Showing posts with label toitumine. Show all posts
Showing posts with label toitumine. Show all posts

Sunday, March 3, 2013

Kuidas ma seljatasin magusaisu

Ma olen sel teemal tegelikult kirjutanud, aga küsimusi on endiselt tulnud. Ehk siis - kuidas ma magusaisust ikkagi lahti sain.

Alates keskkoolist, mil mul tekkis väikeste lisatöödega enda raha, tekkis ka võimalus lubada endale asju, mida ma kogu aeg soovisin, aga ei saanud, sest meie perel polnud lihtsalt raha. Üks peamine soov oli magus, ja rohkelt! Kommid polnud meie peres tihti laual ja kui, siis väga vähe. Vahel käisin kapi kallal lihtsalt suhkrutükke pätsamas, et magusaisu leevendada.

Taskuraha teenimisel võisin lõpuks hakata pea igapäevaselt magusat lubama. Mäletan veel selgelt, kuidas keskkoolis pärast koolilõunat oli mul kotist alati võtta neljakroonine Tiko kookosbatoon šokolaadiglasuuris. Pärast keskkooli tööpõllule siirdudes avanesid mu magusaväljad veelgi.


Kogused suurenesid iga aastaga ja margid vaheldusid pidevalt, sest igapäevaselt ühte ja sama süües, sai lõpuks isu täis. Nii on mu ring täis Twixi, Lioni, Suffle, Bounty, Snickersi, Kismeti, KitKati, Kinderi ja VÄGA paljude teiste batoonidega. Lisaks valged šokolaadid eri marki ja lisanditega, piimašokolaadid, kommid, küpsised jne.

Lõpuks jõudsin ma seisu, kus sõin igapäevaselt minimaalselt 100 gr kuni veerand kilo magusat.
Kaalule ei mõjunud see suurt kuidagi, välja arvatud siis, kui ma avastasin pärast reisi Mauritiusele, et ananassimahlast, jäätisest ja rummist saab ulmeliselt hea kokteili. Veetsin pool suve võrkkiiges lamades ja kokteili lürpides. Sügiseks olin niimoodi kogunud pea viis kilo. Ja ma räägin rasvakilodest, mitte keldrisse kogutud kartulitest.




Aga kõikide nende aastate jooksul ma teadsin, et pean sellest orjusest väljuma. Magus lihtsalt juhtis mu elu. Ma planeerisin oma tervet päeva magusalaksu järgi ja ühe kapi hiiglaslik sahtel pidi olema alati erinevaid maiustusi täis (komme, küpsiseid, šokolaade, batoone jne). Kui magusat, väga harva, rohkem polnud, siis võisin seinu kraapida või hädapärast midagi suhkrust kokku küpsetada.

Ma proovisin kroomi, mille puhul aitas kõige esimene kuur. Hiljem proovides enam vahet ei märganud ja samas ütles apteeker, et pikaaegne kroomi tarvitamine kahjustab maksa (samas ma pole sellele väitele mujalt tõestust leidnud). Proovisin kuivatatud puuviljadega - ei võta magusaisu ära. Proovisin meega - 1 tl ajab südame läikima ja siis on jälle magusaisu platsis kuni lõpuks šokolaadilaadung peale tuleb.

Proovisin ka tahtejõuga. Seda jagus mul lausa paariks tunniks ja ma loobusin sajakümnel korral.
Ma lihtsalt ei suutnud ega tahtnud magusast loobuda. Miks ma peaksingi millestki loobuma, mis on niivõrd hea? See ju ei tõstnud mul ka kaalu!




Kui teema sattuks aruteluks kulturisti ja treener Marek Kalmusega, siis tuli tal muidugi pead vangutada. Täna võib ju seis olla kena, aga aastate pärast? Mida teeb kõhunääre, kes sellise magusalaadungi peale peab pidevalt rasket tööd tegema? Ja üldse terve organism?

Mul oli sellega üks toidukord päevas, mil ma ei saanud praktiliselt ühtegi vitamiini, vaid ainult süsivesikuid ja suhkruid. Vitamiininäljas keha vajab endiselt toitu ja see on ka kaalutõusu põhjuseks. Magusast lihtsalt ei saa iialgi kõhtu täis. Sellega saab südame läikima ja isu täis, aga kõhtu täis mitte. Mitte siis arvestades tortide ja saiakestega, vaid puhtalt šokolaadiga.

