Jõululaupäeva fotoreportaaž

Viimane etapp.

Suur ring on läbi, palju armsaid nägusid nähtud, suur vaev ja hool edasi kingitud, mugistame hõõgveini ja ootame viimaseid näkitsemisi. Olid ülimalt toredad päevad ja kaunis jõuluõhtu.

Lõpuks soovin ma ka sulle, hea blogilugeja, ülimõnusat ja rahulikku pühadeaega! Armastust ja helgust!

Järgnevate piltide vaatamist tasuks alustada altpoolt üles.

Ema pool

Kaks päkapikku juhtusid kokku.

 Ja ongi kõik! Vääääga väsinud, kuid õnnelik!

Neljas etapp.

Jõudsime uutesse kodudesse ja käisime ka kirikus.

Vahepeal oli vaja ka saani tankida. "Oi, mis sokud siin ringi jooksevad?" "Ma pole sokk, vaid põhjapõder!!"

Tegime päkapikkudega kuusepilti.

Ja grupipilti ka

Kirikus

Kohalik segakoor

Kolmas etapp.

Liigume järgmiste peredeni. Esimeses perekonnas ehmatas põhjapõder vaese peretütre päris ära, mistõttu tegime vähe kiirema mineku.

Teine etapp.
Oleme hetkel saanis ja liigume. Mõned klõpsud enne tulekut ja siit samast ka.

Põdrasarved

Päkapikk ja kuum hõõgvein

Oleme teel!

Põhjapõder ja päkapikk

Esimene etapp.

Jõulumeeskond hakkab oma asjatoimetustega valmis jõudma. Noor lammas on ohverdanud oma kintsu ja see on särisenud ahjus valmis. Kõrvitsasupp tuli samuti väga hea, rääkimata magustoitvast šokolaadimoussee-tordist. Läätsesalat fetajuustuga ootab veel oma korda.

Valmis sai mitu purki jõulukakaod, glögisegud, purgimeed, jõulumoosid, brownied, vürtsmandlid, jõuluehtekesed jne.

Saan lööb paari tunni pärast hääled sisse ja asub lendama!

Kolm tarka Hommikumaalt

Šokolaadi-mousseetort

Päkapikk teeb tööb

Ettevalmistused, ettevalmistused...

Viskasime keskpäeval hea sõbranna Mairiga 6 km kerget jooksu, tempo ca 6:35 min/ km. Siis viskasime saunas leili. Ja siis viskasime huuuulluuult küpsetada, möllata... Lõppu veel ei paista.

Homme jätkame!

Läheb lahti!

Tänasest läheb lahti suurem päkapikumaa meie majas - saime väga põneva ülesande. Täpseid detaile ei saa avaldada, sest jõuluvana abilised oma saladusi ei avalda. Igatahes maandus täna hommikul meie õuel saan koos põhjapõdraga. Temaga oli kaasas ka päkapikk ja lumehelbehaldjas.

Me ei suutnud oma silmi uskuda. Küsisin: "Härrad-prouad, kuidas saan teid aidata? Olete ehk eksinud?"

Põhjapõder rehmas käega: "Hull lugu, meil on veel viimased nähtamatud pakid vaja inimesteni toimetada, mis homme tulevad ilmsiks. Aga näed - jõuluvana..." ohkas põhjapõder raskelt ja lumehelbehaldja silmad valgusid vett täis. Päkapikk kisendas: "JÕULUVANA JÄI HAIGEKS!!"

Kohkusime kõik ja maad võttis vaikus. "A-aga mida meie siis tegema peaks?" küsisin ettevaatlikult.

Kogu ulmeline kamp - no ausalt, oli nii - vedas saanist välja hunniku pakke ja kraami ning ladus need meie jalge ette. "Teie peate töö lõpuni viima. Me tuleme teile homme appi! Aga täna," rääkis põhjapõder, kelle juttu jätkas lumehelbehaldjas. "... mina ei saa tuppa pakkima tulla, sest ma sulan ära. Põhjapõder oma kapjadega ei saa midagi tehtud ja no päkapikk... Ta ju üksi ei jõua!"

Päkapikk punastas. "Aga täna olge teie meil abis ja küll jõuluvana tasub uuel aastal teilegi heldelt," lõpetas ta.

Vaatasime pererahvaga hämmeldunult. Ma ei saanud esialgu mitte millestki aru. Kuidas on see võimalik, et nad on olemas? Et nad on siin? Miks meie? Mis mõttes? Kellele me peame neid asju valmistama?

Ma ei jõudnud neid küsimusi esitadagi, kui silmapilgu jooksul oli kogu kamp kadunud... välja arvatud need pakendid, vahendid, paelad, karbid, korvid, purgid...

Selleks, et ma ise väheke usuksin ja ehk lugeja ka, ma proovin igast protsessist sel kummalisel teel täna-homme pilte üles laadida. See olgu siis esimene postitus - läheb lahti! Püsige lainel :)

Mõtisklused ja mõtted

Viimasel ajal on elu nii sündmustevaene, et kõik kommunikatsioonivahendid koguvad vaid tolmu. Küll on pisut närvilisem aeg ja ma ootan hingetõmbemomenti endale, et võiksin end pühadelainele sättida, mõelda-planeerida.

