Jaanuari treeningud + üleskutse

Jaanuaris hakkasin jälgima oma "treeninguid" Endomondos 9. jaanuarist. Tulemused siis järgnevad.

9.-31. jaanuarini oli 15 treeningut, koguajaga 12 tundi ja 7 minutit.

Läbitud distants 64,22 km.

Kaloreid põletatud: 3714.

Sörkide parimad ajad:
1 km - 7 m 20 s
5 km - 38 min ja 35 sekundit.

Sörkisin 7 korda, kõnd+sörk 5 korda, Bodyjam 2 x, suusatasin 1 x.

-17 kraadiga on päris karm sörkida. Ja selle jaoks on mul abiks om mani padme hum. Mitte et budistlik mantra aitaks mul end tõsiselt kokku võtta, kuid selle järjepideva kordamisega, võimalikult väljapeetud ja aeglaselt, suudan ma oma nägu taas üles sulatada.

Proovi ise praegu. Võimalikult väljendusrikkalt, iga tähte äärmselt intensiivselt grimassitades: ommmmmmaniiiipadmeeeeeeeeeeehummmmmmmmm.

Nägu külmub sörkides ikka hullumeelselt ja om mani padme humi abil sulatan seda teel pidevalt.

TÄHTIS ÜLESKUTSE: homme on ametlik avapauk Tervis Plussi uuringule, mida blogi lugejad saavad täita juba täna. http://kwiksurveys.com/?u=tervispluss - palun täita küsimustik nii meestel kui naistel. Homme selgub, mis auhind kõikide vahel ka loosi läheb (kui tahad osaleda, pista kirja ka meil). Vastata saavad vaid esimesed 500 kiiremat.

Levitan seda vaikselt juba varem, sest testimisel selgus, et link (server) ei pruugi suurt voogu üle elada ning võivad tekkida errorid. Kui homme prauhti rahvas peale lendab, siis võib ilmneda jamasid ning selle ennetamiseks on mul vastajad juba praegu abiks.

Jalad mäletavad!

Mul oli endale tõsine kava välja mõeldud, kuidas ma nädala kaupa hakkan Maijooksuni arenema. Arvestasin muidugi, et vastavalt enesetundele see muutub. Aga et see muutuks tšahhh! ja valmis... Noooh...

Eile siis jalutasin 3 minti soojenduseks ja hakkasin oma 3+7 skeemi taga ajama. Aga sörkida oli mõnus ja kerge ning mõtlesin, et no proovime 10 täis teha... või siis 15... olgu 22,5... või....

Kokku sörkisin ma hoopis 47 minutit. Kogu 50mindilise rännaku keskmine pulss oli..... parramparraaaaaaa... 163, max 174.

Toon siin jälle võrdluse ülemöödunud aastast, kui olin juba 2 kuud harjutanud. Siis oli sama aeg, ainult et keskmine pulss oli 180.

Kuid olen üsna kindel, et toona ma sörkisin märkimisväärselt kiiremini. Minu eesmärk oli hoida pulss madalal ja suuta võimalikult pikalt sörkida. Kurvastus on muidugi selles, et oma 3+7 skeemiga jõudsin ma kaugemale kui eile terve aeg sörkides. Ehk siis sörgisamm on mul aeglasem kui kiiresti kõndides. 3+7 skeemiga läbisin 5,2 km, eile ca 5,02.

Jalad igatahes mäletavad, et nad kunagi.. aasta tagasi jooksid. Hea mälu neil. Vähemalt edaspidi nüüd ei pea jalutamiste peale aega raiskama ja võin kohe sörkida. Saan vaikselt ka tempot teha, sest keskmine pulss 170 kanti ei tapaks ka veel ära.

Oot, kes see nüüd ütleski, et ma peaksin veel edasi jalutama?

Pildiklõps on siis võetud külalistest, kes siin möödunud nädalal külas käisid. Loodetavasti nad ei pahanda, et ma neid eksponeerin.

Läks jälle loivamiseks

Pärast 6. jaanuari 5 kõnd + 5 sörk olen sama meetodit katsetanud veel neljal korral. Plaan oli seda nädala jagu teha, kuid jääb ära. Põhjus järgnev.

Sörkide lõpupulsid (esimesel korral olid need 181, 182, 184, 184, 181):
8. jan: 182, 180, 181, 185, 179.
Max 185, AVG 169.
9. jan: 174, 176, 180, 180, 177.
Max 182, AVG 166.
11. jan: 167, 174, 179, 181, 180.
Max 184, AVG 164.
13. jan: 169, 170, 173, 173, 172.
Max 175, AVG 158.

