Minu päev 7-23

Väga popp on riputada üles oma päevakavasid. Siin siis minu eilne päev.

7.10 Löön silmad lahti. Loll komme iga natukese aja tagant silmi lahti lüüa, aga kui päike juba paistab, enam need kinni ei lähe.

7. 11 Laps teatab läbi une: „Emme kaissu ta’“ ja ronib unesegaselt mu kaissu, kus hakkab nühkima, nihelema, vehkima. Kui veel minut tagasi oli unelootus, siis see on nüüd peoga pühitud.. õigemini nühitud.

Tsikk jääbki üles ja ma pean teesklema, et magan, et ta edasi põõnaks.

7.40 Olen siiani silmi kinni hoidnud, kuid laps on alles nüüd õrnas unes. Vahin telefonist meile ja uurin, kas on midagi pakilist ootamas.

7.41 Laps teatab, et tahab telefonist enda videosid näha. Selge – ärkamisaeg! Sussumussutame 8ni voodis.

8.00 Hakkan vaikselt riidesse sättima, nägu pähe maalima. Täna pean minema Tallinna, ca 100 km kaugusele tööasju ajama ja trenni.

8.30 Söön putru kaneeli ja maapähklitega. Arutame perekondlikult päevaplaane ja vahetame mõtteid.

9.40 Istun autosse ja sõidan Statoili bussiraha võtma.

10.00 Buss peaks olema juba kohal. Muutun närviliseks. Kogu graafik on täpselt paigas ega kannata suuri hilinemisi.

10.11 Jõuab buss, mil ma olen otsustanud juba autoga edasi liikuda. Bussijuht seletab midagi reisijatele ja hakkab seejärel sõidu ajal pileteid müüma. Ta räägib midagi ekspressbussist ette jõudmisest, peatab korduvalt bussi, lülitab sisse-välja. Ma ei saa midagi aru.

10.15 On selgeks saanud, et see pidev bussi peatamine ei tähenda piletimüümist sõidu ajal, vaid bussil on mingi probleem.

10.30 Me pole isegi 10 km kaugusele jõudnud ja buss peatub lõplikult. Paar inimest tormab bussist välja ja ma järgnen neile. Ekspressbuss on jõudnud järele ja pakub väga suurtele kiirustajatele nelja kohta. Pressin end neljandana sisse. Teised jäävad järgmist bussi ootama.

11.30 Jõuan Tallinna bussijaama, jooksen järgmisesse bussipeatusesse nr 23 bussi ootama. See võtab heal juhul minuti.

11.55 Jõuan Kristiine keskusesse, kus pidin kohtuma loo allikaga. Helistan. „Aga kohtumine oli ju kell 11!“ teatab ta. Oh issand, mis jama. Mul oli kirjas 12. Õnneks on ta nõus uuesti tagasi tulema ja vestlema.

12.15 Söön ülihelikiirusel Caesari salati. 3.30 eurot.

12.35 Kohtumine ja intervjuu.

13.40 Torman tagasi bussipeatusesse. Kuna eelmisel õhtul kulutasin mitu tundi loo ettevalmistamisele ja poole vajaliku info korjamisele, siis luban keset tööpäeva tretti trenni.

14.10 Jõuan Tallinna spordihalli. Hakkame Meelisega trenni tegema. Soojendusjooks, venitused, jooksuharjutused. Ja läheb lõikudeks! 3 x 1 km, tempos 5.01, 4.59 ja 4.55 min/ km. Üks 600meetrine ots tempos ca 4.37 min/ km. Lõppu veel lõdvestusjooks. Jõudu jäi ülegi!

16.30 Väljun pestult, kustult, lastult hallist.

16.45 Olen taas bussijaamas. Surfan automaadist sobivaid bussiaegu ja ainuke pädev läheb tagasi koju alles tunni pärast. Selge, time-out!

17.00 Söön energiavarude taastamiseks peekoni-hakklihapalli värske salati ja tatraga. Pole paha! Kõht oli ikka suht tühi.

17.15 Märkan, et automaat andis mulle tšeki, aga mitte pileti. Õnneks saan infoletist uue pileti.

17.45 Asun taas koduteele.

18.59 Auto on alles, kiman kodupoole.

19.15 Väike beib jookseb rõõmustades koduuksel kallistama. Oeh, kodu on maailma parim koht.

20.00 Õhtusöök – puuviljasalat kohupiimaga. Issand, kui väsinud ma olen.