Kui mu hea sõbranna alt ei vea, siis tuleb meil siin tõsine jõululaager-päkapikutöötoad-pühadepalavik. Sellest ehk siis lähemalt juba ülejärgmisel nädalal.

Jooksmistega olen endiselt sõltuv sellest, kas keegi hoiab last või mitte. Kui ei hoia, siis õue ei pääse ja kõik. Eile katsetasin kelgutamisega nahka märjaks saada, aga kraaka kisas nagu mardus terve aeg ja tulin sama targalt tuppa tagasi.

On ikka suur vahe, kas oled lapsega või lapseta. Esimesel juhul oled 100% sõltuv kellegi teise tujudest, soovidest, rutiinist ja tahtmisest. Ja kui laps ikka iga jumala kord, 15 kuud järjest vihkab autosõitu ja karjub samal ajal nina kaudu oma ajusid välja, siis nutad ja istudki kodus. Laps on häpi, ise aga tige tikker.

Ja kui pole lootust kellelegi teisele last anda, sest see teine teeb kuskil teises Eesti otsas tööd, siis istud kodus ja vaatad, kuidas ilm läheb aina pimedamaks kuni sinu ümbruskonnale ongi kott pähe tõmmatud. Siis on juba liiga hilja kuhugi minna. Olen siin korduvalt metsloomadega kokku jooksnud ja kui ikka ülim häda pole, siis kottpimedas ma siiski välja ei lähe. Ja nagu mainitud sai, siis laps vihkab ka vankrisõitu ning pole sellegagi võimalust mingit trenni teha.

Ma saan aru, et enamikel on ideaallapsed, kes autos magavad, jumaldavad värsket õhku ja kärutamist, jäävad plaks kell 21 tuttu ega ärka enne hommikut, kuid ma olen üritanud tulutult juba varsti 1,5 aastat selgeks teha, et minu laps EI OLE selline.

Täna olin ma nii väsinud, sest olen üle nädala praktiliselt kogu aeg lapsega kahekesi olnud. Lisaks tal vist hambaprobleemid annavad märku, mistõttu ta röögib igapäevaselt tunde. Palju puudu pole, et ma Estoniast mõne kostüümi laenutaks ja sellele teatrile siin lõppvungi annaks, et lapsel oleks põnev ja unustaks valu. Tema kussutamisest olen varsti naba ära tõstnud. Ja on nii mõnigi kord pilt sellest järjepidevast lakkamatust ulgumisest nii mustaks läinud, et on tulnud uks selja tagant kinni lüüa ja maja teise otsa kaheks minutiks kurjust silmadest väljutama minna.

Täna oli taas üks pagana autosõit ja ma olin nii väsinud. Va mardus kriiskas hingetorust 45 minti lakkamatult kuni lõpuks ära väsis ja magama jäi. Ei viitsinud enam tola mängida ja passisin tuimalt aknast välja.

See on lapsevanemate igapäevaelu pahupool, millest paljud ei räägi ja millest paljud ei teagi rääkida. See "lapsevanema amet on NII raske" on tühipaljas sõnakõlks senimaani kuni selle ameti endale kord saad.

Ärge saage valesti aru - helgeid hetki on palju, aga mis neist ikka rääkida. Keda see ikka huvitab, kui ägedalt laps keset poodi peeru paneb või torus suuga tõsimeeli ahjust tuhka kühveldab. Ainult vanemaid!

Aga nende kehvemate hetkede aegu.... andke mulle jooksusussid ja kell - tsaupakaa, olen läinuuuuuuud!!!! Tund aega MINU - M-I-N-U aega 24tunnisest ööpäevast, neli korda nädalas, ainult minu aeg! Ja nagu ma ikka ütlen - teele luua seljas, tagasi inimesena. Jooksmine aitab mul olla parem ema ja inimene. Mul pole enam šokolaadi, millest lohutust saada või endorfiine paisata, mul ongi vaid minu aeg, minu jooksmine.

... ja no need harvad hetked, mil saan jälle oma jõuluteemaga nokitseda :)

Lõhnav vannisool küünaldega.

Vanad noodid jõuluehteks tehtud. Täpsem õpetus Aja Lehe  detsembrinumbris (www.aleht.ee).

Vana tuttav kommisokk!

Värvitud käbi.

Värvitud käbid ja kunstlumetatud käbid.

Vana uisk ja kunstlilled. Hea kaunistus õue ukse kõrvale.

Jõuluehted ja tuled suures vaasis.

Täna natuke tõsised teemad, aga vast keegi väga ei pahandanud :) PAKS PINGVIIN!!! Noh... et murda jää, või nii..

Foto: jõulukaunistused - jah, juba hakkab pihta

Vanad blogilugejad peaksid juba teadma, et ma olen üks suurimaid jõulufänne siinpool Uuraleid. Tänavu olen jõulukaunistustega isegi hiljapeale jäänud, aga siin paar ideed, mis on loomingulisematelt inimestel ahvitud ja mugandatud.

