma sellest hoolimata saan tööd tehtud, siis selle eest võib vist tänud öelda abikaasale. Kui ma lähen tööle Tallinna, kirjutan arvutis, lähen jooksma, teen pilte vms, siis valvab tema last. Kuna ta on lapsehoolduspuhkusel, siis on see tal isegi natuke kohustuseks, kuid seetõttu saan ma ka omi asju ajada.


Võibolla veidi üldisem küsimus, mitte niivõrd personaalne, ent siiski. Kas ajakirjanikutööga on võimalik normaalselt ära elada? Kui palju tunde sa päevast reaalselt tööga tegeled(arvestamata siia sisse a la autosõitu kuhugi jne) ? Mitu artiklit kuus üllitad, mida veel teed?
Raske küsimus. Üldiselt vastates, oleneb, kus sa töötad! Ja tahad või mitte - kas oled meesajakirjanik või naisajakirjanik. Kas oled nime teinud või mitte. Oskad palka küsida või mitte.

Seda ma ei pea varjama, et oma täiskohapalgaga ma ära ei ela. Aga seetõttu, et see on hetkel meie pere ainus palk (abikaasa on lapsega kodus, sest me ei taha pisikest veel lasteaeda panna). St pean sellega katma majalaenu, autoliisingu, toiduarved, autokütuse, mobiiliarved, elektri (talvekuudel 200 euri).

Selleks, et kõigega välja tulla, teen ma võimalikult palju lisatöid. Kui olla väga usin kirjutaja ja sinu töödest ka huvitutakse, siis jah - on võimalik normaalselt ära elada küll. See siis eeldaks küll seda, et töötad kuskil suuremas firmas, kus on rohkelt sõsarväljaandeid, kuhu saad end pakkuda. Sest üldiselt konkurentidele kirjutamist ei soosita. Kui oled freelance, siis võid muidugi teha, kuhu tahad, aga see nõuab rohkem jamamist. Ise maksad oma makse, ise pead end väljaannetele maha müüma ja välja pakkuma jne.

Kui ma olen nt Tallinnas töötav ajakirjanik ja sõidan lugu tegema Tartusse, siis see võtab tegelikult terve tööpäeva ja autosõit kuulub ka sinna sisse.

Mina elan väljaspool Tallinna ja see on muidugi jah minu probleem, kui Tallinna intervjuuks pean sõidule kulutama tööpäevast ca 4 tundi.

Ma ei ole oma töötunde kokku lugenud. Nagu just ühe arhitektiga rääkisime, siis loomingulisel tööl tuleb võtta viimast, kui nn hitt on peal. Kui ikka pool tundi proovin mingit geniaalset pealkirja mõelda ja mitte midagi ei tule, siis ilmselt tuleks minna natuke nurga taha rohima ja pärast tagasi tulla. Olen teinud mõnel päeval hommikust poole üheni praktiliselt non-stop töid, seevastu järgmisel päeval ehk vaid paar tundi.

Võib võtta ette Tervis Plussi ja lugeda kokku, mitu lehekülge seal mul kaetud on. Ainsana pole mul nime all spetsialistide "Küsimus-vastus"-rubriigil. See on minu kuumaht Tervis Plussis.

Teen lisatöid ajalehele Aja Leht - köögi rubriik, vabal teemal suur lugu ja veel paar pisiasja.

Sel kuul olen lisaks teinud palju fotosid. Tootefotod Tervis Plussi ja mitmeid portreid, ka pulma.

Paar korda olen käinud fotopangale modelliks.

Lisaks kirjutan (see küll tasuta) inglise keeles üldiselt oma elust Läänemere riikide blogis newswave.eu.

Lisaks mitmed juhuotsad siin-seal, millest ikka kinni haaran. Põnevatel pakkumistel ei saa lasta mööda joosta :)

Küsi, ja ma vastan!

Väga popiks on läinud postitused, kus lugejad esitavad küsimusi ja blogija vastab. Kuna mul hetkel aega pikkadeks sisupostitusteks ei jagu, aga aegamisi võin vastata, siis olge lahked.

Tegin konto ask.fm-i juba ammu, kuid nähtavasti see populaarsuslaine ei vaibu, et saaksin vähempopimal hetkel vastavat teemat tõstatada.

Seega - esitage julgelt küsimusi, jääte minu ja teiste jaoks anonüümseks, vastan kõigile. Ka ehk jaburamatele küsimustele :)

http://ask.fm/PamelaEesmaa

Kohtume otse-eetris!

