Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03

Mu kodulehekülg on avatud!

www.pamela.ee - on nüüd lõpuks ametlikult avatud! 1,5 aastat on see mul tiksunud ja vaikselt oodanud, kuid mõtlesin, et tühja kah - teeme päris ametlikult avalikuks.

Sinna väljastan siiski esialgu vaid pilte, mitte trennimuljeid.

Olen kuskil pöördelisel momendil ja tundub, et mingid muutused on ees. Kui kellelgi on põnevaid väljakutseid või tööpakkumisi, siis ma kuulaks huviga! Info ei jookse ju kunagi mööda külge maha :)
pamela@pamela.ee - on avatud põnevatele kirjadele!

32. Paide-Türi rahvajooks - juhhei!

Täna oli siis see päev, mil osalesin kolmandat korda päris võistlemise mõttes Paide-Türi rahvajooksul. Valisin taaskord distantsiks Kirna-Türi, et saaksin eelmiste osaluste aegasid ja enda vormi võrrelda.

Tegelikult ei pidanud ma täna üldse stardis olema, kuid sain nädala keskel vastava korralduse ülevalt poolt ja mõtlesin, et tühja kah. Kuigi 2 kuud olen olnud trennides vägagi ligadi-logadi ja esimesed normaalsed trennid said tehtud möödunud nädalal, siis lootsin, et äkki õnnestub mul siiski aega parandada. Möödunud aasta keskmiseks tempoks oli 5.30 min/ km. Mõtlesin, et 5.10 keskmiseks oleks vägagi hea.

"Juhuu!"

Hommikul jõin kaks tassi smuutit (maasikad + melon + banaanid + maitsestamata jogurt + mesi). Ülihää! Aga teades, et rohke vedeliku peale hakkab mul alati pistma, jätsin kolmanda tassi võtmata. Peale pisut maapähkleid ja minek. Juba minnes tekkis hull põiekas ja Aravetel tegime kiire peatuse ning siis sõin ära ühe müslibatooni (aitäh, Marko!).

Jõudsime ehk 20 minti enne starti. Võtsin numbri, veel väike põiepeatus, väga-väga kerged liigutused soojenduseks ja jäin starti ootama.
Käis pauk ja teel olingi, Endomondo õlal tiksumas. Kirna mäel liitus minuga treener Meelis.
Esimese kilomeetri ajaks huilgas Endo miski 4.47 min ja siis oli vou - tõesti? No nii - ilmselgelt sai valitud liiga kiire tempo. Eks tegelikult saigi esimene kõige kiirem, aga ega ma märgatavalt aeglasemaks teistega jäänud.

Kogu aeg saatis mind mõte - ma ei jõua selle tempoga lõpuni, ma ei jõua, ei jõua... 4 veel... 3 veel.. Pool on läbitud... 2,4 veel.. Anni hüüdis Endosse peptalke. Kahjuks oli volüüm maas ja ei kuulnud neid.

Meelis keeras enne staadionit ära ja käskis uue käigu sisse panna. Aga no mul polnud tõesti rohkem midagi panna. Staadionil ergutasin üht noort kutti, et pangu must mööda. "Ma ei jõua!". Vaidlesin talle vastu ja juba must möödas ta oligi. Tubli poiss!

Ja siis finiš - juhuuu, huilgasin!! Ületasin ennast metsikult! Uued isiklikud rekordid: cooper (2,49 km), 3 km (14.32), 5 km (24.29). Vauuu!! Poleks seda oodanudki pärast kahte kehva kuud!
Olen siiani ikka väga õnnelik ja rahul.

Võrdlused möödunud aastatega:

2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46.17,8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7.07.4.
2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35.23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5.30.
Keskmine pulss: 182, max 189.
2013. aasta tulemus: 111. koht 1269 seas, 23. koht naiste seas, aeg 31.39, N18 seas 9. koht, kilomeetri keskmine tempo 4.54.
Keskmine pulss: 188, max 205 (võimalik). Ja kusjuures - Järvamaa naistest olin ma 8. kohal! Ai kurja, kui uhke! Aga pagan.. ma pole ju enam järvakas :o)

Mina ja Mel.