Puuviljasalat.

21.00 Söön ETK Säästu maapähkleid ja leian nende seast luutüki. Meenutan eelnevalt leitud karvu pähklite seast ja lähen püstivihaseks.

Luutükk pähklite seas. Rõõõveeee!!

21.30 Söön banaani ja kirjutan ETKle vihast kirja.

22.00 Asun väsinult voodisse. Ootan kuni laps magama jääb. Vahin une toomiseks telekat ja istun mobla kaudu netis.

23.00 Ülikiirelt unes.

Naistekas Tallinnas ja suvevarustus

Eile võtsin lõpuks kahe aasta jooksul esmakordselt vaba õhtu iseendale. Võtsin sõbranna punti ja lippasime Tallinna ajaviitekohtade vahel ringi.

Viimastel kuudel olen eriliselt mattunud tööde ja kohustuste alla, pidevad plaanijälgimised, teistest sõltumine jne. Eriti just teiste tahte järgi (loe: lapse) elamine on vaimu ära kurnanud ja väike tuulutamine ammu oodatud ja igatsetud.

Esmalt ilupilt Meriton Old Town hotellist, kus oli ka mu pit-stop.

Seejärel lippasin oma kontsade klõbinal Vapianosse, kus ootasin sõbrannat poole tunni jagu. Lobisesime mitu tundi ja sõin end seaks. Soovitan kõigil eelistada Vapianos siiski pastat risotto asemel!

Kella 20 paiku liikusime edasi Butterfly lounge'i, kus seastusime taaskord ehk tellisime lihavaagna. Mitme tunni jooksul libistasin sisse kolm kokteili, millest vaid üks oli täiesti 100% minu maitse järgi. Ja alkoholi oli neis kindlasti mannetult vähe, sest mina, kes ma joon veerand pooleliitrisest siidripurgist ja juba hakkan ringi lällama, ei kergitanud kahe kokteili peale mitte kulmugi.

Inimesi oli tore jälgida ja kõike melu, kuid otsustasime õhtu lõpetada Venuse ööklubis. Seal pidi algama DrumAttack trummishow (üks drumattacker on Hele-Riin Uib, kellest tegin sügisel Aja Lehele ka kaaneloo), kuid enne seda tantsisid seal koledad koiotid lettidel ja rahvas saalis.

Täpsemaid detaile pole vast mõtet lisada, aga kokkuvõtlikult oli võrratu ja vahva õhtu, mida tasub ka järgmisel aastal korrata :-))

Täna kasutasin Meritoni pakutavat võimalust ja lippasin Meriton Conference and Spa jõusaalis lindil. 2 km soojaks + 1 km 6.09 min/ km tempos + 1 km 5.59 min/ km + 1 km 5.49 min/km + 5.39 min/ km, millest lõpp veel kiirenev kuni 5.18ni + 1 km LJ. 6 km aeg 38 min, 7 km aeg 45.

Lindilt mahatulek oli tõsiselt jube. See oli mul teine kord lindil olla ja iga kord on selline tunne nagu oleks purjus, kui hakata põrandal kõndima.

Lisaks on mul pärast eelmise nädala trenni alaseljas mingi kahtlane närvivalu, mis täna pärast jooksu andis eriti hullult märku ja muidu märgutab öösiti, mil ma püüan puusa maast tõsta, et külge pöörata.

Ja siis ma tegin viimase laristamise sellel poolaastal ning ostsin suveks ammu igatsetud nunnud suvised jooksupüksid ja -topi. Nendega vist võistlustele eputama ei julge minna, aga külavahel kannatab joosta küll.

+ teised tuliuued nunnud Asicsi jooksusussid.

Aga nüüd tahaks veel süüa ja magada!

Trett Tallinna

Klõps hotellis enne pidu. Taust on väga ekstravagantne!

Päevad Tallinnas olid äärmiselt väsitavad. Enamjaolt tähendas see seda, et pidin istuma mõngliga kuskil mängunurgas ja valvama, et ta endaga pahandust ei teeks.