Kui kõik paika peab ja edukalt kulgeb, siis võib mind laivis näha juba sel esmaspäeval 13. mail.
Võib-olla näitab mingi telesaade ka, aga muidu näeb onlainis siit: http://www.teineekraan.ee.

Tuunige alates 19st lainele, mõelge valmis ägedaid, põrutavaid ja toredaid küsimusi. Loodetavasti on mul võimalus ka natuke auhindu jagada ;-)

Luban olla aus! Kohtume esmaspäeval!

Minu päev 7-23

Väga popp on riputada üles oma päevakavasid. Siin siis minu eilne päev.

7.10 Löön silmad lahti. Loll komme iga natukese aja tagant silmi lahti lüüa, aga kui päike juba paistab, enam need kinni ei lähe.

7. 11 Laps teatab läbi une: „Emme kaissu ta’“ ja ronib unesegaselt mu kaissu, kus hakkab nühkima, nihelema, vehkima. Kui veel minut tagasi oli unelootus, siis see on nüüd peoga pühitud.. õigemini nühitud.

Tsikk jääbki üles ja ma pean teesklema, et magan, et ta edasi põõnaks.

7.40 Olen siiani silmi kinni hoidnud, kuid laps on alles nüüd õrnas unes. Vahin telefonist meile ja uurin, kas on midagi pakilist ootamas.

7.41 Laps teatab, et tahab telefonist enda videosid näha. Selge – ärkamisaeg! Sussumussutame 8ni voodis.

8.00 Hakkan vaikselt riidesse sättima, nägu pähe maalima. Täna pean minema Tallinna, ca 100 km kaugusele tööasju ajama ja trenni.

8.30 Söön putru kaneeli ja maapähklitega. Arutame perekondlikult päevaplaane ja vahetame mõtteid.

9.40 Istun autosse ja sõidan Statoili bussiraha võtma.

10.00 Buss peaks olema juba kohal. Muutun närviliseks. Kogu graafik on täpselt paigas ega kannata suuri hilinemisi.

10.11 Jõuab buss, mil ma olen otsustanud juba autoga edasi liikuda. Bussijuht seletab midagi reisijatele ja hakkab seejärel sõidu ajal pileteid müüma. Ta räägib midagi ekspressbussist ette jõudmisest, peatab korduvalt bussi, lülitab sisse-välja. Ma ei saa midagi aru.

10.15 On selgeks saanud, et see pidev bussi peatamine ei tähenda piletimüümist sõidu ajal, vaid bussil on mingi probleem.

10.30 Me pole isegi 10 km kaugusele jõudnud ja buss peatub lõplikult. Paar inimest tormab bussist välja ja ma järgnen neile. Ekspressbuss on jõudnud järele ja pakub väga suurtele kiirustajatele nelja kohta. Pressin end neljandana sisse. Teised jäävad järgmist bussi ootama.

11.30 Jõuan Tallinna bussijaama, jooksen järgmisesse bussipeatusesse nr 23 bussi ootama. See võtab heal juhul minuti.

11.55 Jõuan Kristiine keskusesse, kus pidin kohtuma loo allikaga. Helistan. „Aga kohtumine oli ju kell 11!“ teatab ta. Oh issand, mis jama. Mul oli kirjas 12. Õnneks on ta nõus uuesti tagasi tulema ja vestlema.

12.15 Söön ülihelikiirusel Caesari salati. 3.30 eurot.

12.35 Kohtumine ja intervjuu.

13.40 Torman tagasi bussipeatusesse. Kuna eelmisel õhtul kulutasin mitu tundi loo ettevalmistamisele ja poole vajaliku info korjamisele, siis luban keset tööpäeva tretti trenni.

14.10 Jõuan Tallinna spordihalli. Hakkame Meelisega trenni tegema. Soojendusjooks, venitused, jooksuharjutused. Ja läheb lõikudeks! 3 x 1 km, tempos 5.01, 4.59 ja 4.55 min/ km. Üks 600meetrine ots tempos ca 4.37 min/ km. Lõppu veel lõdvestusjooks. Jõudu jäi ülegi!

16.30 Väljun pestult, kustult, lastult hallist.

16.45 Olen taas bussijaamas. Surfan automaadist sobivaid bussiaegu ja ainuke pädev läheb tagasi koju alles tunni pärast. Selge, time-out!

17.00 Söön energiavarude taastamiseks peekoni-hakklihapalli värske salati ja tatraga. Pole paha! Kõht oli ikka suht tühi.