Olen blogimises väga laisaks jäänud, aga justkui pole ka midagi suurt ja erilist kogu aeg kirjutada. Jooksmisest nii palju, et läksin ühel õhtul tempokamale lippamisele ja parandasin 10 km aega üle minutiga. Uus aeg siis 57:27. Oleks kindlasti kiireminigi jõudnud, sest enesetunne oli mõnus, aga ei hakanud end päris ära ka nikastama.

Mul hea meel tõdeda, et enamik blogikülastajaid soovib rohkem lugeda mõtteid ja sündmuseid mu igapäevaelust. Seega proovin neid ka rohkem lugejateni tooma hakata.

Olge muhedad ja jätke ilusate mõtete ja küsimuste puhul ka kommentaar :)

Fotod: pühadekaunistused

Kuna terviserindel on üsna muutusteta ja pühadeaeg ka käes, siis muud pläku-pläku juttu ka. Mõned väljavõtted mu kodusest jõulumeeleolust. Kuna mulle hirmsasti jõulud meeldivad, siis tavaliselt olen alustanud kaunistamist juba oktoobris, aga seekord mõistetavatel põhjustel jõudsin alles detsembris sellega tegelema hakata.





Purgis on kuivatatud roosilehed. Kuna ma lõikelilli ei seedi, sest neid on kole suremas näha ja pärast prügikasti visata, siis olen pidanud kõik ära kuivatama ja alles jätma, et nende eluiga pikendada. Purgi ostsin alla Euro ühest kaltsukast. Sel veel mingid põnevad mustrid ja kirjad peal.



Selle küpsisekarbikese sain kingituseks ja on nüüd piparkookidega täidetud. Uued pajakindad ostsin Kaupsist, sest vana kõrvetas mul sõrmedeni läbi.




See pilt viitab sellele, kui väga meie tirts lutte armastab ja millist kasutust need oma armastuse tõttu nüüd lapse voodipeatsis leiavad. Muide - voodi seisab sama kasutuna.



Iga-aastane kingialtar. Seekord kaunistatud kuuseokstega ja antiikne küünlajalg. Üks kingitus on juba valmis ja väiksed papud jättis päkapikk kinke tuues maha. Mingi Tuhkatriinu-Päkapikk vist.


Teist aastat järjest kasutan seda toredat lauakangast ja klambrilööjaga olen rohelise lindi ümber löönud. Lipsudega nägi vaeva abikaasa. Laual on kivide ja veega täidetud kristallkausis ujuvad teeküünlad.



Otsustasin luua traditsiooni ja igal aastal ühe põneva jõuluehte osta. See on ostetud Kaubamajast. Kuljused roostetavad ägedalt. Tegelikult oleks kaunistust ulmeliselt lihtne ise järele teha. Järgmisel aastal siis!



Üks jõulusokk nurgas, teine teisel aknal ja saadetud jõulukaartidest kaunistus. Kui muidugi küünal põlema panna, siis tuleb kaarte vähe ülespoole nihutada. Tuleohtlik värk :-)) Aga tänud kaardisaatjatele!



Rimist ostetud 50 tulega valguskett, mis maksis paar eurtsi. Suvel oli selles potis murulauk. Kaardid ostsin alles nüüd ja need on 20-30ndatest. Sisaldavad ka igivanu luuletusi ja soove. Jube vahva!



Alles hiljuti oli sel laual arbuusid ja potis basiilik. Selverist ostetud umbes eurtsine 35 tulega valguskett ja potitäis kuuseoksi ja käbisid.

Ja kui enne ei kohtu, siis häid jõule!

Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

160. päev, häid jõule

Imekaunist ja tervislikku pühadeaega kõigile mu trennipäeviku lugejatele, jah teile mõlemale, ning head asjatamist edaspidiseks.

Täna: 29:18, AVG 171, pool ajast tugev tuul ja tuisk vastu. Üsna alguses hakkas miski varvast torkima ja kannatasin terve tee väga suure torkimise käes. Olen ka Melile öelnud mitu korda oma põhimõtet: kui on midagi vaja teha, siis kas või hambad ristis lõpuni. Nii ka täna. Proovisin varbad kronksus, varbad laiali, siseküljel, välisküljel, nägu krimpsus, nägu normis, aga torkis täiega. Lõpuks avastasin soki seest kaks verist ubinakest. Tundub, et ühe küüs kraapis teise sisse väikse augu, heheee...

Võtsin täna aegu ka. 600 m 3:52, 1 km 7:12, tundmatu jupp edasi 4:01, tundmatu jupp tagasi 3:40, 1 km tagasi 6:40, 600 m tagasi 3:49. Minek siis 15, tulek 14:18 ehk 42 sekki kiirem. Nii palju siis vastutuisk mõjutab. Aga tagasiteel läks ka varvaste olukord valulikumaks.
Kokku siis umbes 4,4 km.

Head õgimist kõigile. Vähemalt minul on tänase jooksu abil väiksemad süümepiinad :o)

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.