Kaubamaja Lotte mängumaa oli päris hubane ja rahulik. Järgmisel päeval Ülemistes olnud Redsi mängukeskus palju suurem ja laiemate võimalustega, aga ka rahvarohkem. Üks vaene poiss köhis seal pidevalt kopse välja ja eks targu hoidsin oma nublikut rohkem vaiksemasse nurka.

Valgustuse poolest meeldib mulle kõige rohkem hoopis Ülemistes kuskil trepi all olev söögikoht ja seal olev tiiiibatillukene mängunurk. Lihtsalt seetõttu, et seal ei ole päevavalguslampe, mis silmad punaseks ajavad.

Enamjaolt tuli tassida tsikki puusal ja tänaseks on mul ühe käe lihased, pool selga ja ühe jala lihased valusad. Eks ma aeg-ajalt valasin suurest tassimisest ja jamamisest juba higi.

Ometi õnnestus mul ühel õhtul vähe kergemalt hingata ja kogu Ajakirjade Kirjastus tuli kokku Viktoria keskuses, et tähistada jõuluaega ja möödunud aastat. Tuleb tunnistada, et kolleegid on mul endiselt väga toredad ja ilusad :)

Natuke naljakas on muidugi üks asi... Kui Viktoria keskusest sisse astusin, siis käratas üks proua: "KUS TE TÖÖTATE?" Paar sekundit olin tumm ja hakkasin isegi selle üle juurdlema, kuid vastasin, et Tervis Plussis. Siis oli toon kohe teine ja teatati, et olen õiges kohas.
Palju meeldivam sarnane suhtumine oli paar laupäeva tagasi, kui bussiga sihtpunkti jõudsin ja tänasin bussijuhti reisi eest ja ta vastas: "Tubli laps!"

Hmm... Kas ma tõesti paistan välja 16-17? Tõesti?
Mul saab veebruaris Tervis Plussi viis aastat, lugusid olen sügise seisuga vorpinud üldse kaheksa aastat. Neid murekortsukesi ja tähtaja lähenemise jooni on ikka omajagu kogunenud. Äkki siis ongi kätte jõudnud aeg, mil peaksin tundma end meelitatuna, et mind nooremaks peetakse?

Igatahes... Olenevalt päeva kulgemisest - proovin end välja täna ajada, aga mida ma seal teen, ei tea. Ei ole tahtmist ega viitsimist.

180. päev, veel üks hall

Täna taas linnapäev, mis omakorda välistab koduse trennimise... Millal ma seda üldse viimati tegin? Ahjaa, pea nädal tagasi, täpsemalt 5 päeva tagasi. Uskumatu, eks ole.

Täna palju asjatamisi ning sai siis üks hallikülastus veel ette võetud. Tõenäoliselt nii tihedat külastamist enam pikal ajal ei tule.
Möödunud nädala fartlek võttis päris hästi läbi, järgnes lumerookimispäev. Seal pingutasin ilmselgelt ja silmnähtavalt üle. Kui kava pole ees, siis panen nii nagu torust tuleb. Ja loomulikult tekkis ka hasart tee välja kaevata. Järgmisel päeval olin seega päris audis. Fiktiivselt tundsin ülejärgmisel päeval ehk teisipäeval, et kõik on ookaa ja tegin normaalse hallitrenni. Õhtul läksin juba rampväsinult koju, kuid loomulikult tuli ka siis üle pingutada. Ehk siis oli ainuke võimalus töö jaoks katsetada Nintendo Wiid, mida ma higistamiseni rahmides lisaks tunni jagu tegin.

Mõistagi olin eile lõpuks täielik laip. Hommikul lamasin kõhuli voodis nagu meritäht, silmad pärani ja oigasin, et tahaks magada. Käisin ringi nagu vana kõbi, maksimaalselt 4 meetrit. Täielik kurnatus. Väsimuse piir ammu ületatud. Apaatsus. Selline tunne, et elu ei muutu enam kunagi ilusaks tagasi. Ning loomulikult oli see 100% minu viga. Ma ei tunneta oma lage enne, kui olen täiesti tilgatumaks end rabanud. See oli pärast pühapäevast lumekoristust ja pärast pikka linna- ja hallipäeva, kus ikka pidin (tegelikult ka pidin) tunniajalise mambojambo ette võtma. Ja ma lubasin ka eile, et võtan nüüd küll rahulikumalt. Selle mõttega ma täna ka halli läksin.