17.15 Märkan, et automaat andis mulle tšeki, aga mitte pileti. Õnneks saan infoletist uue pileti.

17.45 Asun taas koduteele.

18.59 Auto on alles, kiman kodupoole.

19.15 Väike beib jookseb rõõmustades koduuksel kallistama. Oeh, kodu on maailma parim koht.

20.00 Õhtusöök – puuviljasalat kohupiimaga. Issand, kui väsinud ma olen.

Puuviljasalat.

21.00 Söön ETK Säästu maapähkleid ja leian nende seast luutüki. Meenutan eelnevalt leitud karvu pähklite seast ja lähen püstivihaseks.

Luutükk pähklite seas. Rõõõveeee!!

21.30 Söön banaani ja kirjutan ETKle vihast kirja.

22.00 Asun väsinult voodisse. Ootan kuni laps magama jääb. Vahin une toomiseks telekat ja istun mobla kaudu netis.

23.00 Ülikiirelt unes.

Töökad päevad

Eile tegin aeglusjooksu rekordi - 13 km ja 1 h 50 min. On siin väiksed eesmärgikesed ikka võimalikult madalat pulssi hoida ja pigem harvem mõni kiire lühike ots teha.

Aga nüüd on kiired tööpäevad käsil ja peab kuidagi natuke vägisi neid tormamisi sisse mahutama.

Klõps tänasest päevast Tartust. Oli huuuulll päev!

Head uut aastat ka, kallid!

Tippsport toidulisandite, liha ja soolata?

Viitan ühele põnevale intervjuule ultramaratonijooksja Grant Campbelliga.

Ma ei ole taime-, rääkimata toortoitlane, kuigi see teema iseenesest on põnev ja intrigeeriv. Siiski olen ma korduvalt vaielnud sel teemal, et treenija ei pea tarbima vitamiine-toidulisandeid ega imema jooksul geele, et pakatada energiast ja olla terve.

Kes suudab vastu võtta järgnevat informatsiooni ja siin teemas vastu vaielda või kaasa rääkida, siis: http://paikesetoit.blogspot.com/2012/07/maratonijooksja-grant-campbell-intervjuu.html

PS! Täna on minu elu esimene triatlon. Sellest juba veidi hiljem.

Kaanelugudest

Kaanelugusid olen Tervis Plussi kirjutanud juba päris töötamise algusest ehk ca 3 aastat. Ma imestan üleüldse, et toonane peatoimetaja Sirje Maasikamäe julges rohelise, noore ja väikse neiukese kätte usaldada tähtsa töö ja prominendid. Kuigi ma enne seda olin kirjutanud artikleid juba aastaid ning olnud maakonnalehe Järva Teataja sporditoimetaja pool aastat, siis ometi üleriigilise väljaande kaas on omamoodi firma visiitkaart... Ja häid visiitkaarte koostavad ikka juba profid.

Kuna mu esimesed ajakirjad asuvad ca 15kilose arhiivikoorma all, siis ei suutnud neid sealt välja õngitseda ja täpsemaid meenutusi kirja panna. Usun, et mu esimene kaanelugu oli aeroobikatreener Katrin Väliga. Hea valik esimeseks looks. Temaga oli ääretult lihtne, ta oli vahetu, armas, heatahtlik, vastutulelik jnejne. Siiani on kaanelugusid olnud veel Ines Karuga, Karin Raskiga, Erika Salumäega, Kristina Šmigun-Vähiga, Monica Tuviga, Lenna Kuurmaaga jne.

Iseenesest on kaanelugu justkui persoonilugu, mõningate mööndustega. Möönduse näiteks, kõva eeltöö. Millistel teemadel on inimene juba surmani jahunud, mida on kuskil intervjuudes õrnalt puudutatud ehk mida võiks suuremalt üles kaevata jne. Muus osas persoonilugu nagu persoonilugu ikka.

Küll tuleb tuntud inimestega käia läbi kadalipp, mis tavainimeste puhul ette ei tule. Neid on tihti väga raske tabada. Tuleb jahtida päevast päeva telefoni ja meili otsas. Vahel hakkab ka tähtaeg juba kuklasse pressima. Siis tuleb leppida kokku kuupäev, millal kohtuda. 99% sõltub see sellest, millal ikka jahitavale sobib. Hommik või hilisöö, esmaspäev või pühapäev, alati löögivalmis. Vahel juhtub ka see, et ilmud kohale, kuid siis saad 2 minutit enne kohtumist kõne, et ei ole ikka aega ja tuleb edasi lükata. Paratamatus.

