Dieedipäev!

Täna oli päris vahva üllatus hommikul, et toimiv soolestik oli digimuutunud smuutivabrikuks.
Milles probleem?
Üks ülimürgitatud eilne söödud ploom?
Või siis lisaks sellele söödud õun, õllevorstid, jäätis, Brasiilia pähklid, 2 koogitükki, kõrvitsaseemned, lõunane metsik BabyBacki praad, mis ajas isegi aeglase jalutamise pealt pistma?
Mõni linnast korjatud viirus?

Vahet pole, sest tänane päev on möödunud kergelt iiveldades, vahel teravate kõhuvaludega, üldise nõrkuse ja muu kaasneva hädaga, üsna vedela hädaga.

Selge see, et tuli eilse rämetsemise peale üks kergem päev teha.
Seega -
hommikusöök: smuuti (apelsin, pirn, õun, jõhvikad, banaan). Ilma õuna ja jõhvikata oli isegi parem.
Lõunasöök: kõrvitsa-avokaado toorsupp (blenderdatud kõrvits, avokaado, porgandid + vesi ja mõned maitseained).
Teine lõuna: puuviljasalat (melon, pirn, banaan, ananass, veidi pähkleid ja 1 dattel).
Õhtunäksid: veerand pirni, banaanijäätis (külmutatud jäätisetükid blenderdatult).
Ja 2 tassi kummeliteed.

Kõhuhädadega ma tean värskeid puuvilju ei soovitata, aga soolestikule igatahes tunduvalt kergem kui keedukartulid sealihaga.

Homme olen terve! Teeme või jaa!

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!