Rääkimata sellest, et ma olin ikkagi ühe toiduainegrupi ori. Ma pidin sellest lahti saama. Ma tahtsin olla iseenda peremees.

Tellisin toitumiskava ja otsustasin, et jälgin seda rangelt kuu aega. Edasi läheb, mis läheb.

Oli viimane päev nautida tavatoitu ja mõtlesin, et söön siis end ka magusast oksendamiseni. Paraku ei läinud mul rohkem sisse kui üks ribakene šokolaadi. Nagu kiuste.
Kuid ka järgmistel päevadel oli magusaisu pigem väiksem, aga neelud ikka käisid.






Olin maksnud oma kava eest ja ma ei kavatsenudki seda raha tuulde lennutada! Jään endale kindlaks!
Läks umbes nädal aega, mil magusaisu reaalselt kaduski. Küll läks päris mitu kuud, enne kui poodides suutsin magusaletist täiesti külma kõhuga mööda kõndida. Ikka tuli vana kurat mõttesse: "Aga ma ei saa nii pea siin kauges poes veel süüa, võtan selle šokolaadi siis toidukorra asemel!" Võitlesin oma vanade mõtetega.
Raske oli, kuid ületamatu mitte. Varsti võisin laual istuda hiiglasliku tordi või kommikarbi ees, kuid mul ei tekkinud isegi kiusatust. Mul oli otsus ja ei mingit põhjust sellest taganeda.

Mis olid siis põhilised abimehed magusaisust loobumiseks?

1. Rikkalik ja korralik hommikusöök! Kindlasti peaks see sisaldama piisavalt valku (munapäeval söön nt 3 muna värske salatiga, pudrupäeval veega nelja vilja putru koos maapähklitega vms).

2. Toiduvahed rangelt 3,5-5 tundi. Vahele EI MINGIT näkitsemist. Ka siis mitte, kui kõht on tühi (ehk pettevajadus).

3. Toidukorral süüa kõht korralikult täis.

4. Üks patupäev nädalas, mille nimel end igapäevaselt joonel hoida. Nt reede õhtul või laupäeval süüa mida iganes hing ihaldab. Küpsetan kooki või söön jäätist.

5. Korrastada mõtlemine. Kes on siin tugevam - mina või magusaisu? Mõelda, kui palju tublisid päevi ma kaotan nüüd alla andes! Ma ei vaja seda magusat, see ei paku mu kehale midagi.

6. Tuua päeva sisse siiski üks magusalaks. Minu jaoks on see puuviljasalat lahja kohupiimaga. Ideaalis võiks leida mustikaid (või ka maasikad, vaarikad), mida tampida kohupiimaga läbi, et see kuidagigi meeldivam oleks. Peale lõigata banaani, pirne, ananassi, kompottvirsikuid, melonit vm meelepärast. Kompotiviljad sisaldavad samuti mõttetuid suhkruid, aga ehk saan ma sellest pahest ka millalgi lahti. Praegusel juhul on mul salatis 1 poolik kompottvirsik ja käputäis ananassitükke.

Mis siis muutus magusast loobumisega?
1. Vähenes tselluliit.
2. Kuigi on praegu tagasi tulnud, aga alguses kadusid ära lõunauinakuvajadused.
3. Kadus ka natuke kaalu.
4. Hakkasin tarbima rohkem kehale vajalikke toitaineid.
5. Maitsemeeled on teravamad. Kui varem polnud olemas liiga magusat kooki, siis tunduvad paljud koogid liiga magusad.
6. Kadus sõltuvus ühest toiduainest ning tekkis vabanemistunne.

See tee ei ole kerge ja nõuab ka enesedistsipliini, aga see on igal tunnil olnud pingutusi VÄGAGI väärt.

Tuesday, September 25, 2012

30 päeva toitumiskaval kokkuvõte

30 päeva Marek Kalmuse toitumiskaval magusast loobumise nimel on nüüd täis saanud. Milline nägi välja mu tavaline päev?
Hommikusöök.
Enamasti fitnesshelbed + piim + nt ploomid

Lõunasöök.
Näiteks ahjulõhe kartulite ja salatiga.

II lõuna.
Lahja kohupiim lusikatäie meega, tampisin ära mustikatega, peale lisasin ananassi, virsikuid, ploome jm.

