140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.