Tüüpiline ettetulev juhtum intervjuu käigus on ka see, et "ah, ma olen sellest nii palju rääkinud". Nähtavasti on staar rääkinud sel teemal tõesti 100 korda, kuid kui mina ei ole sellest lugenud ja ettejuhtuvatest väljaannetest sel teemal juttu polnud, siis pole sellest teemast ikka piisavalt räägitud. Samas on ka inimmälu lühike ja käiatud teema 2 aastat tagasi, on taaskord uus täna.

Järgmine takistus võib olla loo ülevaatamisel. Üldjuhul saadame kõik lood allikatele, spetsialistidele, kuid eriti kaanepersoonile, üle vaatamiseks. Olgu siinkohal märgitud, et kui pole eelnevat kokkulepet, siis see pole mitte ühegi ajakirjaniku kohustus! Kui hakkate intervjuud andma, siis jätke see meelde ning pange see eelnevalt paika! Selle toreda reegliga tõmbavad paraku paljud kõmuajakirjanikud oma allikaid lohku - mis hundi käes, see hundi kõhus. Kahju, sest see süvendab kuvandit ka teistest ajakirjanikest.

Üle vaatamine on tähtis, et intervjuul tekkinud valestimõistmised, faktivead, augud ja muud ebakohad saaksid täiustatud. Üldiselt on üle vaatamine ainult faktivigade parandamiseks. Paraku on kord juhtunud nii, et inimene kirjutas terve loo täielikult ümber. Ideaaljuhul pole tehtud ühtegi parandust. Kuid harva tuleb ette seda, kus iga kolmas lause on parandatud (nt ei sobi "kihvt", peab olema "äge", mitte "mullu", vaid "möödunud aastal", mitte "naeris", vaid "naeris laginal"). NB! Mina trükin tavaliselt inimese kogu teksti otse arvutisse intervjuu ajal ning salvestan ka diktofoniga, et oleks võimalikult vähe vigu.

Ühest küljest tahad olla vastutulelik ning pakkuda inimesele võimalust, et tema lugu saaks võimalikult teda rahuldav ja talle võimalikult sobiv. Teisest küljest parandavad paljud sedamoodi teksti kohutavalt kuivaks ning teevad töö ääretult raskeks. Tavainimesele ei ütle midagi see, et vältima peab sõnakordust, mõni asi ei sobi keeleliselt, mõni sõna ei sobi üldse konteksti. Sellisel juhul reeglite vastu astuda ei saa.

Järgmised probleemid võivad tekkida kaanepildiga. Vahel on konkreetselt pärast loo valmimist ja kokkuleppeid ette tulnud, et sorri - pildile ei tule, joonista või karikatuur. See on küllalt raske juhtum ning täiesti läbi kogetud. Ka parimad moosimistehnikad, mangumised ja pisarsilmi hääleväristamised ei mõju. Ajakirjade arhiivis tuhnides võib leida, mis lahendus on sellisel juhul käiku pandud.
Teine probleem võib olla sobimatu aeg. Sest leida on vaja sobiv koht, stilistile sobiv aeg, meikijale sobiv aeg, fotograafile sobiv aeg ja pildistatavale sobiv aeg. Veidi hullem variant on see, kui pildistatavale ei sobi omakorda fotograaf, kes pildistab, stilist, meikar või ka koht.

Komistuskive on kaanelugude puhul küllalt palju, kuid üldiselt on kulgenud lood edukalt ja õnnelikult. Väiksed takistused on kaaneloo puhul juba tavaline asi, ääretult harva juhtub, et kõik kulgeb 100% õlitatult. Inimesed on tavaliselt vastutulelikud, jagavad hea meelega muljeid. Mõned prominendid jätavad senisest meediakuvandist lausa tagasihoidlikuma ja malbema mulje. Ühesti kaanepersoonist pole mulle jäänud siiani sügavat haava või vimma, et kus nüüd alles keeras mulle. Pigem jätavad ajakirjanikud oma kirjutatavatele sellise mulje, ja seda tuleb ette, oi, kui palju.

Kui meenutada lõpetuseks mõnd huvitavamat seika, siis oli see ehk Kristina Šmiguniga tehtud intervjuu auto tagaistmel. Saime ta rabada looks ainult ühel promo suusaüritusel, väljas oli külm ning mitte kuskil polnud istuda.. Kusjuures, meile anti kaanelooks 15 minutit!! Ohkasin täiesti kergendunult, et Kristina lasi ajal rahulikult ca 40 minuti pikkuseks venida ning rääkis vabalt ja probleemideta kõikidel teemadel.

Ja kui kõik plaanid veavad hästi, siis aprillinumbri Tervis Plussi kaas tuleb eriti uhke! Paraku seekord minul selles käsi sees polnud.

