Koduperenaised ajavad end vormi!

Asjalikule jutule vahelduseks filosoofiaminutid.
Mul on suur rõõm tõdeda, et liikumisharrastus kogub pidevalt populaarsust ja inimestel on tekkinud juba vajadus hoida end vormis. Seda ka minu enda tutvusringkonnas.

Septembris emaks saanutel on väike omamoodi klubi ning seal kihavad ammu trennimeeleolud. Üks meist liitus spordiklubiga ja naudib erinevaid treeningud (sh rühmatrennid, jõusaal jms), osad käivad lihtsalt jalutamas või siis rühmatrennides kintse väristamas, kes käib suusatamas, kes proovib sörkida jne.

Üks neist.. meist tublidest on Eda (http://teeltippu.blogspot.com/). Kolme lapse kõrvalt (kellest noorim sündis muide tunnike pärast mind kõrvaltoas) on ta suutnud end välja liikuma sundida. Kuna tal muud võimalust ei ole, siis käib vankriga lumistel teedel sörkimas ja aeroobikasaali beebit hälliga võttes loodab ta, et pisipoiss peab ikka lõpuni vastu.

Mu ema hakkas pärast oma viit kõnniaastat nüüd ka sörkima. Ei ta taha hommikul trenni teha, vaid magada, pärast tööd on väsinud jne. Kuid ometi oma lõunapausist võtab ta selle aja, et minna välja ja liikuda.

Ma pole üle nelja kuu saanud magada järjest rohkem kui kolm tundi. Kahe tunni kaupa tukastades möödub hea öö, halvimal juhul tunni kaupa. Seejärel päev trillitades lapsega, kes tahab võimlemist massaaži, mähkimislauale, vankrisse, põrandale, tegelustekile, lamamistoolile, sülle, hälli, voodisse, laulda, mängida, jutustada ja jälgida mind koristamas või süüa tegemas.
Ning kui õhtul saabub moment, mil ma saaks jalad seinal puhata või magada, siis ma valin tihti hoopis tee õue, praegusel ajal -20kraadisesse külma sörkima nii et tatt kurgus paksuks külmunud.

See aeg päevas on samas kõige rohkem minu aeg. Aeg, mil ma ei kuule taustaks lapsehäält, mis paneb aju ülihelikiirusel tööle, et mida järgmiseks tegema pean. Aeg, mil ma saan unistada paremast vormist ja teada, et ma vähemalt teen selle nimel tööd PRAEGU, mitte homme.
See on ka aeg, mil ma kohtan trennisaalis või tee peal teisi samasuguseid pingutamas ja kes sunnivad mind rohkem pingutama. Neil ja mul ei ole sel hetkel kodus istumiseks vabandusi.

Ja mis on sinu vabandus, kes sa endiselt unistad diivanil peekonit järades Šebrle torsost või Šadeiko jalgadest?

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"