Ehk siis mõistetavalt pärast trenni, kus ma isegi nahka märjaks ei saanud, tüdinesin sellest 5+5 asjast ära. Ülehomme proovime 7+3 skeemi. Ainult pean mõtlema, mis süsteemiga see 50 minuti sisse mahutada.

Pulsside langus pole seotud minu aeglustumisega, sest täna jõudsin kaugemale kui tavaliselt. Aga tempot hoian ma loomulikult aeglasena, sest praegu on eesmärk jõuda kogu aja täis sörkimiseni. Ja eks siis jõua tempot teha.

Aga no täna oli selline loivamine, et mida asja. Ei saa enam viis minti muneda vahele ja sörk oli ka selline, et 160 pulsi peale sörkamiseks läks paar minti aega. Ja lõpus hakkas jalgadele isegi meelde tulema, et kunagi olid nad suutnud isegi mida jooksu moodi teha.
Tempo oli: 10:01 min/ km (ma ju räägin, et loivan!), distants 5.02 km. Ja kust ma nii täpselt seda tean, sellest järgnevates postides.

Tegin trenni!

Võin öelda, et pärast praktiliselt aastat, läksin taas trenni!

Leppisime ääri-veeri septembriemade klubis kokku, et lähme kõik ühiselt Maijooksule ning selle eesmärgi nimel hakkame kõik pingutama.

Seega tegin ma täna proovi, mis seisus olen ja palju jaksan.

Skeem oli 5 kõndi + 5 sörki, kokku 50 minti.

Sarnane skeem oli mul tunamullu 40. päeval, ainult kõndi oli vahel 3 minti.

Toona lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 186, 187, 188, 189, 192.

Täna lõppesid mu 5mindilised sörgid pulssidega: 181, 182, 184, 184, 181.

Toona oli see eest keskmine pulss (kuhu kuulus soojenduseks 10 minti) 159, max 194. Seekord 168, max 185.

Taastumine: 181/ 154 / 138, taastus 1.49.

Ma arvan, et 5+5 on praegu paras koormus. Pidin väheke pingutama, kuid samas veremaitse suus ei olnud. Pulsid olid stabiilsed ja sörkidele läksin iga kord ca 158se SLSiga. Lisaks kuum dušš ja soe saun - ohhh!! Selle nimel tasus pingutada!

Sörgiproov

Eile tegin üle 11 kuu (no võib öelda lausa aasta) proovi teha paar kiiremat sammu. Armas sõbranna tuli külla, vedasime kannikad kergliiklusteele kiirkõnnile ning vahepeal ka sörkisime.

Esimese sörgiminuti järel oli pulss 160 kandis, mis mind väga-väga-väga üllatas, sest möödunud aasta juulis, tuletagem meelde, olid pulsid pärast üht sörgiminutit 190 kandis. Seega võisin ette kujutada, et pool aastat sörkimist pole täielikult kadunud (samas on mul 5 kuud jalutust tänavu ette näidata), mingi õrn põhi kuskilt kumab. Kaasa pole muidugi aidanud see, et ma 3 kuud pole suurt midagi teinud.

Tegime väga kiiret kõndi, vaheldumisi sörgiga 67 minutit, keskmine pulss 157, max 184. Lõpetasime ca 5 minti järjest sörkides, siis oli pulss 182, 30 sekundi pärast 156, minuti pärast 136, taastus umbes 2 minutiga. Taastumise poolest sama seis, mis 27. treeningpäeval möödunud aastal. Imestasin, et kiirkõnd mu pulsse kuhugi lakke ei viinud.

Pärast istusime saunas ja olime kaks mõnusat vässukolli. Ma muidugi räägin enda eest, sest sõbranna kiirkõnni pulsid olid vaevu 120 ligi, joostes 130 kanti ja taastus ta vist paari sekundiga, sest 30 sekundi peal hõiskas ta juba numbrit 80.... Pagana rahvatantsija....

166. päev, sörk

Sörk 35:39, ca 5,5 km, A 18:28, B 17:11, A avg 164, B avg 176. Overall avg 170.

Täna pulss kuidagi kõrgem. Ei tea miks. Tundub, et külavahel hakkab liikumisharrastus külge. Kohtasin täna üht pensioniealist daami, kes eelajalooliste suuskadega vastu põrutas. Küsis: "Pamela, kui kaugele lähed?". Oleks nimepidi vastu kõnetanud, kuid kahjuks olen siin veel nagu immigrant ning pidin leppima lakoonilise "Sinna ristini ja tagasi"-ga.