Kolm meest paadis (maratonist rääkimata)

Ehk siis lugu, mis ilmus Tervis Plussi oktoobrinumbris. Kolm näitlejat, kes otsustasid jooksma hakata. Väga vahva kohtumine oli, aga las nad räägivad enda eest...
Siin ta on (toimetamata ja lõikamata):

Kolm näitlejat – üks ei jaksanud kingapaelu siduda, teine suitsetas nagu auruvedur, kolmas kurtis keskeakriisi. Siis hakkasid nad jooksma. Mis neist saanud on, seda läksime Taaralinna nende endi käest pärima.
Kui kaua te olete nüüd spordiga tegelenud?
Leino Rei: Vahelduva eduga olen treeninud terve elu. Lapsena sai kõiki alasid tehtud, mis külas teha andis. Vutti mängida, joosta, jalgrattaga sõita, aga kõik see oli enda lõbuks.
Pikema jooksuga ei tegelenud enne 35ndat eluaastat, kolm-neli aastat olen nüüd jooksnud.
See väljund oleks võinud ka kuhugi mujale minna. Me oleme Rihoga veidi vanemad kui Tanel, kelle motivatsioon on ehk teine. Siin oli nagu kaks teed: kas osta lahtine sportauto...

Tanel Jonas: Tahad öelda, et olete lihtsalt keskeakriisist siin?
(Mehed puhkevad naerma)

Seega sportauto või jooks. Miks just jooksmine?
LR: Käisime enne kossu ka mängimas, aga jooksmine on mõnus flegmaatikute trenn. Jooksu ajal keegi ei karju, et tegid valesti, keegi ei lähe endast välja. Saab rahulikult omaette lonkida, vahepeal juttu ajada.

Riho Kütsar: Meil on välja kujunenud hea kamp mõttekaaslaseid. Jooksmisest on saanud mõnus suhtlemislaad ja läbikäimisviis. Mulle meeldis viimane kord, kui me saime neljakesi kokku, tegime 20kildise otsa ja me ei läinud mitte pubisse õlut jooma, vaid jooksma. Jube lahe!
(Tanel hakkas rääkima oma lapsepõlve spordiharrastustest, kuid teda katkestab telefonihelin. Riho Kütsar tutvustab enda varasemaid kokkupuuteid spordiga)

RK: Mul puudub igasugune sporditaust. Ma pole midagi teinud, olen olnud laisk, ülekaaluline ja kekatundidest olin laiskuse pärast isegi vabastatud. Võimlemisõpetajal oli nuut, et sundida mind midagi tegema, aga suutsin ka sellest osavalt kõrvale viilida.
Pärast lavakat olin ahelsuitsetaja, ikka kaks-pakki-päevas mees. 2007 hakkasin kaalu jälgima ja teatris avati spordisaal, kus oli jooksulint. Kui selgus, et on mõttekaaslaseid, siis tekkis üsna varsti mõte, et oh, prooviks poolmaratoni.

LR: Kõigepealt me ikka vaatasime, kas jaksame tund aega vastu pidada...
(„Jajaajaa,“ – nõustuvad Tanel ja Riho Leinole taustaks)
Leino: ... ja siis vaatasime kas tunniga 10 kilomeetrit jõuame joosta. Siis tuli mõte poolmaratonist, milleni jõudsime möödunud aasta kevadel.

Mängis siis vajadusel trenni teha ka tervis rolli?
RK: Ei saa otseselt öelda, et tervis oleks jupsima hakkanud.

LR: Olime ennetusfaasis!

RK: Pärast suitsetamise maha jätmist läksin nii paksuks, et ei ulatanud enam kingapaelu kinni panema. Siis ühel päeval käis plõks! (lööb nipsu) – kurat, nii ikka ei saa.
Praegu on ikka jube mõnus! Samas on see ka üks seltskondliku läbikäimise vorm. Palju saad kaks tundi koos olla ja ilma õlleta juttu ajada?

LR: Samas see jutuajamine jooksu ajal on oluline, et saad aru...

TJ: ...jutuajamine on jah oluline indikaator, kas tempo on õige.

RK: Oleks keegi mulle neli-viis aastat tagasi öelnud, et sa tahad maratoni joosta ja jooksed selle mõnuga ja pingutamata...

LR: Sina,136kilone Kütsar, tahad joosta!

RK: Jah! Ma oleks seda kutti rangelt noominud – see on nii haige ja jabur jutt.
Aga nüüd on see asi käes ja see on nii mõnus! See on ikka uskumatu kaif, mis sellest saab! Ja hobina on see ju odav. Ostad tossud ja astud koduuksest välja.

