139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!