Mel küsis pidevalt, kas ma olen kurb või midagi juhtunud. Kuid tema, ja nagu enamik teisi, ongi mind ainult kõrvuni klemmiga näinud. Olin lihtsalt väsinud. Palusin kergemat karistust, kuid seda ei tulnud. SJ 20 minti, JH+K ning lõigud... Ütlesin, et ei jaksa neid, võtame rahulikumalt. A kus sa sellega... 2 1000m lõiku tegime. Ausalt öeldes olid need veelgi kergemad kui nädal tagasi. Mõnevõrra kiiremadki. Ja siis tabasingi end üsna ruttu hasardist, et ok, teeks veel, veel kiiremini, veel paremini. Ning tabasin ka mõistuse häält, mis ütles - no way! Ütlesin välja ka no way ja siis said muidugi külma ja sooja õhu massid kokku ning edasist ei kirjelda.

Aga nüüd jälle nummi olla ja eks näis, mis homme enesetunne on.

Edit: trenniinfo: 2x1000m / TP + 250m 1. 5.47,2 A 174 TP 192+170+136=497 135 kcal TA 1.42 ja 2.lõik 5.47,7 A 177 TP 192+167+135=494 133kcal TA 1.29. "Võrreldes eelmise nädalaga taastusid seega tervelt 1 minut kiiremini, kuigi jooksid lõigud ka kiiremini, tähelepanuväärne on ka eilse viimase lõigu viimase ringi kiirus, mis on tunduvalt kiirem senistest jooksudest."

178. päev, jälle hallis

Eile pidi olema ujumisepäev, aga minek Tallinna (auto+buss+tramm+jalg+jalg+buss+auto) ja töörügamine väsitasid nii hullusti ära (rääkimata möödunudpäevasest lumeveost), et lihtsalt ei jaksanud. Küll aga kaunistab veebruari Tervis Plussi kaant särav ja kena artist, kes kooliajal oli kõva spordiharrastaja. Kergejõustik, korvpall, jalgpall, võimlemine jne - väga laia spektriga. Küll aga valis ühel hetkel ikka muusika ning sellega siiani rahul. Eks siis veebruaris paista, kellest jutt!

Ka täna pidi trenn ära jääma (kolmandat päeva!), sest linnapäev tõmbab igal juhul läbi, midagi teha ei jõua. Aga eile hilisõhtul tuli plaan Meli trenni Tallinna spordihallis kummitama minna. Kuna ma nagunii tähtsate ja muskulaarsete suurte onudega ühte sammu neverever ei pea, siis lubasin endale akadeemilise veerandi hilinemist. Täna siis rekordiliselt vara ( :-D ) ehk kell 7.30 üles ja siis ruttu askeldama, et 8.20 teele asuda ning 9.45 juba täies vormis valmis olla.

Aeg lippab eriti hommikuti ülikiiresti ning välja saime alles 8.30. 10 minti on juba suur kadu, kui minek on minuti täpsusega! Viimasel hetkel tuli meelde igasugu tööaadressid järele vaadata, kuhu täna minema pidin. No ok.

Kui olime jõudnud ca 15 km enne Tallinna, aeg tiksumas takka, et hilinen lausa 5 minutit, siis haarasin kahe käega peast ja surusin selle jalgevahele ning jõudsin veel kriisata, et ma ei saa trenni minna (õnneks polnud ma roolis). Olin täiesti hingepõhjani solvunud ja pettunud. LOOMULIKULT JÄTSIN MA JOOKSUSUSSID MAHA!!!

Sellist jama, kus ma töövahendi unustan täiesti maha, ei juhtu minuga kunagi. See on uskumatu, et ma nüüd sellisesse ämbrisse astusin. Kõike muud veel, aga no mitte selline prohmakas. Olin täiesti solvunud enda peale ja nutmise äärel, et selline tainas võin olla. Olgu, kaine mõistus toimib mul ka paanikaolukorras hästi - ruttu enne veel poodi. Kuid loomulikult tähendas see veel üht ajakadu. Ma ei seedi hilinemist! Ma ei lase inimestel enda järel oodata ja ma olen alati täpne. Shit.