Kes teile nõu jagab või teete kõik oma tarkusest?
(Tanel ja Riho tunnistavad, et kõik tuleb oma tarkusest)
TJ: Mina tegin ühe trenni endise väga kõva jooksjaga. Aga järjepidevalt...

RK: Ei tasu lolliks minna!

LR: Jah, see, mis me ise leiutame, oma kogemus, leiame samasuguse lontu üles, kes sama tee läbi teinud, siis tema kogemusest on meile rohkem tolku kui tippsportlase asjadest.

RK: Priit Pullerits olla ei taha...

LR: ...harrastustippsportlane.

TJ: Pulleritsul on ka sporditaust. Meist ei ole lapsepõlves keegi kõrgel tasemel sporti teinud. Meie hakkasime siin 136 kilo pealt (viitab Rihole), Leino 35-aastaselt... Mina ka, pärast lavakat, mida aasta edasi, seda paksemaks läksin, suitsetasin metsikult palju ja armastasin hirmsasti alkoholi juua. Olin paks lodev tropp.
(Mehed räägivad, kuidas nooruspõlves spordi küllastumuse vältimine aitab neil nüüd jooksmist nautida ning trenn on puhas rõõm ja lust.)

Kas tõesti on sport olnud vaid lillepidu?
LR: No halb on ka olnud, kohe väga halb. Rihoga jooksime mõne nädala eest 23 kilomeetrit, päike paistis, oli 30 kraadi kuuma, siis tuli haamrihetk pärast 10. kilomeetrit (Tanel hakkab naeru pugistama). Kunagi varem pole see küsimus, miks ma seda teen, teravamalt pea kohal olnud kui siis. Aga jube ruttu unustad selle ära. Taastud, on viis kraadi jahedam ja topelt kergus on tagasi.

TJ: Möödunud kevadel Tartu poolmaratoni joostes, Leino järel sörkides, viimasest kolmest kilomeetrist ei mäleta midagi, tatt rippus maani, süda oli paha ja suutsin ainult oksendamisest mõelda. 20 minutiga oli tibens!

LR: Raja peal oled täiesti läbi, aga kui lõppu jõuad, tuleb see laks, kus vana ja paks mees on endaga rahul - see korvab hetkega!
(Mehed räägivad oma esimesest poolmaratonist Riho maakodu juures Koksveres, „Kontrolliks, kas oleme ikka head mehed,“ selgitab Riho. Mehed korraldasid võistluse ise ja olid ka ainukesed osalejad ning selle järgi sai meeskond ka nime Team Koksvere)

TJ: Koksvere poolmaratonil olid meil ikka ametlikud joogipunktid, sai banaani ja rosinat...

LR: ...arusaamatud inimesed tee ääres vaatamas...

TJ: ...saekaater seiskus.
(Mehed naeravad)

RK: Olin terve suve maal ja käisin tihedalt sörkimas, omandasin tõenäoliselt idioodi kuulsuse. Pälvisin nii mõningaid hämmeldunud pilke.

TJ: Olen veendunud, et Rumeenias räägitakse samamoodi minu jooksmisest. Seal pole sellist asja, nagu meil, et tervisesport on populaarne.

RK: See on meilegi hiljuti tulnud. 90ndate lõpus tegin esimesed jooksusammud pärast keskkooli lõppu, sörkisin 700 meetrit ja olin suremas. Hiljem Annelinnas sörkimas käies vaadati nagu lollakat. Praegu on Tartu tervisesportlaseid täis.

TJ: Mõni aeg tagasi käisin Hispaanias ja mulle õudselt avaldas muljet, et hoolimata vanusest, nahavärvist jne, kui tervisejooksjad said kokku, siis viibati üle neljarealise sõidutee, hüüti tere ja täiesti võhivõõrad inimesed jooksid edasi.
Ikka tore vaadata, kuidas inimesed sama asja teevad. Eriti, kui nad on heas vormis, siis nad mõjuvad eriti motiveerivalt.

LR: Ühisüritustel pakub mõtlemisainet ka see, kui mööda läheb 60aastane memm. On näha, et ta on eluaeg sporti teinud. See on tervendav.

Kas teie siis olete ka ise oma lähedasi motiveerinud?
TJ: Minu pruut ostis jooksuriided ja käib väga usinalt trenni tegemas.

