Eile oli puhkus. Seega 40 minti kiirkõndi koos emaga, lisaks viimaste päevade külauudised! Kõnd oli igatahes hea, sest mitu päeva olid lihased nii rämedalt valusad eelmise puhkepäeva lihasharjutustest. Isegi potile istumiseks tuli keppi kasutada, nagu vanainime!
Täna siis sai tehtud skeem, mis suure tormiga ära jäi. Kuid natuke pikemalt. SJ 15' + V + JH 5x40m/40m + K 5x50m/50m + LJ 8'.
Täna tegin toiduks roiskunud kana, mingi pajaroog Sitsiilia moodi. See on muidugi omaette teema. Aga kolm tundi pärast ca 100 g toidu söömist oli kõhus endiselt raske tunne, mis püsis terve treeningu.
Kell streikis täna taas rämedalt.. 188, 144, 190, 171, 222... rrr..
SJ keskmine 176, max 197
ulmekas, et isegi JH ja K olid madalama pulsiga - 177, 190.
Lasin kiirendusjooksud rattaga ära mõõta, tippkiiruse siis. Mul oli Tallinna maratonil täiesti õigus, kui ütlesin, et keenialase keskmine jooksukiirus on minu täielik tipp. Nii oligi. Masendav, aga minu nina verist väljas tipp on ca 20 km/h. Ja ma suudan nii ca 20 m joosta. Aga 42 km? Kurb mõelda, et ma ei jõua sinna kunagi...
JH ja K tehtud, 3 minti kõndisin rahulik ja tegin viimased 8 minti sörki.
LJ keskmine 180 (!!!, millal viimati nii palju oli??), max 182.
Taastumine: 178, 160, 144.
Ja veel 7 minti koju. Kokku oli ca 47 min.
Ühesõnaga täna väga kerge polnud. Aga ajan selle roiskunud kana süüks, kes mu kõhus edasi roiskus.
ET: endiselt väga hea