Teine kurbus on mu Adistar Control S pärast, mis lähevad taaskasutusse mu ema kepikõnnijalatsitena. Kolm-neli korda sai sõna otseses mõttes orki astutud, rohkem parem ei katseta. Ehk siis taaskord hõõrusid adid jalavõlvile täpselt samasse kohta villid. Ei tea, kas jalg ei harju ümber teiste jalatsite pealt tulles või mis jama, igatahes tsaupakaa nendega.

Aga väga head jalanõud oli. Mõnusad kerged ja eriti meeldis, et oli kõrge tallaosa. Nii palju siis sellest. Söön taas sokulaadi...

3 kuud täis

Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!

Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.

Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.

Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.

Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta

Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...

Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(

Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

88. päev, asfalt, kruus, põld, mets

Atsihhh!!! Terviseks!
Täna: 50 minti sörki
Tee: asfalt, kruus, põld, metsavahe
Keskmine pulss: 173
Taastumine püstijalu pulksirgelt tuule käes: 174, 160, 149
ET: Väga hea
Tuule käes oli raske, muidu kena ja njetu problemo.

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.

83., 84., 85. päev - lihased valutavad, järelikult nad on olemas

83. päev oli ka põhimõtteliselt puhkus - 15 min sörki, 30 minti harjutusi ja venitusi.

84. päeval käisime Meliga jooksuveteran Tiina Idavainu sügisjooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks tohutu pettumus. Võistlus oli kena, aga mina olin endale pettumus.

Olud tundusid olevat okeid. Eelmisel päeval ei töötanud 8 tundi ehitusel, magasin veidi paremini kui enne Kirna-Türit. Siiski ärkasin öösel taas üles, vahtisin lakke või nägin unes, kuidas jooksen (õudne ju!). Kuid puhanud olin siiski.

Ehk kaks puhkepäeva enne jooksu mõjusid sedamoodi. Ise arvan küll nii. Igatahes anti start ning 6 km sai alguse. Rada kulges kaks korda ümber järve ja metsa sees. Metsa sees mulle meeldis. Oli porine, juurikaid täis, ligane, hunnikutes sildu ja silmatorkavaid oksi. Pehme ja mõnus. Tempo sai valitud alguses liiga kiire. Kuid tundsin, et võin lõpuni vedada. Eksisin. Teisel ringil hakkas pistma ja kindlasti hullemini kui Kirna-Türil.

Pistis raskelt ning pidin isegi kõndima, mitte miski muu ei aidanud. Ja see oli tohutu pettumus. Üle kahe kuu harjutamist ja ma jõuan vaid kõndida?!?!?!? Võitlesin tõsiselt pisaratega. Olin iseendas pettunud. See nagu tõestas mu terve elu ponnistusi, et ükskõik kui palju ma ka ei liiguks - ma ei jõua ju nagunii. Läbi suurte valude, mis sugugi polnud nii valusad kui pettumus iseendas, tegin lõpuni.

Pärast nutsin ja haletsesin end autos. Lubasin endale sellised tunded preemiaks. Aga nagu ikka. Saad vastu tatti. Köhid hambad välja. Ja naeratad ühe-hamba-naeratust sama rõõmsalt edasi.

85. päev - poksitrenn (pildil).
Lähem ülevaade selle kohta ilmub Tervis Plussi novembrinumbris. Igatahes tänasel 86. päeval pole ma võimeline muud tegema kui sõrmi liigutama (õnneks). Vetsupaberilehekese rebimine on ülikeerukas, banaani võtsin külmkapist 7 minutit välja, taskurätti tagataskust pole siiani kätte saanud.

77. päev, enne rahvajooksu

Täna siis viimane harjutamise päev. Tegin täna omaloomingut, mistõttu homse etteaste võimaliku ebaõnnestumise võtaksin täiesti oma kanda. Kui aga oleks teinud täna rahulikult, nagu Mel soovitas - 15 min sörki, siis oleksin samuti võtnud võimaliku ebaõnnestumise enda kanda, sest ma täiesti siiralt usun, et puhkepäevale järgnev suurem treening ebaõnnestub. Ehk siis täna leppides kerge sörgiga, homne võiks ebaõnnestuda.

Selle tõestamiseks koostasin ka septembri ja 1. oktoobri treeningute põhjal graafiku. Hindasin postitustes antud hinnangute ja enesetunde põhjal treeningut 5 palli süsteemis. Märkisin punktid vastavalt päevadele graafikusse. Joonistus välja kõver. Igale kukkumisele eelnes alati puhkepäev. ALATI!
Tuginedes oma kõhutundele ja joonistatud graafikule, siis ma ei tahtnud, absoluutselt ei tahtnud, täna lihtsalt puhata või midagi kerget teha.