Olgu, esimene peatus Ülemiste. Tormasin autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõikidel putkadel trellid ees. No muidugi, poed avatakse kell 10, kell oli 9.40.

Järgmine peatus, Sikupilli Prisma. Autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõik riideletid tühjad. "Laiendame poodi". No mida?! See pole võimalik, et maailm nii mu vastu on. Tormasin, et äkki leiab no mingit haiglasussi moodi olenditki, mida varvaste otsa tõmmata, sest no 3 tundi järgmise tööülesandeni ma näppu imedes kuskil Sikupilli parklas ka ei istu.

Leidsingi mingi korvikese -70% ning tuhlasin läbi, leidsin ühe sobiva numbriga 38 tossude moodi jalanõupaari, kassasse ja minema. Ahjaa, need maksid kuskil 170 eeki ehk 7 euri millegagi. Käravad kah!

Lõpuks jõudsin siis halli, lippasin sisse ja siis vahtisin, et tühi, põlegi Meli ja kedagi. Garderoobis juba vihastusin, et no järgmisena kukub katus ka sisse, aga savi siis, ma jooksen niisamagi vähemalt ära.

Kui lõpuks Meli ja tema seksikaid jooksupoisse nägin, siis edasi läks juba paremaks. Mitte siis vihjega, et nende nägemine mu elu paremaks muutis, aga no sellest hetkest rohkem jamasid vähemalt ei tulnud.

Hakkasin soojendusjooksu tegema ning lippasin nagu segane jänes. "Tempo aeglasemaks," kordas Mel. "Kujuta ette, et magav siga saab hommikul jalaga kõhtu. Vot, kui ta siis jooksma hakkab, ega teda enam miski peata." Tänaseks hommikuks oli matse juba piisavalt, et nüüd midagi aeglaselt nautima hakata.

Aga edasi kulges juba normaalselt ja jooksuharjutused ja erinevad muud särgid-värgid tulid kenasti ning jahtusin lõpuks ka maha. Aga kannikad on homme valusad küll!

Oli tore ja mõnus, kui välja arvata kõik, mis trennile eelnes.

173. päev Tallinna spordihallis

Täna siis varsti juba kuu kuu jooksul esimene trenn hallis ja üleüldse elu esimene jooksutrenn hallis.

Ega väga lihtne ei olnud oma lodevaid lihaseid ajada atleetide ja tulevaste olümpiavõitjate keskele. Madalam kui muru siis seekord. Ebakindel ka.

Õnneks oli vähemalt Mel omas mullis, keskkonnas ja vaba nagu alati. Kindel inimene teeb enda ka kindlaks, no vähemalt mingil määral.
15 minti soojendust (mille keskmine pulss oli kusjuures 157, sees on ikka palju kergem!), hunnik venitusi, jooksuharjutused ja paar kiirendust. Seejärel kolm x 1000 m üldises plaanis 6 mindi tempos. Minu jaoks on see tempo ikka päris kõrge. Kuigi neid lõike sai tehtud ka Paide staadionil juba septembris. Ajad olid muidu alla kuue mindi, 5.52 ja nii. Pulsid muidugi taevas. Paide statkal oli 1000 m ajaga 5:54, TP 195+189+173 (üks lõik lausa 5:52).
Toona tegin kaks tuhandest ja ühe poolese, seekord kolm. Kerge pettumus, et absull kiirust juures pole. Küll aga ainus vahe on selles, et täna oli lõike teha tunduvalt kergem kui toona.
Edit: lisainf, 1. 189+174+139=502 A 175
2. 189+170+135=494 A 182
3. 194+174+138=506 A 180

Peaaegu kaks tundi sai siis seal konutatud ning väga meeldiv oli näha eri suuruses ja vanuses inimesi sportimas. Seda olen ka varem korranud, kuid naudin seda alati nagu esimest korda. Noh, nagu inimesed suudavad silmagi pilgutamata jälgida voolavat vett, elavat tuld ja töötavat inimest ning eriti tuletõrjujaid tuld kustutamas.. Mul siis sama lugu sportivate inimestega.

Igatahes oli hää!

151. päev taijis

Täna terve päev Tallinnas ja õhtul 1,5 h taijis, lähemalt Tervis Plussi jaanuarinumbris. Läääääbiiii.

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!