Ajaparandus mullusega võrreldes siis 3.44 min. Järgmisel aastal teeb alla 30 mindi! Jaa!

Üks kurb juhtum oli ka. Seisin parklas ja järsku kuulsin kõva häälega ulgumist ja märkasin väikest poissi, kes, tatt põlvini, nuttes ringi lonkis. Läksin ligi ja selgus, et ta on oma emme ära kaotanud. Rahustasin ta maha, lubasin, et leiame emme igal juhul üles, ja läksin tagasi staadionile. Seal oli juba infopunktis kaks naist, kes üks läks mikrimeest jahtima ja teine jäi valvesse. Ma nii loodan, et olukord sai ruttu ja ilusasti lahendatud ja 5-aastane Mihkel leidis oma emme üles. Oh, kullakesed - hoidke ikka oma pisikestel hoolega silm peal ja kaaskodanikud - see poiss oli ilmselgelt juba jupp aega ringi liikunud ja nuttis nii kõva häälega - kuidas siis keegi teine ei märganud?

Fotod: minu armas Poola

Käisin hiljuti Poolas komandeeringul. Pikemaid muljeid võib lugeda Aja Lehe (www.aleht.ee) oktoobrinumbrist. Aga siin mõned kaadrid.

Viltune maja Sopotis. Kuulub maailma veidramate hoonete sekka.

Gdansk.

Gdanski raekoja plats.

Gdanski naispolitseinik.

Midagi see proua pudistas järjekindlalt möödakäijate krae vahele.

Prouad Gdanski keskväljakul. Üks müüs villaseid asju ja toitis tuvisid.

Mingi kutt tahtis, et ma teeksin tast mõtliku pildi.

Pulmitajaid kohtas sel nädalavahetusel päris palju. Torun.

Torun.

Toruni kirik.

Varssavi öö.

Fotod: sajandi armsaim pulm

Teatavasti olen viimasel aastal end fototeemasse uputanud. Ütleks, et selle aasta pärliks olid hiljuti toimunud imearmsad pulmad.

Raske on seda kõike sõnadesse panna. Kuigi veetsin jalul tunde ja tunde ja tunde, siis justkui viivuga oli kell juba kesköö ja aeg viimased kaadrid võtta.

Pulmade pildistamine on niivõrd oluline ja vastutusrikas töö. Sa ei saa selle paari elu KÕIGE tähtsamat päeva MITTE IIALGI korrata ega ühtegi hetke selles. Kõik on selles vaid viivuks - pilgud, emotsioonid, hetked, naeratused, pisarad... ja läinud.

Ainuke, mis jääb - need ongi need pildid, mälestused, videod. Pole ka ime, et kaks ööd enne pulma ma nägin unes ainult õigeid võtteid, kaadreid ja kleite. Mitu nädalat aga sukeldusin salajastel õhtutel sadadesse saitidesse ja ainult vaatasin, kuidas olla veel parem ja parem. Kui ma midagi teen, siis väga tõsiselt ja hingega.

Kuigi mul on kaks pulma juba kotis, siis see kolmas tuli juba väga põhjalik ettevõtmine. Mul oli täiesti siiralt au seda kõike oma silmaga näha. Kõik detailid, imekaunist vanast küünist pruutpaari juuksteotsteni, olid viimseni läbi mõeldud, armastusega põimitud ja hingetükke täis puistatud.

Ja mis kõige erilisem... kõik inimesed hoidsid nii kokku ja andsid oma soojusega panuse noorpaari veimevakka... Ma mõtlen sellist vaimset panust ja hingerõõmu, mis aitab vastu pidada pikki-pikki aastaid.

Palju õnne noored, M&M.

Et vähem fotopostitusi teha, siis olete oodatud ka mu koduleheküljele: www.pamela.ee.

Ants Nurmekivi jooks Järva-Jaanis 2013

Läksime seekord perekondlikult läbima mu koduküla traditsioonilist spordiüritust - Ants Nurmekivi jooksu Järva-Jaanis.

