Motivatsioon, uu?

Nagu ka möödunud jooksuperioodil, jääälle sama lugu. Lumi tuleb maha, ilmad lähevad aina jahedamaks, talla all on vaid puder, tempo läheb aeglasemaks, jooks raskemaks ja ei viitsi enam end tiirule sundida.

Rääkisin teiste vahvate spordikulidega ja tunnistasime, naiskad, ühemeelselt, et no ei jõua. Samas on mul praegu käsil elu kõige pikem järjestikune treeningperiood ilma puhkuseta (välja arvatud haiguspausid). Kas sportlased siis ei puhkagi? Ikka nii, et kohe üldse ei liiguta, mida võib nimetada treeninguks? 11 kuud, olgugi et kergeid, trenne vajaksid ehk väikest hingetõmbeaega?

Mulle meeldib lumine jõuluaeg, külm, tuisk, jäisus, lumevangistus... aga ma enamikel kordadel ei salli sellisel ajal väljas sportimist.

Jah, suurima rõõmuga jookseks kas või lindil kuskil sees, ujuks või vaheldaks end muudmoodi, aga 30 km lähima sisevõimaluseni tundub liiga aja- ja rahakulukas.

Ainus, mis lohutab, on see, et on vaid mõne päeva küsimus, mil päevad hakkavad taas pikemaks venima ja õhtud lühemaks. Juhheeei!

Üritan end siiski veidi sundida. Täna näiteks tegin, tüüpiliselt sellisele motivatsioonilangusajale, ühiskondlikult kasulikku tööd kaks tundi väljas. Lõhkusin trepilt jääd, viskasin lund, kaunistasin maja. Vahelduseks oli VÄGA mõnus teha midagi kasulikku oma kodu heaks. Vahelduseks sellele, et sisuliselt raisata aeg ja energia millelegi, millel käegakatsutavat väärtust pole. Olen mõelnud, et võiks siis vähemalt leiutada mingi seljakoti, mis salvestaks jooksmisel kulutatavat energiat, millega saaks hiljem näiteks saia röstida või vett keeta.

Homme-ülehomme olen, viibin ja ööbin Tallinnas. Ehk saab sealt mingit pildimaterjali teilegi tuua. Mitte, et te nagunii enamjaolt seal ela, eks ole :)

Ja TÄNA on viimane võimalus hinnata Mosaic lehel jõulutorte. Palun hääletage mu armsa ema võrratu koogi poolt siin. 

Nädala kokkuvõte + motipildid

Jaa - ja sealt see lumi nüüd tuligi! Ma olin enda head õnne uskudes juba üsna kindel selles. No loomulikult, möödunud aastal, mil kehalise taastumise tõttu ei saanud ma trenni teha, oli selline jooksjate tali, et anna ainult hagu.
Ja nii kui jalad alla sain, tuli jaanuaris see talv ka lõpuks ikka maha. Seetõttu polnud just üllatav, et mu jooksuhooaeg niivõrd kiire miinuskraadilise õnnistuse juba praegu sai.

See nädal täitsin lõpuks oma kuu aega tagasi seatud plaani. Ehk siis 2 x 10 km sörki, 10- ja 8kilomeetrine fitwalk. Täna (pilt) tegin kodukandis paarisajameetrise tiiru ja olin niisama väsinud eilsest pikast päevast Tallinnas. Fotokoolis läheb endiselt ägedalt ja omamoodi trenni eest on ka see. Bussikast kooli ja tagasi on 3 km. Eile lippasin lausa vee jooksma, sest oleksin napilt bussist maha jäänud.

Järgmisel nädalal üritaks endiselt pidada oma 2 x sörki ja 2 x fitwalki kavast kinni ja olla niisama muhe. Ka enda rõõmustamiseks, mõned ägedad motivatsiooniplakatid.

Kohtumiseni homme sügisjooksul!

Homme siis sügisjooksul 10 km, numbriks 1484. Pidin täna veel kerge sörgi tegema, aga kõik magavad ja võimalust silmapiiril terendamas pole näha. Eile katsetasin kümpsi, 61 minti tuli. Kuna massiüritused löövad pulsi lakke, siis homseks sama ei looda. Haigusest olen vähemalt taastunud.