Kuigi jah. Tõusudele eelnesid karmimad trennid, kuid täna ma siiski ei teinud ka karmilt. 30 minti sörki järjest, lõpupoole vahelduva eduga, kuis jaksaksin, kiiremas tempos. Kuigi enesetunde poolest oli täna päris hea trenn, siis pikkuselt jäi lühikeseks ning pulsid olid ka alguses veidi liiga kõrged ning kergust jalgades järjekordselt polnud.

Ainult loota seda, et homme võib tulla üle pika aja väga hea, sest selle nädala ülejäänud trennid on olnud liiga leebed või kergusepuuduses.
ET: Väga hea (täna ei venitanud ega soojendanud ette - väga hea oli teele asuda. Neljapäevane pikk venitamine ja harjutused annavad siiani tunda - kannikad endiselt valusad).

30 mindi tänane keskmine: 185, max: 193.
Taastumine autos istudes: 182, 145, 131.

66. päev, hea, et ikka ellu jääb

Tänane skeem 4x15 sörk, 3x3 kõnd. Koguaeg tuli 1h ja 10 m, millest 1h 1m sörki.
Ilmastikuolud: ääretult vesised.
Teekond: ca 8,5 km
I ring 178 keskm, 183 max
II 174, 179
III 177, 182
IV 176, 183

Taastumine autos istudes pärast viimast: (kell jupsis jälle) 174, 145, 132.
Täna pidi palju koera väntsutama, mis viis pulssi üles ja tegi näpule peaaegu villi.
Väga raske oli. Sörk ja kõik muu oli ok, aga selliselt märjalt tund aega liduda... väga raske. Koju jõudes siirdusin otsejoones peatumata sauna.
Ahjaa. Põhiteema juurde tagasi. Soovitan kõigil suuremate teede ääres kõndijatel-sportijatel hoolega metsaveokitel silm peal hoida. Nimelt. Suure puukoormaga auto tuli tagant, mina olin omal õigel pool, tema möödus selja tagant oma õigelt paremalt poolelt... Nii, hakkas mööduma, aga seejärel kukkus talt tema suure koorma otsast rämesuur palk tee äärde. Kui ma oleks valel pool tol hetkel, just samal momendil, sörkinud, siis raudne, täiesti raudne on see, et see palk oleks mulle lihtsalt pähe kukkunud.
Hmmm.. Mis siis öelda.. Pindu teise silmis näed, aga palki enda omas mitte? Noh, õnneks ju!

46. päev, harjutused

Täna kõik täpselt ettekirjutuste järgi... enam-vähem.

Venitasin õues 10 minti. Siis sörkisin 15 minti. Keskmine pulss 178, max 184.
Siis venitasin veel 10 minti. A mõõtis jalgrattaga... ups... 40 ja 50 m oli vaja, nagu ma nüüd näen.. Ok, siis ma tegin täna tasa eelmised ülepingutused... kus ma siis pooleli jäin. Ahjah, jalgrattaga sai mõõdetud siis 30 ja 40 meetrit. Aga võib-olla oli see algne variant ka, aga hetkel ma ühest silmast ei näe ja teisest aju poolkerast ei saa midagi hetkel aru (sellest hiljem).
Nii. Siis tegin esimese meetrivariandiga jooksuharjutusi ja teise meetrivariandiga 5 kiirendusjooksu. Oeh, absull midagi ei saa aru, pea täiesti sassis...
Kuhu ma nüüd jäin... ahah, ok, paraku ei saa enam aru....
Siis ma kõndisin 5 minti tagasipoole ja sörkisin 10 minutit lõpuni, et saaks üle kuu aja ka taastumispulssi võtta.
Ok, A tuli ja teatas, et mõõtis ikkagi 40 ja 50 m. Ma ei saa aru, mis mu peas juhtus...

Ok, taastumispulsid: 174/ 140/ 112.
Võrdluseks 5. päeva taastumine juulis: 190/ 155/ 145
No ja tänu nendele taastumispulssidele ma enam mitte midagi aru ei saa. Kui pea sealt alt rippumast üles tõstsin, siis kõik edasi on kuidagi must maa... Ime, et näpud veel kirjutavad... Vererõhk on kindlasti praegu ka imelik....... Oeh, parem lõpetan, tekst läheb aina jaburamaks........

EDIT: Pärast kuuma dušši ja puhkamist on olek väga hää, nagu ikka. Seoses minu madala vererõhuga ei too pea alaspidi rippumised, järsud püstitõusmised kunagi midagi huvitavat kaasa peale meeltesegaduse. Trenn oli väga hea, lõpus pea alaspidi polnud. Kogu komme! Homme jälle!