Eelmise aasta tulemus: 3,44 kilomeetrit ajaga 21:10 ehk siis tempos 6:09, keskmine pulss 189, max 199.
Siis olin eelnevalt olnud kergelt tõbine ja magasin võistluseelsel ööl kehvasti. Seekord on mul kaks nädalat olnud trennid kaootilised, vähe ja süsteemitud. Fartlekki ja lõike pole nagu aastaid enam visanud. Ja ka täna magasin kehvasti (krdi kärbsed!!).

Kuna seekord oli stardis mu pisitütretots, siis erilist soojendust ei teinud. Rääkisin paar sõna hr Nurmekiviga juttu, sest tema abil ilmus sel kuul Tervis Plussis lugu paljajalu jooksust (soovitan lugeda!).

Registreerisime end terve perega ära ja jäime starti ootama. Mu 22 kuu vanuse tütre distantsiks oli 100 meetrit. Enne starti istus ta mul süles ja kirjeldasin, et kohe hakkab ta teiste titadega jooksma. Selle peale hakkas ta rabelema ja tahtis maha. Pidin teda stardijoonel siis kinni hoidma, sest võidusõiduhobune tahtis ju kohe plagama pista. Enne starti lasi ta end keeduspagetiks, kuid suutis end lõpuks siiski kokku võtta ja pistis ajama.

Teisi lapsi tuli emmedel talutada, kuid meie tsikk ei mõelnudki dopingut kasutada. Viskas traavi nagu kepsakas mära.

Vahepeal vajus kübar silmini ja proovisin siis ära võtta, kuid siis käratas: MÜTS PÄHE! Enne finišit ootasin teda siis joonel kaiss laiali, kuid seepeale otsustas tüdruk teha kannaka ja pista tagasi stardi poole plagama. Suure kisa peale, mis kõllidest kostus, pöördus ta siiski mossis näoga tagasi ja üle joone.

Kuigi vist kõige noorem, aga viimaseks ei jäänud. Olin ta üle väga-väga uhke. Viisime noorsportlase varju pikutama, kus sai jalamassaaži ja vanaema oli muidugi jäätist toonud.

Ise läksin peatselt samuti starti. Kuigi pidi olema 3,4 km, siis selgus, et tuleb hoopis 2,8. Kohal olid isegi mõned tuntumad nimed - suusataja Piret Pormeister, spordiajakirjanik Andrus Nilk jt. Tore, et leitakse aega väisata tillukesi üritusi, millel ka oma võlu olemas.

Ma pistsin, nagu ikka, viimaste seas plagama. Ilm oli väga palav ja kuivatas tohutult kurku. Üsna kohe hakkas ka pistma ja mõtlesin, et pagan küll. Oleksin pidanud ikkagi sooja tegema või jooma veel rohkem või vähem. Mingi ime kombel see siiski läks ruttu üle. Tempo ei olnud mu arvates väga kiire, mistõttu mind täitsa üllatas, et esimese km aeg oli minu tipprekord 4.31!

Seejärel tuli üsna pikk ja väga ebameeldiv tõus, kus üsna paljud tegid tempos järeleandmiseid. Tõusu harjal panin kahest mööda, kellest ühe suust kostus "Paha!". Mõtlesin enam-vähem sama.

Lippasin edasi ühe naise järel, aga temast möödumiseks mul küll võhma polnud.

Ootasin juba kannatamatult finišit ja siis ta tuligi: 2,89 km ajaga 14.05 ja tempos 4.52 min/km. 20 sekundit hiljem maandus ka mu abikaasa. Kurja, lootsin tast veelgi kiirem olla, kuid tal jagus närvi märkida, et ta vähendas järjepidevalt maad me vahel ja oleks mulle pikema distantsi korral võinud ka ära teha.

Keskmine pulss 185, max 195. Tempo parandus iga kildi kohta 1.17 min.

Esimese kildi ajaga olen väga rahul ja kui poleks olnud seda tõusu, siis kindlasti rõõmustanuks ka teise kildi üle. Paraku aga ühtegi üle viie poleks tahtnud lasta, aga arvestades, et kokkuvõttes tuli tempoks 4.52, siis võib olla ikkagi rahul. Tore oli taas rajal olla :)