Näeme siis aga homme!  

Motivatsiooniplakatid

Kuna olen endiselt siruli ja sellistel hetkedel oma mõtteis kõige suurema motivatsiooniga trenni minna, siis vahin ainult plakateid ja unistan trennist.

Motivatsiooni kõigile!

Ei viiiiiitsiiii...

Sama vana lugu. Aprillist tasase alguse saanud liikumine on oma hoo ära kaotanud. Hommikuvõimlemisi ei viitsi enam teha. Muidugi tuleb iseendaga arutleda, kui suur osa on selles väsimusel, kui suur osa laiskusel. Praegu on vahele jäänud juba 3-4 hommikut ja jääb ka vist homme vahele. Samas, kui mul on valida, kas panustada hommikuenergia võimlemisele, millele tahab järgneda esimene uinak, või tubadekoristusele, siis pigem valin viimase variandi.

Läbi häda püüan veel jalutada tund aega. Täna keskmine pulss 137. Tempo oli midagi 11 min / km kohta, mis minu jaoks on siiani kõrgeim kõnnitempo. Väga raske on juba seepärast, et kahekilone suhkrukotike surub mu põiele, mis tekitab iga 15 minuti tagant väga räige põieka (siinkohal jätame katki mõtte, kuidas see lahendatud saab).

Puhkeolekupulss on oma 20 löögi võrra suurenenud. Helgeimal hetkel oli see 54, nüüd 70-80 vahel. Istudes-lamades on kopsudel raske ja hingamine seetõttu ka veidi raskem. Lisaks surub see kahekilone suhkrukotike erinevatele organitele ja veresoontele. See, et ma suutsin uutes oludes kiirkõnnis hoida pulsi keskmiselt 137 peal, on lausa üllatav.

Aga tüdimus on küll peal juuubeee. Ülejärgmine nädal peaks kohalik ujula naasema suvepuhkuselt, nii et äkki saab sealt lohutust. Kuigi kõlab, et külje keeramine on juba piinav (tegelikult ärkan ma öösel iga kord selle peale üles ja teen seda paar minti ähkides), siis on hullemate raskusteni veel aega ja tahtejõuga saaks praegu veel 3 nädalat kindlasti rõõmsalt end pingutada.

Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"

Pool aastat täis

Kes ei viitsi pikki sissekandeid lugeda, siis need võivad kohe edasi liikuda. Kirjutan seekord pikalt, miks ma alustasin treeningutega ja mis see on mulle selle poole aasta jooksul andnud.

Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.

Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.

Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)

Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.

Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.

Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.

1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.

Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.

Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.

Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.

Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...




Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.

149. päev, tasakaal paigast

Hmm... Eelmisel nädalal tabas mind jooksuülevoolavus ehk siis ainult trenni-trenni-trenni, nägin jooksmist unes, mõtlesin ärgates ja magama jäädes ainult jooksule. Ja siis jäi lumevangistuse tõttu sellesse suurde eufooriasse auk ning kukkusin täiesti teise äärmusesse.

Oma rõõmsad päevad vangistuses veetsin kurguni süües ja laiseldes.... no ja siis ei tahtnud ma trennist enam midagi kuulda. Absoluutselt. Pea liiva all, uks saja tabalukuga kinni, käed-jalad seotud.... Jubeeee... Üks auk teise otsas.

Täiesti vägisi ajasin end täna välja. Ja kui pulsid kargasid praktiliselt kohe üle 170, 180 ligi, siis tundsin lausa viha, et mille kuradi pärast ma siis seda teen?!? Mõned päevad jäävad vahele ja nagu mitte mingit baasi pole all, kõik käega pühitud. Raske. Autod ajavad närvi. Tuul on vastu. Jalad rasked. Pulss kõrge. Pettumus aina kasvab.

Aga 35 minti sai tehtud ja enesetunne taas üle mitme päeva hea ja kaalukauss natukenegi balanssi tagasi liigutatud. Kui seda ei tee, siis õgin aga edasi.... AVG 176, A 175, B 179.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

120. päev, nullis tagasi

Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.

Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.

Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.

Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(