Nüüd on siis jõudnud ehk aeg sinnamaale, kus ma peaks avaldama, miks blogi ärasuremise äärele on jõudnud.
Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.
Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.
Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.
Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.
See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!
Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.
Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.
Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.
Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.
Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".
Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.
Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.
Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.
Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!
Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.
Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."
Uute tandriteni, armsad!
Ei tea, millisest otsast juttu alustada, sest kõike polegi võimalik kirja panna.
Lühidalt öeldes, mõni nädal tagasi sai vastu võetud väga-väga raske otsus. Otsustasin, et ma lahkun ajakirjast Tervis Pluss. Vähe sellest - vahetan ka ametit ja elukohta.
Ma ei oskagi õigeid sõnu valida, sest tänaseks päevaks olen virvarrist nii kurnatud ja aju on tühjaks pumbatud. Tervis Plussis oli/ on (viimane tööpäev on siiski 8. september) väga hea töötada. Ma armastan oma imetoredaid kolleege, ühiseid ettevõtmisi, inimestega kohtumist, kirjutamist, eri olukordadesse sattumist..... KUID... alati on olemas mingi "aga" ning kuna minu puhul oli tegemist ka mitmete isiklike põhjustega, siis ei hakka neid lahkama.
Juhuste ja tähtede soosingul jätkan ma oma tööd turundusspetsialistina ja seda Rakveres Aqva spaas. Ma olen korduvalt blogis Aqvat kiitnud ja nähtavasti poleks ühtegi teist spaad Eestis, kus töötamist ma oleks kaalunud.
See tähendab omakorda ka seda, et ma kolin. Kuhu täpsemalt - issand, teaks siis isegi! Ehk kui mu blogi lugejate seas on rakverelasi, kes teavad midagi vabadest korteritest, siis andke märku :) Ja üleüldse oleks tore Rakveres kohalike inimestega tutvust sobitada (vihje, jah)!
Kuna mu viimased nädalad on möödunud uut elukohta otsides, vaikselt uue töö asjadega tutvudes, kuid eelkõige praeguse töö otsi kokku tõmmates, siis olen puhas mahl juba valmis.
Ja kogu see olukord tähendab minu jaoks ka seda.... seda on nii valus kirja panna ja sellele mõeldagi, sest ma pole seda enda jaoks veel valutuks mõelnud... ühesõnaga jääb tänavune maraton minu jaoks ära.
Ma jõuan hetkel jooksurajale kord nädalas, mis on maratoni ettevalmistuseks ilmselgelt vähe. Võhma on kadunud juba ohtralt ja tase langenud ja kui mul oleks aega, siis ma nutaks selle pärast vähemalt tunnikese.
Aga nagu ka seda olen korduvalt kirjutanud, siis: inimene mõtleb, jumal juhatab.
Ma ei tea, kas mu otsus üleüldse oli hea, aga vähemalt ma saan öelda, et ma proovisin ja püüdsin. See on vast parem kui "oleks...".
Meie vana talumajake jääb alles ja saab usina valvuri. Kuid eluke hakkab enamjaolt veerema nüüdsest Lääne-Virumaal. Seda on nii veider isegi kirjutada. Ma ei usu seda siiamaani, et ma sellega hakkama sain. MINA? Maailma mugavaim kodurott, kes jumaldab hommikust õhtuni vanades dressides istumist, keset päeva aiamaal tuiamist, vaikust, rahu ja stabiilsust.
Tundub nagu mu kaksikuse ühe poole - vanamuti - valitsemisaeg sai läbi ja nüüd on linnabeibe kord. Varsti tuleb iga hommik kontoririided selga ajada ja joonlaud allaneelatult toolis istuda.
Mine tea, milleks mõni asi hea on. Aga nagu ma olen veendunud - pole olemas halbu ja valesid otsuseid. On valikud, mis õpetavad meid tulevikus olema targemad ja paremad, on valikuid, mis õpetavad meid veelgi rohkem ja annavad meile tugevuse. Iseasi, kas me neist otsustest tahame õppida ja paremaks saada. Ma siiani olen tahtnud.
Mis aga blogimisest edasi saab - pole samuti õrna aimugi. Ma tahan edasi joosta ja kirjutada... võistelda... unistada... Andku taevased mulle selleks vaid aega, jõudu ja inspiratsiooni!
Ja kõigile teistele, kes kaaluvad elumuutust - take the leap of faith! Ma võtan tähtsaid otsuseid vastu ratsionaalselt, kaalutledes ja kalkuleerides. Aga nagu mullegi öeldi - kuula südame häält. Kuigi see enamjaolt võib kõik p.... keerata, siis vahel aitab see tuua kätte paremad asjad, mida elu muutmata ei saa me kunagi kogeda.
Jah, suured otsused on hirmuäratavad, rasked, aga... nagu Heidi kirjutas: "everything will be okay in the end, if it‘s not okay, it‘s not the end."
Uute tandriteni, armsad!