Õhtusöök.
Salat (tomat + sibul + lõhe + päiksekuivatatud tomatid, kastmeks oliiviõli sidrunimahlaga).


Lõunasöögid varieerusid igapäevaselt. Sai proovitud püreesuppe, täidetud suvikõrvitsat jne. Teine lõunasöök oli enamjaolt üks ja sama - süümepiinatu magusalaks.
Patupäevi oli üksjagu. Ühel päeval lubasin tähistamise korras 2 hakklihapirukat ja ühe meekoogi. Teisel patupäeval lubasin lõunaks Kiievi kotletti rasvaste kastmetega. Kolmandal patupäeval sõin 2 sibulapiruka ruudukest ja ahjukoogi tüki jäätisega.
Plaaniväliselt lubasin lisaks ühel õhtul kolm küpsist, mis võttis nätaki ära võistluspingest tekkinud peavalu. Ja muidugi pidin ekstra eile sööma käputäie mandleid tiramisukoorikus, et tänaseks paisutada kaalunumber suuremaks.





Kaalu oli alustamisel 52,2 kg, täna 51,5. Tegelikult pole kaal toitumiskava juures üldse mingi teema. Mul ei ole vaja kaalu langetada. Kuid alles paar päeva tagasi nägin ära ka numbrid 50,9. See oli mu möödunud jooksuperioodi tavakaal.

Minu ainus mõte toitumiskavaks oli see, et ma vabaneksin maiustamise tühjast ringist.
Karl Fazeri veerandkilone šokolaad? Ühe õhtuga? Pole probleem! 2 Maxi Tuplat, lisaks küpsised ja pool pakki Tõmmu komme? Nagu naksti!

Aga mida sina, keha, sellest saad? Kui räägime naudingust, siis on see puhtalt aju või emotsioonide kasu. Keha sellest ei saa midagi. Kuigi võiks ju filosofeerida, et kui maiustamine pakub naudingut, siis on ka kehal hea.

Teine probleem selle juures on eeskuju järeltulevale põlvele. Kuidas ma saaks aasta-kahe pärast öelda oma tütrele, et ei söö komme, need ei ole sulle head, kui ma ise samal ajal eeskujulikult, põsed šoksi täis, matsutan?

Ja kolmandaks tõi Marek ise ka välja, et kõhunääre sellise pika peo peale veel pikemat samba karnevali ei pea.

Uue toitumisega ma vähemalt tean, et iga suutäis, mille ma võtan, on kehale kasulik ja hea, sisaldab väärtuslikke toitaineid.

Ma ei ole enda meelest visuaalselt eriti muutunud, kuid ma tunnen end kogu aeg... hästi! Ma tunnen end oma nahas hästi. Nende kolme küpsise ja tiramisu kommide pärast tunnen siiani süümekaid. Ühegi kalaampsu või kohupiima-marjapommi pärast aga mitte kunagi.

Kui alles paar kilo tagasi tundsin end ebamugavalt ja üsna tavaline oli üleõgimisest elevandipoega ootava raseda tunne, siis ülesöömist pole praegu kordagi ette tulnud.
Kõik on kaalutletud, täpne ja korrektne.

Nüüd jääb veel küsimus - kas ja kuidas edasi?
Kindel on see, et hommiku-lõunamenüü jääb üsnagi samaks. Ja tegelikult oli ta samasugune ka enne. Ainult kaks mööndust - enne ei söönud pudru kõrvale mune ja lõunasöök sisaldas alati süsivesikuid kartuli, tatra, riisi vm näol.
Ka õhtusöök oli mul eelnevaga sarnane. Ainus probleem on see, kas ma suudan selle teise lõunasöögi hoida tervislikuna... või saab jagu see kurat õla peal, kes käsib kapi kallale šokolaadi pistma minna. No ma annan oma võimaliku hea, et suudan samas vaimus jätkata.

Selles osas tuleb siiski muudatusi teha, et võistluseelne söömine või päev nõuavad rohkem süsivesikuid. Raskeimad jooksud-võistlused ilma korraliku süsikupommita on tekitanud esmakordselt mulle seina ette. Enne triatloni sõin hunniku banaane ja seinast pole haisugi. Seega proovin jätkata sama liini.