LR: Minu kodus töö käib, varustus on olemas. Nüüd vaja ainult jalga panna. Abikaasa ise toetab mu hobi. Ta on välja raalinud, et mu lemmikkingitused on hetkel spordivaldkonda kuulvad ja olen erinevateks tähtpäevadeks saanud juba vaat et terve varustuse dressidest pulsikellani. Ise ta liigub palju jalgsi ja jooksmist on pisut kombanud, suurem avastamine ehk veel ees.
Noorem tütar sõidab aeg-ajalt rattaga kõrval, kui jooksmas käin. Kolmeaastane poeg nõuab vahel, et koos jooksma mindaks, siis teeme väiksema ringi ümber kvartali. Ainult vanem tütar eitab sporti, kuid on see-eest muidu stiilne. Ma olen rahul kõigiga.

Milliseid muutuseid olete veel täheldanud, peale tervislike ja lähedaste motiveerimise?
TJ: Meietaolised vennikesi on küll, kes käivad koos, taovad jalkat, pärast joovad metsikustes kogustes õlut ja söövad metsikustes kogustes. Meie pole seda teinud. Minu arust on meie õllekogused vähenenud pärast jooksma hakkamist.
(Lauas võtab maad üleüldine naer)

RK: Kas just vähenenud on, aga kui keha saab koormust, siis jahvatab selle õlle ka sujuvamalt ära.

LR: Pärast esimest Koksvere poolmaratoni, sellist õgimiskogemust... Ampsasime liha aplalt kahe suupoolega sisse.

RK: Kilo näkku kindlasti!

LR: Me kindlasti pole mingiks eeskujuks.

RK: Aga suitsu me ei tee. Sellest oleme priid küll. Aga õlleklaasist ja maitsvast vodkasõõmust teinekord ära ka ei ütle.

TJ: Need kogused, mis kolm-neli aastat tagasi makku ajasime, on vähenenud.

RK: Mina olen praegu raudselt elu parimas vormis.

TJ: Kui lavakast tulin, siis...

RK: ...kuradi ahelsuitsetajad olime! 2005. avasin päeva lõpus juba kolmanda paki. See läks täiesti üle käte. Pärast treeningute alustamist pole viis aastat köhinud. Kopsud on puhtad ja vererõhk korras nagu noorel poisil.

TJ: Kui suitsetamise maha jätsin, siis tundsin vahepealt, et ilgelt tahaks suitsu teha. Kui jooksma hakkasin, siis mõtlesin ilgelt mõnus on viis kilomeetrit sörkida. See oli hea motivaator mitte suitsetama hakata.

RK: Põhiline on ikka hea enesetunne. Tervise üle, ptui-ptui-ptui, ei nurise.

TJ: Tervis on parem! RK: No sina oled noor mees (viitab Tanelile). Meil Leinoga ikka on üht-teist rääkida.

TJ: Ei ole teil ka häda midagi. Minu arust on see keskeakriisi jutt jura.
(Mehed naeravad)

TJ: Mäletan seda, et oli mõnus suitsetada. Aga praegu on mõnusam. Tunnen end raudselt paremini kui siis, kui suitsetasin.

RK: Emotsionaalses mälus on kuskil sees, et oli mõnus suitsetada. Aga see lõpp oli nii jube, kui avastasin, et suits kontrollib täiesti mu mõtteid. Tulin hommikul proovi ja olin juba viis-kuus suitsu teinud hommikukohvi kõrvale. Kolm minutit enne 11, mil algas proov, kustutasin koni ära ja proovisaali sisenedes tabasin end mõttelt, mitte rolli ega prooviga seoses, vaid, ise hingeldades, huvitav, millal suitsupaus on, tahaks ilgelt suitsetada. Siis avastasin, et kuradi pulgake kontrollib mu mõtteid täiega ja see viskas ikka harja punaseks.
Mahajätmine läks libedalt, kõmm! - ja oli läinud. 7. oktoober 2005, kell 16.45 tegin viimase suitsu.

Leinol selliseid katsumusi pole olnud?
LR: Jah, kuulan kohe kadedusega. Õnneks sain keskkooliajal kohe nikotiinimürgituse. Nii kui proovisin, hakkas halb, kohe väga halb. Esimese sigaretiga peaks nii halb hakkama, et teist ei taha.

Teatris üldse on vist raske hoida tervislikke eluviise.
RK: Kõik lavaka omad on paisunud. Isegi need, kelle keretüüp sale. Nooruslikku kõhnus säilitada ilma sportimata on raske.

TJ: Teater ei soosi tõepoolest tervislikke eluviise. Etendus lõppeb pärast kümmet, kõht on tühi. Pole nii ägedaks meheks suutnud saada, et suudan pärast etendust öelda, et ei söö praadi. Kui jätta kõrvale füüsilised lavastused, siis väga palju on istumist ja lugemist. Kõik on ka ebaregulaarne.