Kokkuvõttes.
Toitumiskava ei ole vaja ainult kaalulangetamiseks. Seda on vaja distsipliiniks toituda võimalikult tervislikult ja anda oma kehale võimalikult head kütust, et su masin suudaks võimalikult kaua ja kaugele vurada.
Toitumiskava ei tähenda nälgimist või dieeti, vaid korrapärast menüüd.

Tahaks kiita kõiki neid treenereid, kes pakuvad inimestele imelist võimalust saavutada oma keha üle kontroll. Tänan omalt poolt ka Marek Kalmust, kes tegelikult väikese tasu eest andis garantiikirja kogu eluks, mille järgimisel annan väga suure panuse selleks, et olla terve.

Raha on väike hind, mida parema tervise eest maksta.

Saturday, August 25, 2012

Taastumine + toitumiskava + Tallinna maraton

Olen lõpuks ometi ligi kahenädalasest haigestumisest taastumas. Kurguvalu läks üle köhaks, päevas kulus oma 3-4 pakki taskurätte ja vedasin end õhtusse Otrivini abil. Kui muidu paranen haigustest 2-4 päevaga, siis minu jaoks oli ikka müstika, et 7 päeva ja mitte mingit muutust paranemise poole. Ja loomulikult hakkas mul KOHE parem, kui olin arstile aja kirja pannud.

Täna tegin siis esimese taastava väga aeglase sörgi, kuigi nina on veel tatine ja köhima ajab ka. Jalad hakkasid kohe surisema ja enesetunne oli väga mõnus. Kuigi pulsid olid oma 20 löögi võrra kõrgemad kui tavaliselt, siis keha hoopis nagu puhkas ja tundsin, et organism lausa vajas seda sörki.

Palju olulisem uudis on see, et tellisin Marek Kalmuselt toitumiskava. Minu eesmärk on toetada treeninguid ja üleüldse oma organismi tervisliku toiduga. Kuid kõige põhilisem põhjus reeglipäraseks toitumiseks: kaotada ära magusaisu. Tavataks on siin - tahvel šokolaadi, pakk Domino küpsiseid ja pool pakki Tõmmu komme.

Ma naudin magusa söömist ja see ei tekita mus erilisi süümepiinu. Lisaks ma ei ole paks, et võiksin endale sellist maiustamist (veel) keelata.
Ometi ei saa mu keha neist magusakogustest peale kalorite midagi. Toidan sellega vaid oma stressi või mida iganes, millest ma aru ei saa. Aga peamine - toidan sellega magusatööstust ja ma pigem toidaks kohalikke põllumehi!

Ja kolmas point on siis see, et olen kirjas Tallinna maratonil. Olen juba ammu öelnud, et kui maratoni alla 3 tunni ei jookse, siis end piinama ei lähe, poolmaratoniks olen haiguse tõttu liiga palju kukkunud ja suurüritustele oma pulsiga ka piinama ei lähe - seega on kavas 10 km. Loodetavasti jõuan kahe nädalaga piisavalt taastuda ja tagasi mingile ligilähedasele vormile, kus möödunud esmaspäeval pooleli jäin.




2010. aastal Tallinna maratonil käisin niisama auti tsekkimas.

Toitumiskavaga peaksin alustama algaval nädalal, sest magusavarud on hetkel tühjendamisel ja kapp vajab tervisliku kraamiga täiendamist. ÜRITAN lisada ka lihasharjutusi ja võimalik, et varsti hakkan ujumas käima. Suured eesmärgid puuduvad hetkel. Paide-Türi basseinitriatlon tuleb millalgi ehk ette võtta ja oktoobris on juba Paide-Türi rahvajooks, kus ma samuti lühemal distantsil kirjas olen.

Rajal näeme, raisk! :)

Monday, January 30, 2012

Kaalulangetajate tüüpvead

Olles puutunud kokku paljudega kaaluprobleemide käes vaevlevate inimestega ning kunagi ammu ka ise sel teemal maadelnud, siis tean, mille vastu põhiliselt eksitakse. Lihtsad asjad, kuid ometi nii sügavalt sisse juurdunud.




1. Liiga palju vettEi ole olemas mitte ühtegi universaalset soovitust, kui palju vett peaksid just sina ära jooma. See sõltub sinu vanusest, pikkusest, kaalust, eluviisist, temperatuurist, aktiivsusest jne jne jne. Kui sa ei suuda juua ära liiter vett päevas, siis sa EI PEAGI jooma nii palju vett. Kui sa ei suuda juua trenni ajal, siis on see täiesti mõttetu vägistamine.

Ma umbes mälu järgi tuletan meelde möödunud aastal DailyMailist loetud artikli ühest noorest naisterahvast, kes samuti kaalulangetuse eesmärgil sundis end vett jooma ja aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Lõpptulemus on see, et naine lõpuks tekitas vajaduse juua päevas 18 liitrit vett. Sellega lõpetas ta omakorda haiglas, sest see suur hulk vett pidi koos vajalike mineraalidega ka kehast välja tulema. Jah, vee üleküllusesse on võimalik ära surra!

Kui ma fotot meenutan, siis see naisterahvas oli täitsa mõnusalt kurviline, mingist kõhnumisest polnud seal jälgegi ning oma tervise huvides proovib ta nüüd hakkama saada 4 liitri veega päevas. Ta veel kirjeldas, kuidas oma 18 liitriga ei saanud ta töödki teha, sest pidi iga 10-15 minuti järel WCs käima.

Seega, tuleb unustada kõik mõttetud soovitused kaalulangetuse nimel juua palju vett ning teada, et ka trenni ajal ei pea vett vägisi sisse ajama. Viimast soovitas ka dr Mihkel Mardna (loe lugu, kuidas ma tema ja Erki Noolega suusatamas käisin).
Joo nii palju, kui sa tunned, et tahad ja vajad!






2. Kaalulangetustabletid, -teed jne
Ainuke
viis saavutada kaalulangus ja püsida normaalkaalus on õige toitumine ja liikumine. Punkt.Kes soovivad nuumata ravimifirmasid ning mängida endaga katsejänest (mille lõplik tulemus on teadagi null), siis tuleks kõrva taha panna paar asjaolu.

Suurbritannias kulutavad inimesed dieedipillidele ja -plaastritele kümme miljonit naela aastas. Briti teadlane professor Lesley Regan palus tootjatelt oma uuringute kohta täpsemaid andmeid, kuid palju ettevõtted vastasid kindla keeldumisega. Üks tootja teatas, et nende toodete efektiivsuse kohta polegi tõendeid, teine väitis, et ei saa oma uuringu kohta koopiat saata, kuna uuringut pole kunagi publitseeritud. Vaid üks ettevõte saatis dokumendi, mis näitab selget seost kaalulanguse ja nende toote vahel.

Kuid isegi kui dieedipillid aitavad uuringute järgi kehakaalu langetada, on tulemused tähenduseta – intsruktsioon ütleb, et pille tuleb võtta, pidades samal ajal madalakalorilist dieeti ja võimaldades endale füüsilist koormust. Sageli tuleb neid võtta enne sööki koos suure klaasitäie veega, mis aga täidab juba ise kõhtu ja väldib ülesöömist. Selle tõestuseks töötas professor Regan välja oma dieedipilli ja palus 17 ülekaalulisel inimesel võtta seda kuu aega, pidada samal ajal tasakaalustatud dieeti ja mõõdukalt liikuda. Rohkem kui 70% vabatahtlikest kaotas kaalu ja uskus, et tabletid toimivad. Siiski sisaldasid tabletid ainult tavalist suhkrut ja toimisid platseebona (http://naistemaailm.ee/?art_magaz=2&id=27779).

Igasugune kunstlik toidulisand, ravim jne ei ole alati kasulik. Ameerika Toidu- ja ravimifirmade administratsioon (FDA) hoiatas kaks aastat tagasi (Azcentral.com), et teatud kaalulangetustabletid (GlaxoSmithKline'i alli ja Roche Xenical) põhjustavad harvadel kordadel maksakahjustust. Usun, et raporteeritud juhtumid olid ka ekstreemsed kaalulangetajad, kes hullumeelsel kombel tablette näkku ajasid ning seetõttu ka oma maksa hävitasid.

Tõsiasi on see, kui sa ei kõrvalda ülekaalulisuse tegelikku põhjust (ebakorrapärane toitumine, laisklemine jm), siis pakuvad tabletid ainult ajutist lahendust. Jäädava lahenduse võid ehk elu lõpuni tablette nosides saada, kuid usutavasti harjub organism uue olukorraga ära ja suudab tablettide kõrvalt leida mooduse rasva kogumiseks või kuulud lõpuks samasse statistikasse teiste maksakahjustajatega.