RK: Mina olen tänu treeningutele ja kaalujälgimisele 30 kg alla võtnud.

LR: Kui treeningutesse tuleb paus sisse, siis viskab mul ikka 100 kilo peale. Väga üle piiri pole läinud.

TJ: Enne olin üle 100 kg, nüüd alla 100. Mul on loomupärane kalduvus minna paksuks.

LR: Meie tempo on jooksmisel olematu, aga kui Loskutov võtaks Košelevi selga, siis jookseks ta ilmselt samas tempos, mis meie.

RK: Loomupärase kalduvusega meenub mul üks alkohoolik, keda suvel nägin. No nii 45 tuuri, võidunud juuksed, vend istus palja ülakehaga, mitte sentimeetritiki elus pole jooksnud...

TJ: ... kui just õlleputkat kinni ei hakata panema.

RK: Ta kehal polnud mitte grammigi rasva, tõmbas suitsu, tugev biitseps, sitked ja tihedad lihased. Siis mõtlesin küll, kurat! - ma jooksen 100-150 kilomeetrit kuus ja mul on ikka rasva. Siis tundsin küll karjuvat ülekohust.

TJ: Mis teed, loodus on andnud nii.

Samas ei suuda miski korvata ju endorfiine, mis treeningul tekivad. Olete kogenud ka sellist ülevat õnnetunnet pärast trenni?
TJ: Päris nii ikka pole, et embad imikuid, kingid naistele lilli ja hüüad küll on hea. See on pikem protsess. Mitte et elu on helgem, aga lihtsam on elada.

RK: Mina tunnen küll mõnu, kui higi on lahti, teen 15 kilomeetrit või pikemat otsa. Praegu on parim aeg jooksmiseks - pole kuum ega külm, lehed on värvilised, mõtled omi mõtteid. 8-9-10 kilomeetri peal tunned, et võid lõpmatuseni panna.

LR: Meenub Koksvere poolmaratoni taastumisprotsess, kui iga 20 mindi tagant tõusime püsti ja lasime kondid raginal läbi.

TJ: Ma mäletan järgmisel päeval, kuidas oli autosse minna.

LR: Või trepist kõndida, kui maja kajas oietest. Iga aste oli läbi elatud.

Team Koksvere Tallinna maratonil
Enne
Mehed tunnistasid enne maratoni, et on veel viimased trennid teha ning vorm on katsumuseks valmis. „Mul on jumala hirm,“ tunnistab Tanel. „Mul on see faas juba möödas,“ lisab Riho. Tema sai kurta maratonihirme oma sõbrale, kes on juba ühe sellise võistlusdistantsi läbinud. „Ütlesin, kurat, ei tea, kas ikka jõuab. Ta arvas, et pole hullu, alusta hästi aeglaselt, põhi on küll selline, et jooksed läbi.“ Mehed kinnitavad ühest suust, et kasutavad maratonil ainsa pedaalina pidurit ning võtavad rahulikult.
Suurim distants enne suurt katsumust oli meestel 28 kilomeetrit, maratonil lisandub sellele veel 14 kilomeetrit. „Enne Koksveret oli 15 kilomeetrit üüratu distants, nüüd on 15 täitsa paras,“ räägib Tanel.
42kilomeetrine katsumus tekitas meestes aukartust. „Mul on ka hirm, aga ma mõtlen sellele, et ma ei pea lõpetama. Ma ei saa enda peale kurjaks, kui sein on ees ja ei jõua seekord lõpuni. Natuke aega ehk olen mossis,“ räägib Leino. „Pärast nelja õlut andestab organism kõik,“ viskab Tanel nalja.

Pärast
Muretsemiseks polnud tõepoolest põhjust, sest mehed lõpetasid maratoni edukalt. Riho Kütsar 4:53.39, Leino Rei 4:53.9, Tanel Jonas 5:07.02.
Riho vahendas meeste muljeid: „See oli väga võimas kogemus. Viimased kümme kilomeetrit sai endale kinnitatud, et elus ei jookse enam sentimeetritki. Aga juba tunnike pärast lõpetamist, kui veel kõndidagi ei jaksanud ja kui meie liikumist vaadates võis jääda mulje, et vanadekodu koondis
valmistub raukade karikaturniiriks, võis juba enam-vähem kindel olla, et ega me seda harrastust ei jäta. Küll me teeme veel nii mõnegi jooksu.“