3. Range toidurežiimKes ütles, et kaalulangus tähendab lihasuretamist? Ainuüksi õun ja banaan pole tee kaalulanguseni, vaid masendusse. Olen kõrvalt jälginud ja olnud isegi üks neist hurraatajatest, kes alustab päevapealt tervislikke eluviise, kuhu kuulub hunnik puuvilju, juurvilju jne. Ja õhtul lähed magama kurja või kurvana, et kõht tahaks tegelikult midagi veel, aga neist pagana juurikatest on juba kõriauguni.

Tervislik toitumine ei tähenda ei näljutamist ega ka maitsetute idude söömist. Minu isiklik moto on – söö kõike ja naudi!
Kõik toidud, mille järel südametunnistus ei piina, on lubatud!

Valmistan igaks lõunaks uue sooja toidu. Eile oli keedukartul tilliga + ahjukala, täna ahjukanakints + riis koorekastmes, eile õhtul sõin lisaks hunniku sushit, lisaks söön pea iga päev liha, kõige parem ahjus küpsetatuna. Söön ja naudin! Peaasi, et vahelduks süsivesik (riis, kartul, tatar, pasta) ja ka liha (hakkliha, ahjuliha, kana, kala).

Ei ole vaja lugeda kaloreid, ampse, tunda süümepiinu. Ja kui süüa lisaks magusat, siis samuti naudinguga! Ma hetkel üritan piirduda 100-150 g magusaga päevas (tahvel šokolaadi + natuke peale). (NB! 2012 aasta augustis tegin magusaõgimisega siiski lõpparve ja tõenäoliselt see aitas ka paar kilo turjalt kukutada. Suur vahe, kas sööd 500 kalorit suhkrut või kehale vajalikke ja kergelt läbi töödeldavaid toitaineid).

Mis siis aitab sellise naudisklemise juures mitte paksuks süüa?
1. Kui olen tõstnud taldrikule liiga palju, siis lõpetan söömise KOHE, kui enam ei jaksa ega jätka seetõttu, et taldrik on vaja tühjaks teha ja süüa on tegelikult mõnus.
2. Pärast hommikusööki (puder+munad või omlett salaiga) ei näkitse enne lõunat (näkitsemine vähendab isu tugeva lõuna järele ning seetõttu möödub kogu päev näkitsemistaktis).
3. Õhtul seapraadi ja magusat ei söö, aga kerged salatid+kala või kana on lubatud.

Kaalulangus / vormi hoidmine tuleb ka trennist. Elus peab mingeid rõõme ju ka olema ning kui söömist ei saa nautida, mida veel :)




4. Valed eesmärgidPersonaaltreener Taimi Ainjärv andis kord meie ajakirja kaalulangetusprojektis hea nõu soovitud kaalunumbri jaoks – kui sa täiskasvanueas ei ole selles kaalus olnud, siis ei tasu seda ka eesmärgiks seada. Ehk siis – ei tasu õhata algkooliaegse vormi poole ja hambad ristis pekki saagides selle poole rühkida.

Lisaks sellele pole jumal loonud meid kõiki 40kilosteks. Tegelikult on meile kõigile ette antud mingi vorm ja sellest üle või alla pingutada on ääretult raske. Mõni on ülikiire ainevahetusega ja olnud 30 aastat lausa pilbassale. Sellisel inimesel on ka 5 kilo väga raske juurde võtta. Samamoodi nagu terve elu vormikamal tüübil püüelda riidepuu mõõtu.

Kuid... jumal ei ole meist kedagi loonud haiglaslikult paksuks või peenikeseks. Seda ärge vabandusena kasutage :)

Vale eesmärgi puhul tekib paratamatult kiiresti tülpimus, pettumused ja lõpuks käegalöömine. Kõige parem on seada minieesmärk ja selle täitmisel nö boonuseid teenida.

Lisaks võib veel välja tuua 110 muud viga, mida paljud kaalulangetajad teevad, kuid ülipikke postitusi ei viitsi ma isegi lugeda. Põhireegel on see – protsessi peab nautima! Ja põhireegli täiendus – kõik kirjutamata reeglid on mõeldud rikkumiseks!

Wednesday, July 20, 2011

Hemoglobiin kõrgemaks - toidu abil!

Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.

Jälle verd andma.

Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.

Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.

Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?